Siin me oleme...: aborigeen

Naistepäev naistevanglas

21:47Ketlin

Käisin täna WA suurimas naistevanglas Bandyup rahvusvahelist naistepäeva tähistamas! Nimelt asusin mõned nädalad tagasi oma järjekordse praktika raames tööle kahte naistevanglasse: Bandyup, mis on ainus WA maximum security vangla ja Boronia naistevanglasse. Palusin endale sellise praktika kuna mind on alati vanglate sisekliima huvitanud, aga ma pole iial vangidega töötanud.

Austraalia vanglates pakuvad tugiteenuseid paljud mittetulundusühingute moodi organisatsioonid ja ühe sellise alla – Ruah – kuulun ka mina. Ruah on päris suur organisatsioon, millel on mitmeid tegevusvaldkondi ja üks neist on naiskinnipeetavate mitmekülgne toetamine. Asume naistega tööle kuus kuud enne vabanemistähtaega ja olenevalt vajadustest jätkame tööd aasta peale vabastamist. Enamasti vajavad need naised abi elukoha taotlemisel, töö otsimisel, väga tihti on kaasatud lastekaitse ja muidugi sõltuvusprobleemid. Lisaks korraldab meie tiim ka erinevaid tugigruppe, kellega mina liitun paari nädala pärast. Jälle üks selline põnev praktika, kus ei hakka kunagi igav.

Blogisse ma muidugi eriti midagi kirjutada ei või, aga oma muljeid saan ikka natuke jagada. Olen nüüdseks käinud kolmes WA vanglas ja üldiselt on vaatepilt väga meeldiv. Eestis on ka õnnestunud paaris vanglas käia ja võib öelda, et võrrelda väga ei anna (eriti just Tallinna Vanglaga). Boronia vangla on taotluslikult võimalikult mitte-vanglalik, et naisi ühiskonda naasmiseks võimalikult hästi ette valmistada. Lisaks on Boronias lubatud kuni 4-aastastel lastel emadega koos elada.

Bandyup’i vangla on nagu “päris” vangla, kus on esindatud kõigi raskusastmete kurjategijad ning kuni 1-aastastel lastel on lubatud emadega koos elada. Üsna kurikuulus vangla, mis (nagu enamik Austraalia vanglaid) on ülerahvastatud, kuid siin pidavat asi nii hull olema, et kõigile ei jätku voodikohtigi ja magatakse põrandal. See on jälle selline huvitav teema, mida tasub edasi uurida, aga väidetavalt kannatavad meie osariigi naistevaglad alarahastatuse all. Läbisin mõlemas vanglas põgusa ettevalmistuskoolituse, mille tulemusel mind lisati andmebaasi ja nüüd algabki igapäevane töö kinnipeetavatega.

Sel aastal tähistati vanglas esmakordselt rahvusvahelist naistepäeva, mille raames tutvustasime oma tugiteenuseid tulevatele klientidele. Pean austalt tunnistama, et ma ei osanud sellest üritusest suurt midagi arvata. Päris keeruline on sellistes tingimustes loovalt läheneda, sest vahendid, mida on lubatud vanglasse tuua, on üsna limiteeritud. Lühidalt kokku võttes algas meie naistepäevapidu ühe staažika aborigeenist sotsiaaltöötaja kõnega, mis tõesti paistis naistele korda minevat, seejärel tutvustati kohalviibivaid organisatsioone ja hiljem anti võimalus individuaalselt meie teenustega tutvumiseks. Silma järgi tundus, et kohale tuli umbes 30-40 naist, mis peaks olema umbes 10% kogu vangidest. Kindlasti olid osavõtjad millegi järgi selekteeritud, aga see oli juba vanglaametnike rida.

Ma olen veel alles nii algaja, et tunnen end vangide seltskonnas üsna ebamugavalt. Olgem ausad – paljud neist näevad ikka päris hirmuäratavad välja ka. Samas kohtusin täna ilusate noorte tüdrukutega, kes pole korralikult suurekski jõudnud saada kui juba on omadega ummikus. Miskipärast šokeerisid mind samamoodi vanemad pealtnäha väga meeldivad naised, sellised noorte vanaemade moodi. Aga kõige hullemad olid rasedad naised, vot siis käis mingi klõps minu sees. Miskipärast mõjusid need suurte kõhtudega rasedad tüdrukud täiesti ebaloomulikult. See ei ole ilusa uue elu algus, see on nagu uus lüli surnud ringis.

