Värsked uudised: umbes paar tundi tagasi müüsime oma auto saksa bäkkeritele maha! Esialgseks hinnaks panime 3000 dollarit, lõpuks müüsime 2500. Kui te nüüd mõtlete, et müüsime auto, sest tahame lennukiga edasi reisida, siis see pole päris tõsi. Kahjuks peab veel umbes nädal aega ootama ja siis saame oma plaanidest täpsemalt rääkida, nii kauaks jääb see lugu saladuseks : )

Tööuudised: nagu mäletate, siis graafiku järgi pidime sel nädalal töötama mõlemad 24 tundi. Ootamatult on elu Gate Gourmet firmas jällegi peapeale pööratud. Taanlane Tor otsustas esmaspäeval peale pooletunnist tööpäeva lihtsalt lahkuda. Igaveseks. Nimelt jõudis ta tööle kell 14.00 ning veidi hiljem helistati talle Paspaley pärlilaevalt ja teatati rõõmusõnum, et Tor sai tööle! Peale seda uudist Tor lihtsalt kõndis uksest välja kellelgi midagi lausumata ja saime hiljem tema sõbralt Dermotilt teada, mis juhtus. Vot niimoodi see töölt lahkumine siin käib. Selle ja mõne teise asja tulemusel töötasin mina sel nädalal 32 tundi ja staartööline Heikki 59(!) tundi!

Ilmateade: wet season pole meieni ikka jõudnud! Mõnikord väga harva sajab, peamiselt öösel.. ei mingit äikest ega torme... Kohalikud ütlevad ka, et sel aastal on ilm kummaline, sest tegelikult peaks praegu juba padukaid tulema, meil on aga stabiilselt päikseline.

Täna käisime Põhjaterritooriumi muuseumis ja kunstigaleriis, mis nägi siis välja selline:


Peamiselt huvitas see koht mind aborigeenide kunsti ja kultuuri silmas pidades, kuid kohapeal nägime ainult kunsti ja kahjuks peab ütlema, et aborigeenikunst ei ole päris meie jaoks.


Kõik maalid on pisikestest täppidest või kriipsudest koosnevad ebamäärased kujutised. Mõned puust kujukesed ja väiksemad asjad olid lahedad, aga üldiselt ei kuulu meie aborigeenikunsti fännide hulka. Kogu see aborigeenide teema on siin väga hell ja tundlik. Näiteks kui muidu võis igal pool muuseumis pildistada, siis aborigeenide osakonnas oli see rangelt keelatud. Seetõttu meil head fotomaterjali sealt galeriist ei olegi.

See muuseum oli tõesti väga suur ja seal oli palju erinevaid väljapanekuid. Sai uurida meresõiduajaloo, loomade, lindude ja kogu Põhjaterritooriumi looduse kohta.








Kõige lahedam oli väljapanek orkaan Tracyst. Seal oli üks pisike pime tuba, kus sai tunda end nii, nagu inimesed 1974.aastal tundsid – toas lasti heli, mis orkaani puhkemisel salvestatud. See oli päris jube, lisaks tuulele kõik mürises ja kolises ja tundus tõesti nagu maailma lõpp:D Uksel oli muideks ka silt, et neile, kes Tracy üle elasid, võib helisalvestus olla liiga traumeeriv ja halbu mälestusi esile kutsuv… Vaadates fotosid ja lühifilme Darwinist peale orkaani sai selgeks KUI jube see tegelikult oli! Kogu linn oli täiesti pahupidi pööratud, igal pool ainult rusud.

Siin olid ehitatud inimeste kodud näitamaks, milline oli jõululaupäeva hommik tavalistes Darwini kodudes enne Tracy saabumist. Tubades mängisid vanad raadiod või televiisorid, kus hoiatati linna tabava orkaani eest. Veidi edasi liikudes võis fotodelt näha, kui palju (õigemini kui vähe) peale võimsat orkaani neist majadest järele jäi...






Ja siin oleme mereajaloo osakonnas, kus oli palju vanu laevu (näiteks sõjapõgenike paadid, pärlipüügi laevad jne):




Täna on isadepäev! Meie plaan on õhtul Katrini ja Urmasega krokodilliliha sööma minna, eks näis, kas ja mitu kroksi nahka pistame:D. Teile sinna kaugele koju soovime head isadepäeva tähistamist ja mõnusat sooja sügise jätku!

NB! 7 päeva Darwinis jäänud, ei jaksa ära oodata!

Seekord saame teid rõõmustada natuke korralikuma pildialbumiga. Nimelt käisime Darwini külje all asuvas Crocodylus Park’is, aga seekord mitte kahekesi, vaid koos toredate eestlaste Katrini ja Urmasega. Nemad on juba üle aasta Austraalia seiklusi nautinud, Darwinis elavad nad alates aprillist.

Vot niimoodi suu lahti nad passivadki pidevalt. Vahepeal silmad vilguvad, aga lõuad on ikka lahti. Suured krokodillid on aeglased ja laisad, aga väiksed on elavad - hüppavad, turnivad üksteise peal. Kui krokodillil tuleb mõte kuskile minna, siis muidugi mitte ringiga, vaid ikka konkreetselt teisele peale astudes. Mõni vihastas ka, kui temast lihtsalt üle astuti, enamuse jaoks paistis see okei olevat : )

Ausalt öeldes ei olnud see kroksipark muud, kui väike loomaaed. Põhjaterritoorium on nii uhke oma krokodillirohkuse üle, et igal võimalusel mainitakse ettevõtmine kuidagi krokodillikohaks. Niisiis nägime hiiglaslikke saltwater krokodille, merikilpkonnasid, iguaane, erinevaid ahve, muidugi kängurusid, dingosid, piisoneid, madusid, lõvisid, emusid, jaanalinde jnejne.

Muideks seal müüdi igasugu suveniire ja esimest korda nägin siin tõesti väga ilusaid krokodillinahast käe- ja rahakotte! Väga erinevad ja stiilsed, hinnatase oli ka muidugi stiilne: näiteks 35 000eeku, kõige kallim oli vist 50 000 eeku maksev portfell! Siin me siis uurimegi neid vingeid rahakotte:

Kõndisin mina siis rahulikult mööda miniloomaaeda ringi, kui äkki märkasin, et teisel pool aeda passib üks hiiglaslik krokodill suu ammuli! Muidugi ma esimese hooga ehmatasin, aga tegelikult oli kroks rahulik ja passis tükk aega samas poosis:

Niisiis veetsime mõnusa päeva eksootilisi ja natuke vähem eksootilisi loomi uudistades. Paljud loomapargi elanikud küll tukkusid, küllap kuuma ilma tõttu ei viitsinud nad end väga näidata. Kahtlemata olid meie lemmikud just kängurud!

Aga igapäevaseid uudiseid niipalju, et meie „töökasse“ kollektiivi lisandusid kaks tuisupead: 24-aastane Taani maailmarändur Tor ja 27-aastane Manchesterist pärit Dermot. Tor on kaks aastat Austraalias elanud, edasi põrutab ta Kanadasse (samuti Work and Holiday viisaga), aga kuna ta on suur reisimise fänn, siis on tema silmad ka Venemaa ära näinud. Oijah, mis muljed! Kuigi Tor on ka ise suur õllesõber, siis temale jäi venelastest meelde eelkõige just kohutav viinalembus! Lisaks on tal meeles, et täpselt üks tüdruk naeratas talle tema venemaa reisi jooksul :D. Ehk siis venelased joovad palju, ei naerata (eriti just võõramaalastele) ning torkavad silma oma mitte-sõbraliku olekuga. Teine kutt - Dermot lööb meie firmas laineid oma pikkusega. Dermot on 2-meetrine, niiet väiksed portugali/filipiini/indoneesia vanamehed on tema kõrval täiesti päkapikud. Filipiinidelt pärit minupikkune Joseph ei suutnud uskuda, et inimene nii pikk olla saab! Mida kõike su silmad siin ei näe:D.

Muidu elame ikka toredasti ja kui hästi läheb, siis kuum päike meid jõuluks ära ei sulata! Nimelt on ilm väga kuumaks läinud ja see on alles wet seasoni algus! Kujutage ette, et teie elukeskkond on saun. Lihtsalt väljas on nii kuum ja niiske, riided koguaeg märjad. Lennujaamas on vahepeal ikka nii lämbe, ma ei kujuta ette, kuidas sellise ilmaga veel kuskil põllul töötama peaks?! Kuna oleme tagasi päevases vahetuses, siis pidevalt praeme end lennuväljal. Nii et elu on kuum ja päikseline, vapustav!

Austraalia pinnal toimus esimest korda sõjategevus 1942.aastal kui jaapanlased pommitasid Darwinit. Kuna linn sai tugevasti kannatada, siis tänapäeval võib mitmel pool Darwinis märgata mälestusmärke ja monumente sõjas langenute auks. Lisaks asub East Pointi piirkonnas sõjaväemuuseum, kus saab süvenenumalt ajalooga tutvuda. Võtsime meiegi siis kätte ja käisime seal muuseumis ära. Sissepääs maksis 12dollarit. Muuseumi asutasid Kuningliku Austraalia Suurtükiväe Ühingu liikmed 1960. aastate keskel. Vahepeal tabas linna orkaan Tracy ja hävitas või rikkus mitmeid muusumi eksponaate, mida tuli uuesti taastama hakata…