Peale ülerahvastatuse on kohaliku süsteemi peamiseks probleemiks pärismaalased. Aborigeenid moodustavad Austraalia rahvastikust vähem kui 3%, kuid iga kolmas vang on aborigeen ning ligi pooled WA alaealistest kinnipeetavatest on pärismaalased. Meie osariik on aborigeenidest kinnipeetavate poolest juhtival kohal ja need numbrid aina tõusevad. Väga pikalt on usutud, et “panemed nad lihtsalt luku taha ja ongi probleem lahendatud”. Jällegi – kes pole pärismaalaste ajalooga kursis, arvavadki, et aborigeenid on lihtsalt pahad inimesed, halvemad kui valged ja seetõttu sooritavad rohkem kuritegusid.

Iga kord tööpäeva lõpus vanglast välja astudes ma tunnen end tänulikuna. Tänulikuna armastust täis lapsepõlve, tervise, hariduse, kodusoojuse, turvatunde eest. Mehe eest, kes ei tee füüsiliselt ega vaimselt haiget, heade inimeste eest minu elus ja oskuste eest iseennast kaitsta. Sest 90% nendest naistest ei saa seda kahjuks öelda.

aborigeen inimesed UWA

Kogemus, mis muutis maailmapilti

23:31Ketlin

Alles ma alustasin oma praktikat ja nüüd võib suure õnnetundega kinnitada, et esimene 420 tunnine praktika on tehtud, hurraaa! Vahepeal oli küll selline tunne, et enam ei jaksa, see oli mul siiani kõige mahukam praktikakogemus. Kes enam ei mäleta, mis praktikaga tegemist, lugege siit.

Üldiselt jäin kogemusega rahule ja õppisin igal sammul väga palju. Muide, Austraalias on praktikad väga teistsugused. Oskan Eestis kahe kõrgkooli kogemusel rääkida, et Eestis on praktikad enamasti lihtsalt passimine. Eks muidugi see sõltub ka erialast. Siin on praktikal kohati isegi raskem kui koolis oma eksamite ja töödega võidelda. Praktika jooksul on vaja mitu aruannet esitada, kus hindad ise oma pädevust ja taolise aruande esitab ka su juhendaja. Koolist käivad õppejõud sind vaatlemas ja nö küsitlemas ja muidugi kohtutakse ka sinu juhendajaga. Lisaks on vaja esitada kirjalikke töid, kus sa selgitad mingi juhtumi põhjal, mida ja miks sa tegid, näiteks millisele teooriale sa toetusid või kuidas lahendaksid seda olukorda tulevikus. Mõnes mõttes on see nagu eluline eksam kus iga su tegu hinnatakse.

Kuigi mul esines juhendajaga ka mõningaid probleeme, siis üldiselt pean talle tänulik olema, sest ta valmistas mind lastekaitses töötamiseks väga hästi ette. Ta andis mulle rohkem vabadust ise reaalselt teha kui tegelikult õpilastele kohane oleks. Lisaks sain võimaluse näha erinevate meeskondade tööd, mis samuti tavaolukorras pole võimalik. Meie lastekaitseameti tööjaotus on esmapilgul üsna keeruline ja sellise riikliku organisatsiooni tudmaõppimine oli juba omaette kogemus.

Nagu paljud teisedki valdkonnad siis ka lastekaitseamet on igas osariigis erinev, mõnes mõttes teeb see töö keerulisemaks, sest kui on tarvis infot vahetada mõne teise osariigiga, siis see toimub läbi spetsiaalse töötaja, kes nö koordineerib osariikidevahelist tööd. Pole harv juhus, kui pered “põgenevad” lastekaitse eest just ühest osariigist teise kolides.

Kohtusin selle praktika käigus inimestega, keda lihtsalt ei oleks mul oma igapäevaelus mitte kuidagi teisiti vist võimalik kohata. Lühidalt öeldes oli neil kõigil elu ikka väga ummikus ja sünge minevik seljataga. Meie ülesanne oli siis neile natukenegi helgemat tulevikku pakkuda. Oli kliente, kes jäävad mulle vist alatiseks meelde! Väga tihti üllatusin positiivselt, kui kliendid olid minuga väga lugupidavad kuigi nende toimikust võib päris hirmuäratavaid asju lugeda. Peale äärmiselt võikate toimikutega tutvumist ei suuda mind vist enam miski siin maailmas enam üllatada.

Hästi harjumatu oli igapäevaselt oma volitusi kasutada, sest olgem ausad, lastekaitsetöötajatel on väga palju võimu otsuseid vastu võtta ja oma klientide elu mõjutada. Alguses oli ebameeldiv tajuda, kuidas kliendid meie ees nii “väiksed” olid. Jalutasime peaaegu igapäevaselt ette teatamata inimeste kodudesse, et neid “üle hinnata” ja hiljem kontoris pikki aruandeid nende kodu ja käitumise kohta kirjutada. Kõige raskem oli harjuda tõsiasjaga, et sulle päevast-päeva lihtsalt näkku valetatakse. Stiilis “jah, ma juba täitsin need paberid ära”, “ei ma ei ole rohkem narkootikume kasutanud”, “ma ei lööks iial oma last” jne jne.