Muide, Tracy hävitustööst räägivad kohalikud tänapäevani. 1974.aasta jõululaupäeva hilisõhtul said austraallased ilmajaamalt hoiatuse, et orkaan läheneb Darwini linnale. Tuule kiirus jõudis 280km/h, aga siis läksid mõõteseadmed rikki! Järgmiseks hommikuks oli linnas 66 surnut ja enamus majadest hävitatud. Algas üks suurimaid evakueerimisoperatsioone Põhjaterritoorumi ajaloos, sest lõunapiirkondadesse tuli toimetada kümneid tuhandeid inimesi. Põhimõtteliselt oli see linn maatasa, sest erinevate andmete järgi oli rusude all 90% hoonetest! Näiteks meie töökaaslane rääkis, et kuigi ta oli alles väike plika, mäletab siiani väga selgelt Tracy õudust. Nende pere (nagu tol ajal tihti kombeks oli) elas karavanpargis ja kuna ta isa pidas vajalikuks karavan trossidega maa külge kinnitada, olid nemad ühed vähestest, kelle karavan minema ei lennanud…

…aga tegelikult ma tahtsin hoopis muuseumist rääkida: ). See oli väga mitmekülgne ja põnev ning enamus eksponaate olid hämmastavalt hästi taastatud. Palju oli fotosid ja lahedaid vanaaegseid postreid-plakateid, rääkimata ajaloolisest sõjatehnikast. Vaatasime ka umbes 15-minutilist lühifilmi Darwini pommitamisest.





Umbes 3500 austraallannat töötasid II maailmasõja ajal sõjaväelaste põetajatena.


Edasi viis tee meid Fannie Bay Gaol-i ehk vanglasse, mis töötas 1883 – 1979 aastatel. Kuigi vangla hooneid on lammutanud nii Tracy kui ka jaapani sõjalennukid, siis üllatavalt palju oli taastatud ja muuseumis oli palju uudistada. Juba enne külastamist mõtlesin, et seda vanglat saab võrrelda Patarei vanglaga Tallinnas, aga no Patarei ja Fannie Bay on ikka öö ja päev! Esiteks muidugi oli Fannie Bay palju väiksem, teiseks oli siin natuke rohkem vaeva nähtud, et koht oleks muuseumi moodi. Patareis oli lahe just see, kuidas vangide isiklikud asjad olid mõnes kongis pilla-palla, tekkis tunne, nagu vangid oleks just eile välja viidud. Fannie Bay oli puhas ja korda tehtud. Sellest hoolimata julgen väita, et elutingimused olid siin paremad. Kongid olid väiksed ja vangid ei pidanud neid paljude teistega jagama, privaatsust oli rohkem. Kui vangla avati, siis toodi siia 31 inimest, rekordiliselt on ühel ajal siin elanud 192 vangi.









Kuigi ametlikult hukati siin vaid 7 inimest, siis arvatakse, et tegelikult on see arv umbes 70!


Selles vanglas elasid ka naised. Alguses eraldati neile vaid üksikud ruumid, aga kusagil 1950.aastate paiku ehitati eraldi maja naisvangidele. Naiste kongide ümber oli palju lilli ja juurviljapeenraid, mida vangid pidid korras hoidma. 1963.aastal ehitati ka eraldi osakond alaealistele, hulludele, pidalitõbistele jne. Nemad elasid siis sellistes kongides:


Üldiselt olid mõlemad muuseumid põnevad ja meeldisid meile, aga midagi vapustavat me ei näinud. Kahjuks on tunne, et see linn hakkab meie jaoks igavaks muutuma… Samas oleme põnevil, mis saab wet seasoni saabumisel, sest sellest räägitakse väga vastakaid lugusid. Eks jõuludeni elame ja laiskleme Darwinis ja seejärel võtame reisisuuna lõunasse, kus ootavad meid suurlinnad

Nii nagu igal korralikul väljaandel on olemas KKK, koostasime meiegi selle rubriigi. Tinglikult võib ju meie omaloomingut ka väljaandeks nimetada : ).
Paljud on meilt küsinud üsna sarnaseid küsimusi ja selle asemel, et kõigile eraldi e-maili teel vastata, on levinumad küsimused nüüd siin esindatud.

Kas te eestlasi olete kohanud?

Juhuslikult ei ole me eestlastega kahjuks või õnneks kohtunud. Me saime oma töö orkutist Heleni kaudu, tööl kohtasime Laurit ja nemad on ka ainsad siin nähtud eestlased. Veel tutvusime Heleni mehe Siimuga ehk siis kokku kolm eestlast. Mõned tuttavad on siia teel, seega on lootust nendega kokku saada. Nüüdseks on omakorda meie kaudu kolm eestlast Gate Gourmet firmas tööl, aga seda eelkõige tänu orkutile.

Kas te igatsete Eestit?

Ei saa vist öelda, et meil koduigatsus oleks, aga on mõned asjad, mida väga-väga tahaks! Ma unistan kohukestest, kohupiimast ja kartulisalatist! Rääkimata Selveri pasteedist ja mustast leivast. Me tahaks õhtuti ETVd vaadata… või teisi eesti telekanaleid ja kodumaiseid saateid. Me meenutame, et kodus oli meil piiramatus koguses internetiligipääs… jah, neid asju me igatseme küll. Internet on siin alles tulevikumuusika ja keegi ei tea miks. Nett on kallis ja aeglane ja mis põhiline – see maksab mahu pealt. Käime mõnikord raamatukogus tasuta netis, aga seal saab 4 tunni jooksul kasutada 100MB, seega pilte ma ikkagi seal üles laadida ei jõua. Traadita ühendust kodus tavainimestel vist eriti ei olegi. Telekas on muidugi siin olemas ja kõiksugu kanalid ka, aga ETV vastu ei saa miski. Toiduainetest on enamus vajalik siin olemas, aga mulle tundub, et paljud asjad on meil paremad. Heikki arvab, et see on harjumise asi, samas võib-olla ma lihtsalt ei oska veel parimaid tooteid valida.

Kas te eesti uudistega olete kursis?

Jah, delfi.ee on ka siin meil kenasti olemas, päevas kord ikka viskame pilgu peale. Enamasti loeme vaid pealkirju, et teaks umbes, mis toimub. Kurikamõrvari lood, artiklid Peetre uppumisest, vanamemmede tapatöö ja piimasõja kohta lugesime küll suure huviga, mõned taolised pomm-uudised veel. Ja nüüd on meil uus lemmik: Heimar Lenk ja 1000 krooni kuus!


Mis teil see ja teine maksab ehk siis hinnad hinnad hinnad?

Hoidsin siis paar ostutšekki alles, et teile väike ülevaade koostada.
Kõik hinnad dollarites (kurss on 11):

sai: 1.46/ 2.95
6 muna: 2.69
12 muna: 2.89
500g makarone: 1.00
ketšup 500ml: 2.82
hakkliha 500g: 4.10
1 kurk: 1.72
hapukoor 300ml: 1.79
juustu kg: 14.90 / 21.90
vorsti kg: 8.90 – 30.90
jogurt 1l: 4.00
raffaello kommid 150g: 6.59
jäätis 4l: 6.58/ 9.99
suhkur 1kg: 1.49/ 2.19
mango kg: 2.65
õun kg: 1.84 – 5.90
banaan kg: 3.98
arbuus kg: 1.48
kartuli kg: 1.49
piim 3l: 3.00 – 5.25
iced coffee: 2l 5.00
coca cola 0,6l: 3.29
coca cola 1.25l: 3.29
bensiin l: 1.30
sääsetõrjevahend 225ml: 16.50
köhasiirup: 12.50
wc paber 12rulli: 7.00

Selline on siis meie hapukoor:


Muidugi on oluline märkida, et palju on sooduspakkumisi, aga kui eestis tähendas soodustus lihtsalt allahindlust, siis siin on enamus pakkumisi suunatud selliselt, et ostaksid ühe toote asemel rohkem. Enamasti on pakkumine 3 toodet 2 hinnaga, mõnikord isegi 5 toodet mingi soodustusega. Mitmete toodete puhul on väike pakk väga kallis, sest suur pakk on sama hinnaga, lihtsalt saad rohkem (näiteks karastusjoogid).
Üldiselt meile kohalik toit väga ei maitse, aga juba on tekkinud üks suur lemmik: jääkohvi! Tegelikult on see nagu maitsestatud piim, väga mõnus külm kohvimaitseline jook, mida ma siin pildil just joon:


Kas te mingeid jubedaid loomi või eksootilisi elukaid olete näinud?

Olen väga palju näinud sisalikke, Darwin lausa kubiseb sisalikest! Osad on päris armsad pisikesed ja värvilised, osad on pika-pika sabaga ja mitte nii armsad. Oleme näinud ja kuulnud konnasid. Siin pidi väga palju konnasid olema ja mõned kohalikud kardavad näiteks konna rohkem kui madu. Siin leidub ka mürgiseid kärnkonnasid ehk aagasid ehk nagu kohalikud neid kutsuvad: cane toad. Nimelt imporditi Austraaliasse, täpsemalt Queenslandi mitmete aastate eest konnasid eesmärgiga hoida kontrolli all suhkrurooga hävitavate putukate arvukust. Asi kukkus läbi, sest konnakesed ei ulatunud soovitud kahjuriteni, kuid leidsid kõhutäiteks teisi putukaid. Hiigelkonnad paljunesid ootamatult kiiresti ja hakkasid ohustama mitmeid liike, sest nad söövad nii roomajaid, imetajaid kui ka linde. Nad on ohtlikud ka neile loomadele, kes ise konna söövad, sest nende nahk eritab tugevat mürki. Näiteks kui krokodill otsustab selle konna nahka pista, siis võivad sellele järgneda krambid ja isegi surm. Meie töökaaslane teadis, et mõned inimesed tõmbavad ennast isegi konna seljal asuvast mürgist pilve! Kuigi algselt toodi need elukad Queenslandi, siis nüüdseks on paljud jõudnud rännata Põhjaterritooriumile ning kohalikud on nendega üsna hädas, sest cane toad kipuvad hobuste ja koerte jooginõudesse ja võivad niimoodi koduloomi mürgitada.