Igapäevaselt on see muidugi emotsionaalselt väga kurnav töö. Minu üllatuseks kohtusin lastekaitsetöötajatega, kes isegi peale kümmet aastat tööpraktikat vahel pingele vastu ei pea. Natuke hirmutav, et enamus mu töökaaslastest olid lahutatud naised, kes rohkem tööl kui kodus elasid. Ma ei ole iial nii paljude nutvate inimeste seltskonnas viibinud (siinkohal pean ma siis enamasti silmas kliente, kuid polnud ka ime kui töötajad vahel murdusid). Muide, minu jaoks pidigi see praktika olema otsustava tähtsusega, sest kartsin, et olen ehk ise ka liiga tundlik selle ameti jaoks. Selgus, et olen emotsionaalselt palju tugevam kui ise arvasin. Minust võib veel lastekaitsetöötaja saada!

Kui mul hetkeseisuga kool lõpetatud oleks, siis kindlasti tahaksin lastekaitsesse tööle minna. Huvitavamat ja väljakutsuvamat tööd on minu erialal raske leida, pealegi maksab riik päris head palka. Aastapalgad algavad linnas $60 000 (sõltub kvalifikatsioonist, varasemast kogemusest) ning küündivad pea $100 000ni, maapiirkondades lisanduvad ka eraldi boonused alustades rendimajast kuni lisapuhkuseni. Ja ega siin väga koonerdamist ei näe, võimalusi kliente toetada nii materiaalselt kui ka tugiteenuste kaudu on palju ja muidugi on töötingimused väga head. Mul piisas mõne erapsühholoogi arve nägemisest, et peaaegu pikali kukkuda.

Iga tööpäev on täiesti ettearvamatu. Võib juhtuda, et kontor tuleb keset päeva sulgeda, sest mõni hullunud klient lubab kõigepealt kogu kollektiivi ja seejärel iseennast ära tappa. Ühel hommikul olid näiteks kõik tööautod kurikaga segi pekstud. Ega see just kõige populaarsem ametikoht ei ole jah. Lisaks muidugi arvatakse, et lastekaitseamet passib niisama ja ei võta lapsi piisavalt kiiresti ebasobivate lastevanemate käest ära. Muide, meie kontoris nägin igapäevaselt, et töötajad ei käinud korralikult isegi lõunapausil, sest tööd tuli muudkui aknast ja uksest sisse.

Veel on mul väga hea meel, et tutvusin päris mitme maori perekonnaga. Maorid on Uus-Meremaa põliselanikud, keda elab Austraalias küll päris palju, aga kellega mul varasemad isiklikud kokkupuuted puudusid. Neil on rikkalik ajalugu, oma keel, huvitavad traditsioonid. Kui sotsiaalsetest probleemidest rääkida, siis nad on üsna sarnased Austraalia aborigeenidele – lühike eluiga, madal haridustase, töötus, kuritegevus jne. Muide, umbes pooled austraalia lastest, kelle vanematelt on hooldusõigused ära võetud, on aborigeenid (49%) ja 5.9% on muulased (statistika järgi kuuluvad siia gruppi ka maorid).

Üldiselt rääkides on kogu lastekaitse üles ehitatud üsna erinevalt Eestist. Näiteks puuduvad Austraalias lastekodud. WA valitsusel on 14 peremaja, mis majutab korraga 4 last, kes saavad majas elada reeglina kuni kaks aastat. Õnnestus paari maja ka endal külastada ja peab mainima, et need on väga heal tasemel. Enamus maju asuvad kesklinnast üsna kaugel, suurel maa-alal, mitmete vaba aja tegevuse võimalustega alustades korvpalliväljakust lõpetades ujumisbasseiniga, aadressid on salastatud. Lisaks valitsuse majadele on väga palju mittetulundusühinguid, kes pakuvad sarnast lahendust kuni 18-aastastele lastele. Eesmärk on alati leida asenduspere, adopteerimine on väga keeruline ja harvaesinev.

Austraalias on kaks kinnist hooldusasutust 12-18 aastastele vanemliku hoolitsuseta lastele, kes on iseendale või ühiskonnale ohtlikud. Sinna paigutakse lapsed kuni 21 päevaks, et neid nö teraapilise mudeli abil toetada. Tegemist on enesevigastajate ja/või suidsiidsete lastega, kellele tagatakse ööpäevaringne valve. Väga põnev oli seal ekskursioonil käia, aga hoopis teine tunne oli paar nädalat hiljem oma klienti seal külastada. Muide, selle noore tüdrukuga tekkis mul praktika käigus kõige lähedasem suhe ja temaga hüvasti jättes oli minu jaoks ainus kord kui silmad tõesti vett täis valgusid. Nii südamesse puges mulle!