Siin on üks tavaline krooksuv konn:


Öösiti töötades võib näha palju megasuuri putukaid ja uiuiuii kuidas mulle nad ei meeldi! Pikkade tundlatega imelikud loomad, liiguvad väga kiiresti. Tööl on meil vist ka mingid prussakad, kes just õhtuti ellu ärkavad. Veel õpivad hetkel mingid christmas flyd lendama (ju jõuluks saavad selgeks:D). Need jõulukärbsed ei oska praegu üldse lennata! Kõmm vastu seina ja kõmm vastu inimesi! Ja neil on päris tugev kere, niiet hea paugu saab!
Mõni aeg tagasi ilmusid kuskilt välja vihased moskiitod, esimese õhtuga tööl olin nii ära söödud! Sääsed on siin pisikesed ja eriti ei tunnegi, et nad su kallal purevad, aga tagajärjeks on väiksed punnid, mis hirmsasti sügelevad. Ilma sääsetõrjevahendita tööl käia enam ei saa.
Ämblikke olen väga vähe näinud (ptüi-ptüi-ptüi!) ja need vähesed on ka pisikesed pojukesed olnud. Isegi Eestis nägin suuremaid ja palju tihedamini.

Millised teil ilmad on?

Ilm on stabiilselt päikseline ja soe, päeval on sooja umbes 32-35 kraadi, öösel 25kraadi. Kuna nüüd on algamas wet season, siis sajab päris tihti, aga tavaliselt õhtuti või öösel. Kui vihma üldse sajab, siis ikka korralikult! Hetkega oled läbimärg ja autoga sõites on vahepeal nähtavus täiesti olematu, sest ladistab nii tugevasti. Päris tihti on ka äikest näha kuskil kaugel – kogu taeva lööb valgeks! Mõne aja pärast peaks meil korralikud äiksetormid tulema, kõige hullem on detsembris ja jaanuaris. Töökaaslased rääkisid, et tihti lööb äike kuskile sisse, paljud kohalikud kardavad metsikult ka kõige väiksemat müristamist ja välku.

Põhjaterritooriumil ja üldse kogu Austraalias on palju rahvusparke ja turistide seas on need väga populaarsed. Võtsime siis meiegi kätte ja külastasime ühte neist: Litchfield National Park’i. Darwinist umbes 130km kaugusel asuv Litchfield ei tundu küll neist kõigist kõige ahvatlevam, kuid asub kõige lähemal. Litchfield avati rahvuspargina 1986. aastal ning igal aastal uudistab sealsel 143 ruutkilomeetrisel alal umbes veerand miljonit külastajat.



Siinses looduses võib tihti märgata hiidtermiitide, nn magnettermiitide pesi. Kaugelt tunduvad need kollast värvi ja imeliku kujuga kivimügarikud. Need hauamonumente meenutavad pesad on alati servaga põhja poole – sedasi pesa kitsaimat külge kõrvetava päikese poole jättes püüavad putukad sisetemperatuuri reguleerida. Magnettermiitide hiigelpesi oli kogu Litchfieldi territooriumil väga palju.



Florence falls:

Tolmer falls. Platvormilt avanes väga ilus vaade loodusele, olime väga kõrgel. Supelda siin ei saanud, aga noh, ega me polnudki ujumise peal väljas…



Wangi falls:
Kõige suurem ja avaram ja rahvarohkem. Praegu kusjuures peaks olema kõrghooaja lõpp ja seega mitte väga palju turiste, aga tundub, et Wangi falls meelitab inimesi iga ilmaga ligi. Siin juba oli väga vihmane ja tume taevas ja müristas.



Ma oleks väga tahtnud ka The Lost Cityt näha, aga sinna oli ligipääs ainult neljaveolise maasturiga ja meie oma autoga ei riskinud. Aga peamised vaatamisväärsused nägime ära ja nautisime vaba päeva looduses. Ja mis selle väljasõidu kõige-kõigem oli – me nägime känguru!!! Vabas looduses teda hüppamas näha oli ikka nii vinge! Sõitsime autoga ja meie ees hüppas pisike väga pehmelt ja sujuvalt üle autotee! Õnneks oli ta ohutus kauguses. Ainult natukene edasi sõites ootas järgmine meid teeservas. Pidasime auto kinni ja nägime veel umbes viite või kuute! Üritasin siis põõsaste vahel vaikselt kaameraga neid tabada, nad jõllitasid nii lahedalt meid samal ajal. Pole just kõige paremad ja teravamad pildid fotograafilises mõttes, aga ma olen nende üle siiski väga uhke!
(klikkige need pildid suuremaks;))



Leia pildilt saba:



No ja kui känguru ka juba nähtud, siis oligi aeg võtta ette kodutee. Kuna me ei viitsinud sama teed mööda tagasi sõita, siis otsustasime riskida ja minna mitteametlikku liivateed mööda. Kuna praegu veel on kuiv aastaaeg, siis ei tohiks hullu olla. Okei, see tee oli ikka täielik kuumaastik! Sõitsime vahepeal 10km/h, sest tee oli rööpaline ja täiesti ebatasane. Mõni vinge jeep kimas muidugi meist suure hooga mööda. Ümberringi oli täielik tühermaa, ainult võpsik. Põhjaterritoorium on üldse väga hõredalt asustatud ja tundub, et sellise tee ääres pole huvi ka neil vähestel inimestel elada. Noh kena küll ja ühel hetkel suri meie valge tõld välja ja olime ise seal osa sellest tühermaast! Auto on ka varem nalja teinud ja välja surnud (Heikki arvab, et kütusefilter on meie vaenlane), aga üldiselt peale mõneminutilist ootamist saab masina uuesti käima. Muidugi mitte siis kui sa oled keset kõnnumaad, su telefonil pole levi, kõik jook on autos ootamatult otsa saanud ja kõht hakkab ka juba megatühjaks minema ning väljas sirab päike, mis kütab päeva umbes sama kuumaks nagu saunas! Muidugi mitte siis! Loomulikult ei möödu siis enam ka ühtki autot…




Meie olukord oli üsna keeruline, sest vajasime bensiini, kuid lähim bensiinijaam asus umbes 40km kaugusel. Kell oli ka juba ohtlikult palju, sest kui pimedaks läheb (ja siin ju läheb juba mingi 18-19 ajal), siis on just loomade tõttu väga ohtlik sõita, eriti veel sellistel kitsastel ja kõrvalistel teedel. Istusime nagu õnnetusehunnikud autos ja proovisime uuesti käima saada, kahjuks täiesti tulutult. Kuigi ümberringi tundus inimtühi, siis mõtlesime igaks juhuks natuke ringi vaadata, ehk kohtame kedagi, kes saab meid aidata. Palju ei jõudnudki lõõskava austraalia päikese all jalutada, kui jõudsime värava taha, mille silt teatas, et siin asub mingi aborigeenide kommuun.
See polnud kindlasti hea mõte, kuid kahjuks ainuvõimalik ning astusime sisse. Jõudsime juba mõelda, et võib-olla on lähim maja (või misiganes aborigeeni hütt) alles mitme kilomeetri kaugusel, kui liivatee muutus äkitselt asfaldteeks! Kahel pool võsas hüppasid kängurud (ja kes teab, mis elukad veel), aga me olime liiga kurnatud, et sellele tähelepanu pöörata. Puude vahelt hakkasid helkima autod, lähemale jõudes avanes meie ees hirmujudinaid tekitav vaatepilt autode surnuaiast. Ma ei mäleta, kas see film oli „Vale pööre“, aga igatahes tuli kohe meelde see õudukas, kus seltskond noori on samuti keset tühermaad hädas katkise autoga ja siis nad satuvad esimese asunduse juurde, kus on lademetes autovrakke ning lõpuks sööb üks mees nad kõik või vähemalt enamus noori ära! Niiet väga spuuki tunde ja hirmuga naha vahel läksime edasi. Seal oli suur plats, eemal mõned räämas elumajad. Kõik oli pilla-palla ja tundus, et keegi siin elab, aga inimesi polnud kuskil näha. Alguses oli kuulda kellegi juttu, aga kui edasi läksime, siis jäi kõik vaikseks. Seisime keset tühjust ja peast jooksid mõtted läbi, et mis nüüd järgmiseks… kuni kuulsime vihase peni haukumist. Just see vist veel puuduski! Tardusime keset platsi üksteise kõrvale ja ma ei suuda meenutada, mida ma mõtlesin, aga ma mitte ei tahtnud ette kujutada, kuidas see peni nüüd vihastab, et tema territooriumil on sissetungijad, kuidas ta meile kallale tuleb ja kuidas mitte kedagi ei ole, kes seda peni takistaks! Õnneks ta lähemale ei viitsinud tulla. Me lihtsalt seisime ja ei vahetanud sõnagi, ümberringi oli täielik vaikus, välja arvatud koera haukumine. Selge oli see, et siit me abi ei saa, heal juhul pääseme eluga. Hakkasime vaikselt tagasi liikuma, aga meie kõndimise peale tuli ka koer lähemale. Käeulatuses polnud mitte midagi kaitseks haarata! Küllap kuuma ilma tõttu ei jaksanud koer meid ära süüa ja lubas tasapisi ära minna. Põgenesime ettevaatlikult sealt õudusfilmist, endal süda saapasääres.



Tagasi liivateel märkasime, et seljatagant tuleb keegi vana kastiautoga. Täpselt selline tunne, nagu auto koos inimestega oleks maapõhjast välja ilmunud. Ma juba nii kartsin, et ürgsed aborigeenid on pahased ja nüüd ootab meid järgmine ellujäämiskursus. Tegelikult nad peatusid ja saime neile oma mure ära rääkida ning nad olid üsna abivalmid. Masinat juhtis karvane mees kelle kaasreisijateks olid noor tüdruk ja vana hallipäine naine. Naine hõikas, et hüpake kasti ja lähme vaatame, mis autol viga. Kui me sinna kasti ronisime, siis suutsime juba natuke naerda enda ja kogu selle seikluse üle.Lõpuks ostsime kuldselt kolmikult 20 dollari eest 5 liitrit bensiini ning jätkasime oma pikka ja käänulist liivateed kodu poole. Kahjuks suri peagi auto jälle välja. Nüüd oli juba hämar, õnneks olime jõudnud korralikumale maanteele, kuid kahjuks tundus olukord veel lootusetum. Vahepeal oli juba mõte, et hakkame jala bensiinijaama poole astuma, kuigi maad oli 20km. Lootsime mõnelt mööduvalt autolt abi saada, aga selle igaviku jooksul möödus vaid üks auto, kes abipalvest hoolimata edasi kihutas. Ma ei tea, mis taevalik kingitus see oli, aga mingil hetkel saime uuesti auto liikuma ja kimasime edasi. Need olid nii pingelised kakskümmend kilomeetrit, et me ei rääkinud omavahel sõnagi, justkui kardaks, et loba peale autol jõud raugeb.

Hetk, mil jõudsime tagasi asundusse, on täiesti kirjeldamatu! Panime paagi kütust pilgeni täis (tundub, et autole ei sobi nii raputavates teeoludes poolik paak), ostsime süüa ja juua ning tundsime, et elu on jälle ilus!
Outback (ehk kõnnumaa) on omamoodi ilus ja põnev, aga samas ka ohtlik. Selliste mitteametlike teede seisukord on üsna kehv ning abi vajades on kasu vist lihtsalt palvetamisest, sest telefon on sellistes kohtades täiesti tumm. Küllap hädaabinumbri siiski saab kätte, aga loodetavasti ei saa me seda kunagi teada.Tagantjärgi mõeldes oli see üks meeldejääv seiklus, mida lähiajal rohkem kindlasti korrata ei tahaks!

Ketsi tungival soovil kirjutab Heikki nüüd natuke auto ostuga kaasnevatest nüanssidest ja kohalike lubade tegemisest.

Alustada tuleks sellest, et juba Eestis olles oli kindel plaan esimese asjana auto muretseda, et siinset elu ja asjaajamist mugavamaks muuta. Tallinnas sai käidud ühel infopäeval, kus rääkisid 3 Austraalias viibinud eestlast enda kogemustest siinmail. Nendest oskas üks auto ostmise kohta väita, et teed omanikuga lihtsalt ostu-müügilepingu ja sellega sõidadki siin rõõmsalt ringi. Tundus kahtlane, et mitte öelda mitteusutav.

Samuti rääkisid nii need isikud kui ka kõik kuulsad netifoorumid sellest, et auto tuleks osta kindlasti regoga. Rego on siis maakeeli (Eesti moodi) automaks+kindlustus. Kuni viie aasta vanused autod peavad tegema ainult registreeringu ilma ülevaatuseta. Üle viie aasta vanad autod peavad lisaks igal aastal tegema ülevaatuse. Rego eest maksad kohalikus ARK-is nii öelda. Selles suhtes huvitav, et igasugused eraldi lepingud kindlustusandjaga jäävad ära. Teine eripära on see, et rego soetades saad kleepsu, mis tuleb kleepida auto esiklaasi vasakusse alanurka. Seal on kirjas siis sinu auto andmed ja kaua rego kestab. Pealegi – kui ma olen siin enivei miinimum aasta siis pean loogika põhjal ühe korra seda rego ikkagi ise uuendama.

Juhilubade kohta sain infot, et tuleks Eesti ARK-ist võtta ingliskeelne tõlge. Saate te sellest loogikast aru, et kunagistel suurtel lubadel oli ingliskeelne tõlge olemas ja nüüd nendel uutel uhketel EL omadel on ainult hädises kirjas driving licence ja kogu muusika. Krdi vähikäiku nad seal ARK-is harrastavad või on tegemist järjekordse ettekäändega raha teenida, sest tõlge maksab 300 eeku? Selle ajuvabaduse peale korduvalt vihastades otsustasin põhimõtte pärast jätta tõlke võtmata. Olin lugenud selle kohta, kuidas näidatakse lihtsalt id-kaarti ja politseinikud ütlevad head teed. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud ikkagi juhiloa tõlke ära tegema, aga sellest juba hiljem : ).