Kuigi vahel oli väga raske, oli viimasel päeval kontorist välja kõndides ikkagi natuke kurb. Mul vedas väga kogu kollektiiviga, kes võtsid mind kiirelt omaks ja panid mind tundma nagu meeskonnaliige. Naljakas, kuidas siinses multikultuurses ühiskonnas saab valitsuse jaoks töötades siiski aru, kui teistsugune ma olen, nagu valge vares austraallaste seas. Kokkuvõttes oli see võrratu kogemus, mis muutis mu maailmapilti ja andis mulle väga palju sisemist tugevust juurde.

aborigeen ajalugu austraallased

Kellel on Austraalias hea elada?

18:57Ketlin

Nüüdseks juba mitu kuud tagasi tegime koolis ühe põneva rühmatöö läbi. Igas grupis oli 4-5 õpilast ja iga grupp pidi moodustama nö hierarhia erinevatest rahvustest, keda Austraalias kõige vähem diskrimineeritakse ja kellel on siin kõige parem elada:

Filipiinlane

Somaallane

Vietnamlane

Kreeklane

Itaallane

Valge Lõuna-Aafriklane

Iirlane

Aborigeen

Valge Uus-Meremaalane

Liibanonlane

Väga põnev oleks lugejate arvamusi kuulda, aga ma ei hakka seda sissekannet jupitama ja kirjutan teile oma kursuse arvamuse. Olgu kohe öeldud, et tabeli viimane koht erilist vaidlust ei tekitanud, aga esimesed kolm kohta (ehk siis kellel on Austraalias kõige lihtsam läbi lüüa) üksmeelt ei saavutanud.

Loomulikult asetses viimasele kohale aborigeen. Piinlik. Viisime selle harjutuse läbi loengus, kus üks õppejõududest oli aborigeen, nii et seda enam piinlik. Kes on Austraalias pikemalt elanud, mõistavad, millest ma räägin. Kuigi valitsus püüab aidata aborigeenidel Austraalia ühiskonda sulanduda, siis tegelikult on neil veel ikka väga pikk tee minna. Ma siinkohal ei hakka väga pikalt sel teemal kirjutama, sest see sissekanne ei ole aborigeenidest, aga olgu öeldud, et arvatavasti mõtleks keskmine austraallane (või siia sisserännanu) neist pisut teistmoodi, kui nad lihtsalt teaksid aborigeenidest natuke rohkem.

Esikoht tekitas väga suuri vaidlusi. Umbes pooled kogu kursuse õpilastest arvasid, et kõige vähem diskrimineeritakse iirlasi, teine pool pakkus uus-meremaalasi ja päris mitmed olid valge lõuna-aafriklase poolt. Olgu öeldud, et enamus mu kursakaaslasi on inglise või iiri juurtega austraallased. Meie grupi top 3 osutus järgmiseks: 1. uus-meremaalane, 2: lõuna-aafriklane ja 3/4 kohta jäid jagama kreeklased ja itaallased.

Iirlastega on see naljakas lugu, et ajalooliselt on neil küll olnud väga head eeldused Austraalias läbi löömiseks, sest paljude austraallaste esivanemad on iirlased, aga mida aeg edasi, seda rohkem saabub siia noori iirlasi, kelle maine enam nii hea ei ole. Tavaliselt saavad iirlased pähe oma suure alkoholilembuse ja naljaka aktsendi pärast. Just selle esimese põhjuse tõttu võib silma hakata töökuulutusi, kus palutakse iirlastel mitte kandideerida või rendipakkumisi, kus iirlased ei ole teretulnud. Puhtalt isiklikele kogemustele toetudes tundub, et iirlaste kohta levib Austraalias päris palju ebameeldivaid stereotüüpseid lugusid, mistõttu ma neid oma tabeli esiotsa ei paigutaks.

Uus-meremaalaste peamine eelis kõigi teiste nimetatud rahvuste seas on kindlasti lihtsus Austraaliasse emigreeruda. Kuna nad ei pea siin elamiseks ja töötamiseks sellist kadalippu läbi tegema, nagu ülejäänud rahvused, siis mitteametlikult võrdsustatakse neid austraallastega. Ühtlasi on enamus uus-meremaalasi briti juurtega (nagu austraallasedki), mis tähendab, et kultuuriliselt ja keeleliselt on nad väga sarnased. Minu isiklikus tabelis oleks esikohal kindlasti uus-meremaalased.

Valgetest lõuna-aafriklastest rääkides jõuame otsaga jälle brittideni, sest tegemist on ju peamiselt brittide järeltulijatega. Valged lõuna-aafriklased on enamasti haritud professionaalid, keda Austraalia hädasti vajab. Pean tunnistama, et ma isiklikult ei ole väga palju Lõuna-Aafrika Vabariigist siia rännanud inimestega kokku puutunud, aga need vähesed, keda olen kohanud, on tõesti pealtnäha nagu austraallased, lihtsalt natuke teistsuguse aktsendiga. Keegi kaasõpilastest teadis rääkida, et väga palju meditsiinitöötajaid on just LAV-st.

Eks need kreeklased ja itaallased ole meie tabelis natuke julge valik, aga nende kasuks räägib näiteks nende rikkalik toidukultuur, mis on Austraalias, nagu ka mujal maailmas, väga hästi omaks võetud. Itaalia ja kreeka kogukonnad on siin väga suured, peamiselt rännati Austraaliasse peale teist maailmasõda. Sellega muuseas on üks huvitav fakt, millest esmakordselt kuulsin oma õppejõult Tafe’s õppides. Nimelt kehtestas Austraalia valitsus peale II ms “Ten Pound Poms”/”Ten Pound Tourist” skeemi (ten pound – kümme naela, poms – slängis inglased, vahel ka pommies). Skeemi mõte oli Austraaliasse võimalikult palju eurooplasi meelitada. Nagu teate, siis ajalooliselt on Austraalia isegi elamiskõlbmatuks kuulutatud ja valitsusel on olnud tükk tegemist, et siia elanikke meelitada. Nii reklaamitigi brittidele, hiljem ka teistele euroopa rahvastele, sealhulgas itaallastele ja kreeklastele, suurepärast võimalust ainult kümne naela eest osta pilet imedemaale Austraaliasse. 10 naela/in pidi sisaldama nii transporti kui ka töökohta, elamist, lastele koolihariduse jne jne. Just niimoodi mu õppejõud 5-aastasena Austraaliasse koliski. Olgu muidugi mainitud, et lubatud pudrumäed neid siin ees ei oodanud.

Umbes 30% Austraalia residentidest on mujal sündinud. Tegemist on multikultuurse riigiga, mida kohalikud ise nimetavad väga rassistlikuks. Mina leian, et Austraalia ei ole nii rassistlik, nagu tihtipeale väidetakse. Kõik muidugi oleneb, millega me Austraalia rassistlikkust võrdleme. Olles pikemalt elanud ainult kahes riigis: Eestis ja Austraalias, saangi ainult neid kahte riiki võrrelda. Tuttavad on maininud, et Eesti on viimastel aastatel tohutult muutnud ja rassismi jääb aina vähemaks. Jällegi, olles neli aastat Eesti elust eemal viibinud, ei oska ma seda kuidagi kommenteerida, aga sisimas usun, et nii kaua kuni generatsioonid ei vahetu, vohab seal rassism. Ajakirjandusest saadava info põhjal ma küll erilisi muutusi eestlaste suhtumises võõramaalastesse ei näe.

Küllap oleks õigem võrrelda Austraaliat mõne teise multikultuurse riigiga, võtame näiteks Kanada. Mõlemad riigid on ametlikult tunnistanud end multikultuurseks juba mitukümmend aastat tagasi. Nii Austraalia kui ka Kanada on hädas oma põliselanikega, kellele tuleb ametlikult kõiksugu võimalusi luua samaväärseks eluks, aga kellest tegelikult väga lugu ei peeta. Selleks, et rassismi teemal sõna võtta, peaks olema Kanadas ikka vähemalt paar aastat elanud ja erinevate rahvaste seas liikunud. Ja eks igaüks näe seda rassismi küsimust ka eelkõige oma mätta otsast.

Ajalooliselt pole Austraalia oma erinevate juurtega rahvastega väga demokraatlikult osanud ringi käia. Riigi põlisrahvas ei kuulunud üldse inimkonna sekka, neil polnud valimisõigust ning neid ei kaasatud rahvaloendustesse kuni 1967.aastani. 20. sajandi algusaegadel kehtestas valitsus White Australia Policy (Valge Austraalia Poliitika), mille kohaselt oodati Austraaliasse ainult valgeid inimesi teatud Euroopa riikidest (eelkõige muidugi britte) ja millega loodeti eemale peletada asiaadid, eelkõige just hiinlased.

Muide, loeng, mille raames me seda diskrimineerimise ülesannet läbi viisime, oli Indigenous people and social work (Pärismaalased ja sotsiaaltöö) ja eks seal tuli rassismist päris palju juttu. Õppisime natuke ka Whiteness theory ja White privilege kohta. Whiteness theory käsitleb valget nahavärvi kui sotsiaalset staatust, kultuurilist identiteeti ja ajaloolist väärikust. Whiteness theory peab oluliseks teadvustada rassi ja selle eripärasid, et saavutada sotsiaalne õiglus. White privilege ehk privileeg olla valge on nagu etalon. Iluetalon, hariduse ja harituse standard. Enesestmõistetav eelistus on olla valge, nagu (mõnes kultuuris) on eelistuseks olla mees. Olla valge võib tähendada olla nähtamatu kõigi teiste seas, kes on “värvilised” kuna ühiskond kipub mõõtma kõiki kodanikke valge inimese järgi.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on vist Austraalias valgena natuke kergem läbi lüüa küll. Pean tunnistama, et ma pole enne Austraaliasse kolimist väga pikalt mõelnud “valgeks olemisest”, sest meie kultuuriruumis ei esinenud väga nahavärvipõhiseid dilemmasid. Olen mõne oma lähedasema sõbrannaga neil teemadel rääkinud ja teate, te ei kujuta ette, mis tunne on oma asiaadist sõbrannalt kuulda, kuidas ta tahaks ka eurooplane olla, sest meisse suhtutakse hoopis teistmoodi. Või kuidas mu Kongost, Nigeeriast ja Zambiast pärit kursaõed peavad näiteks pidevalt poest lahkudes oma koti ette näitama isegi peale seda kui poemüüja on neid lettide vahel juba tükk aega jälitanud. Võib-olla mina valgena ei saagi aru, kas ja kui rassistlik on Austraalia!?

Et neid näiteid natuke tasakaalustada, siis võin rääkida oma isiklikest kokkupuudetest eri nahavärvidega inimestega, kes töötavad juhtivatel kohtadel ja kes löövad oma rassilisest kuuluvusest hoolimata (või tänu sellele) väga hästi läbi igasugu valdkondades. Olen kohanud indialasi, kes isegi ei räägi korralikku inglise keelt, aga kes juhivad osakondi. Indialastel muideks on Austraalias väga kehv maine ja nende aktsenti oskab pea iga austraallane järgi teha. Ma arvan, et Indiast sisserännanud austraallastel on vähemalt alguses üsna raske siinsesse ühiskonda sulanduda.

Enda vastu suunatud rassismi ma Austraalias kogenud ei ole. Ma täiesti teadvustan fakti, et valgel euroopast pärit naisel, kes räägib inglise keelt, ei ole juba eos erilisi raskusi kohalike poolehoidu võita. Kui küsida kellel on Austraalias kõige parem elada, siis kindlasti inglastel. Mis see Austraalia ju muud ole kui suurem ja parema kliimaga versioon Inglismaast.

aborigeen inimesed UWA

Klassiekskursioon Pingelly väikelinna

02:56Ketlin

Kes oleks võinud uskuda, et kahekümne seitsme aastaselt õnnestub mul veel klassiekskursioonile minna! Muidugi oli eelkõige tegemist õppeekskursiooniga, aga tore oli sellegipoolest. Peab tunnistama, et UWA (ehk University of Western Australia) on mind selle lühikese aja jooksul päris palju juba üllatada jõudnud.

Näiteks ei olnud mul aimugi kui praktiline see õpe on. Praegu tundub, et selliseid loenguid, kus lähed istud maha ja lihtsalt kuulad, nagu ei olegi. Kogu õpe on üles ehitatud praktilisele (grupi)tööle ja kõik ained on hetkel omavahel väga tihedalt seotud. Koguni nii tihedalt, et vahepeal mul läheb juba sassi, millises aines ma milliste kaastudengitega ühes grupis olen.

Ja siis ühe aine raames tegeleme rohkem kogukonna arenguga ja selleks on meil projekt ühe Western Australia väikelinnaga. Tinglikult kehastume selle aine raames Community Development Officer’deks. Ja reaalselt peame koostööd tegema selle väikelinna – Pingelly – juhtkonna ja teiste töötajatega. Kõlab hästi põnevalt ja tegelikult ongi põnev, aga no võite isegi ette kujutada, et seal peab ikka 100% koguaeg mõte töötama ja hingega asja juures olema, muidu lihtsalt ei saa üldse aru, mis tegema peab.

Pingelly on meile harjutamiseks väga hea piirkond, sest see on valdavalt üsna madala sissetulekuga väikelinn (kaevandusi st Austraalia rahapada pole lähedal), kus elab palju aborigeene. Ja eks meile söödetakse siis igasugu probleeme ette ja peab tunnistama, et enamus meist ikka tunneb end veel väga eksinuna, kaasa arvatud mina. Raske õppusel, kerge lahingus või kuidas see nüüd olema pidigi.

Tervitustekst linna peatänaval

UWA üldse vist treenib meid väga iseseisvateks õppuriteks. Kandikul keegi midagi ette ei too, pigem vihjatakse, kuidas või kust infot leida ja igaüks peab ise hakkama saama. Samamoodi oli selle projektiga. Meie kursus (u 50 tudengit) jagati neljaks grupiks ja igaühel on eraldi teema, minu grupp tegeleb Aborigeenide Assotsiatsiooniga, aga me ise pidime välja selgitama, mida üldse selle projekti raames täpsemalt arendada.

Aga kui nüüd tulla tagasi selle ekskursiooni juurde, siis selle reisi eesmärk oli eelkõige isiklikke kontakte leida ja oma edasine tegevus juba koos konkreetselt Pingelly kohalike ja oma grupi liikmetega paika panna. Minu arust on see täiesti võrratu idee, mille UWA juba mõned aastad tagasi välja töötas.

Sõitsimegi siis hommikul umbes paari tunni kaugusele Pingelly väikelinna, kus meil oli kõigepealt väike koosolek ja lõuna. Meid tulid tervitama selle väikelinna kõige tähtsamad ninad, nagu vastuvõtt. Näiteks kohtusime selle piirkonna aborigeenide vanemaga, kes on siis kogukonna kõige lugupeetavam isik. Aborigeenide kultuuris on vanemal (pealik ei kõla küll nii õigesti, aga teatud mõttes võib teda ka pealikuks nimetada) väga palju võimu. Kogu nende kultuur on üles ehitatud vanemate ja oma maa austuse põhimõtetel, hierarhia on väga tähtis.

Tema siis viis läbi väikse “Welcome to country” rituaali, millega alustatakse kogunemisi, koosolekuid jne ja selle raames pärismaalane tervitab inimesi omal maal ja näitab üles austust püha maa vastu. Üldiselt on väga kindlalt paigas, kes millises piirkonnas võib seda läbi viia. Muide, erinevatel aborigeenidel võib see traditsioon üsna erinev olla. Ja täpsustavalt võib öelda, et lisaks on veel ka Acknowledgement of Country, mis on siis pigem pikemat sorti kõne ja seda ei pea pidama just aborigeen, aga kuna sellega meie väljasõidul pistmist polnud, siis sellest kirjutame mõni teine kord.

Selline Welcome to Country on kuidagi hästi püha komme ja ma alati tunnen end seda kuuldes nii privilegeeritult. Mulle need aborigeenide traditsioonid ikka hirmsasti meeldivad. Mõnel võivad nüüd ihukarvad püsti tõusta, aga mina leian, et valgel inimesel oleks aborigeenidelt ikka nii mõndagi õppida. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma seekord pikemalt kirjutada, ikka oma Pingelly ekskursioonist.

Ühesõnaga peale seda Welcome to Country’t koondusime oma gruppidesse ja tutvusime meile vajalike inimestega. Meiega olid kohtuma tulnud mitmed selle piirkonna olulisemad aborigeenid. Näiteks kohtusin ka Austraalia esimese pärismaalasest AFL (Australian Football League ehk Austraalia jalgpall) mängija Neil Elvis "Nicky" Winmar’ga. Häbi tunnistada, et mina teda varasemalt ei teadnud, aga mu australlastest kursakaaslased olid väga meeldivalt üllatunud teda kohates.

Kõige enam tegime koostööd Aborigeenide Assotsiatsiooni juhiga, kes ongi meie grupi võtmeisik. Vahepeal teda kuulates tuli küll selline tunne, et oi kui palju siin teha oleks, äkki ma kolin ka Pingelly’sse seda põnevat tööd tegema! Naljakas, et oleme Austraalias juba nii kaua olnud, aga lähemalt pole eriti aborigeenidega kokku puutunud.

Mind tegelikult natuke üllatas, kuidas sellises väikelinnas näeb ka Austraalia vaesemat poolt. Mulle oma naiivsuses tundub Austraalia alati lõputult rikas riik oma eduka sotsiaalsüsteemiga, kus raha ei paista kunagi otsa lõppevat. Seda pillavat Austraaliat olen näinud küll ja veel, aga nüüd üsna esimest korda nägin ka seda teist poolt. Näiteks noortekeskust, kus ongi ainult neli seina ja katus, isegi noorsootöötajat ei ole, sest kõigile rahastamistaotlustele on järjekindlalt ei öeldud, kuigi näiteks enesetappude arv selles piirkonnas on hirmutavalt kõrge. Kõik käib aga kahjuks peanuppude arvelt, ehk Pingelly on liiga väike koht, kuhu pole võimalik (ja elanikuregistri numbrite järgi ka vajalik) erialase väljaõppega töötajat palgata.

Aga võib-olla just sellepärast on seal väga hästi toimiv kogukond ja paljud kohalikud tegutsevad vabatahtlikult. Nii või teisiti on see kogemus väga rikastav, nii õpilasena kui ka inimesena. Nüüd ootab meid ees kaks töist kuud ja mais sõidame tagasi Pingelly’sse, et kohalikele oma projekti tulemused ette kanda. Kui alguses mulle see ettevõtmine väga ei meeldinud, sest ma ei näinud end väga kogukonna arendusega tegelemas, siis praegu on küll tulnud tunne, et tegemist on väga põneva valdkonnaga.

aborigeen Kool miks me siin oleme

Esmaspäevast reedeni

12:41Ketlin

Võib-olla on mõnel lugejal tekkinud küsimus, et mida ma üldse siin igapäevaselt teen ja mida ma jälle õpin. Tõesti, mu uus kursus algas juba juulis ja ma polegi oma muljeid veel sellest teiega jaganud.

Olgu siis uuesti öeldud, et õpin Education Assistant’iks. Eesti keeles võib selle kohta öelda abiõpetaja, aga tähenduselt on see pisut erinev. Nagu ma aru olen saanud, siis Eestis töötavad abiõpetajad reeglina erivajadustega lastega (parandage mind kui eksin). Kursus, mille mina detsembris lõpetan, valmistab ette töötama täiesti tavalistes põhikoolides ja selleks, et töötada erivajadustega laste keskkonnas, tuleks lisaks veel üks teine kursus läbi teha.

Niisiis kõige lihtsamalt öeldes olen mina õpetaja assistent. Kui vaja, valmistan ette/koostan tunnitööks vajalikke materjale, abistan aeglasemaid või lisatähelepanu vajavaid lapsi, viin läbi väikseid grupitöid, kontrollin õpilaste töid või testin nende teadmisi. Kuna palju on ka erivajadustega lapsi (näiteks autistid, ADHD), siis tihtipeale möödub enamus päevast ka ainult ühe lapsega töötades.

Ma ei ole väga hästi kursis ja googeldades ka midagi usaldusväärset ei leidnud, aga nagu ma aru olen saanud, siis sellisel kujul abiõpetajaid Eestis üldse pole. Ja noh, kust nad ka tulla saaks, kui isegi õpetajatele ei jätku raha. Aga siin on Education Assistant/Teacher Assistant igas koolis olemas. Minu koolis, kus praktikal olen, on neid kohe kuidagi päris palju.

Muide, hetkel on meie haridusvaldkonnas väga ärevad ajad. Alles neljapäeval katkestasid tuhanded õpetajad töö ja 200 000 last said vaba hommikupooliku, sest toimus suurejooneline streik. Põhjuseks muidugi laiaulatuslikud eelarvekärped. Arvatavasti ei jää see viimaseks haridusvaldkonna meeleavalduseks, aga hetkel see mind kui õpilast ei puuduta.

Praktikakohaks on mul selline päris raske kool. Väga palju on sotsiaalselt probleemseid perekondi, majandusraskustes vaevlevaid peresid ja aborigeenilapsi. Ärge saage valesti aru, ma armastan aborigeenidega töötamist, aga nendega lihtsalt on päris palju lisatööd. Näiteks puuduvad nad väga sageli ja seetõttu jäävad teistest maha. Nende vanemad ei oska tihtipeale neid ka järgi aidata, sest pole ka ise koolis (korralikult) käinud. Aga mulle väga meeldivad kõik need väljakutsed nende võrratute lastega, kellest mitmetel pole elus lihtsalt üldse vedanud.

Te ei kujuta ette, milline hirm mul naha vahel oli enne esimest praktikapäeva! Ikkagi see tunne, et inglise keel pole sinu emakeel ja formaalse hariduse puhul on ju päris elementaarne, et nõutakse perfektset inglise keelt. Kohe kindlasti on kogu see kursus olnud oma mugavustsoonist välja astumine. Kui minu eelmine kursus oli natuke igav ja liiga lihtne, siis praegune on juba inglise keele mõttes palju keerulisem.

Aga olen iseenda kohta õppinud, et kõik, absoluutselt KÕIK on võimalik! Ma ei kujuta ette, mis näoga mulle minu enda kunagised õpetajad otsa vaataks, kui ma neile teataks, et ma õpetan Austraalias kolmanda klassi õpilasi! Olgu öeldud, et ma ei olnud ise üldse väga eeskujuline ja tubli õpilane. Aga täna õpetan ma inglise keeles lugema, kirjutama ja arvutama. Ei pea vist rohkem ütlema kui uhke ma iseenda üle olen.

Olgu see väike eeskuju ja mõttekoht neile, kes arvavad, et elus on võimatuid asju ja kes usuvad, et kui lapsele koolilõpu tunnistusega kiituskirju kaasa ei anta, siis ei saa temast ka tulevikus midagi asjalikku. Jah, ma olen täna küll tagasihoidlik abiõpetaja, aga kõik need eneseületused on mulle õpetanud, et ma saan kõigega hakkama. Unistama peabki suurelt!