Eestis uurimistööd tehes ja autokuulutusi sirvides sai selgeks, et internet ei ole siinmail nii popp ja autokuulutusi on vähe. Selge pilt… tuleb kohale sõita. Austraaliasse jõudes sai selgeks, et bäkkpäkkerite hostelites on kuulutustetahvlid, kus päkkerite autosid müüakse. Hiljem saime teada, et ka laupäevases lehes on autode kuulutusi. Jah siinmail on nii auto-, töö- kui ka kinnisvarakuulutused valdavalt lehes. Ei mingit auto24, cvkeskust ega city24. Oleme selles mõttes ajas tagasi reisinud : ). Auto ostmine läks vaevaliselt nagu ka varem kirjutasime, kuid oma auto me kätte saime. Ülevaatusel ilmnesid mõningad vead. Ei midagi traagilist jällegi. Enamus asjadega sain ise hakkama välja arvatud esi- ja tagasillas mõningate jubinate vahetamine.

Eestlaste käest sain ühe autoremondi kontakti, kuhu kohe oma murega pöördusin. Remondi hinnaks öeldi 400 dollarit. Esmaspäeva hommikul viisin auto 8st remonti. Kella 14ks ei olnud veel kõnet tulnud ja helistasin ise, et kaua veel läheb. Rõõmsalt teatati, et kohe hakkab mehaanik teie autoga tegelema. Täpselt samasugune ajuvabadus, mida ma olen Eestiski kogenud. Pead auto 8ks kohale viima ja ega see ei tähenda siis, et seda siis remontima hakatakse. Am I stupid or what? Järgmine kõne tuli pool 5, et ei jõua täna valmis peame auto töökotta jätma. Järgmiseks lubaduseks sai, et homme hommikul kella 10ks helistab. Sellistel hetkedel võiks nad enda suhtumise no worries küll sinna kohta panna. Igatahes tuli kõne järgmine hommik, et praeguseks on teie arve 640 dollarit ja roolivõimupumba juurest lekib õli…. Jupp on 500 dollarit + töö. Kas teeme edasi? Ütlesin ei ja sõitsin vihaselt bussiga kohale. Peale väikest jutuajamist maksin 600 dollarit ära ja tulin tulema. Huvitav, kuidas saab midagi lekkida, kui roolivõimuõli tase pole kuu aja jooksul langenud? Igatahes läksime ülevaatusele ja saime kohe läbi… juttu mingist õlilekkest ma sealt küll ei kuulnud. Samas ma olen siin riigis ikka veel natuke suhtumisega, et välismaalasi tahetakse igal sammul petta.

Siin käisime ülevaatust tegemas:



Igatahes ülevaatus teisel katsel läbitud ja edasi rõõmsalt paberiga ARKi regot tegema. Seal küsiti, kas olen Põhjaterritooriumil kauem kui 3 kuud. Ütlesin jah ja selle peale sain teada, et pean endale tegema antud osariigi juhiload ja alles siis saan auto enda nimele ja ühtlasi ka rego tehtud. Tundus jällegi ajuvaba, aga tõesti netist uurides on siin selline poliitika, et kui oled NTs üle 3 kuu siis pead load ümber vahetama vastava osariigi lubade vastu. Seda, kui kaua keegi kuskil viibib, ei kontrolli muidugi keegi…. vist!!!

Hiljem ARK-is ühe teise tädiga rääkides sain teada, et ma saaksin auto enda nimele niisama ka…see oli siis lube ümber vahetades. Mul ei olnud sellest erilist vahet, sest tahtsin nagunii kohalikud load teha. Sellest miks ma seda tahan ja miks see kasulik on räägin siis, kui õige aeg käes : ). Igatahes kohalike lubade saamiseks oli mul vaja oma seniste lubade ingliskeelset tõlget, 2 pangakaarti : ) ja üürilepingut, et elan kuskil siin osariigis. Kaks pangakaarti olid siis vajalikud selleks, et minu isikut tuvastada. Näitasin ühte siinset ja teist Eesti oma ja sobis.

Nüüd oli mul seda tõlget vaja. Palusin ühel sõbral Eestist helistada Eesti ARK-i küsida, mis variandid on. Variante pole… tule ise kohale. Mingeid volikirju ega muid asju nemad ei aksepteeri. Huvitav, milleks meil Eestis on ID-kaart leiutatud. Kas ei oleks loogiline, et ma teen taotluse, allkirjastan digitaalselt ja saadan meiliga ARK-i. Nemad saadavad mulle vastu arve ja meili tõlkega. Am I stupid or what? Igatahes uurisin siit, kas saaks tõlke ära teha. Kartsin hirmsat hinda, kuid pääsesin 38 dollariga ehk umbes 400 eeguga. Reedel viisin load ja esmaspäevaks oli tõlge valmis. Eestis küsitav 300 eeku on ilmselge röövimine.

Uuesti rõõmsalt ARK-I ja kohe öeldi, et nüüd teooriaeksamit tegema. Mõtlesin küll omaette, et okei ma pole midagi õppinudki jne. Igatahes oli testis 30 küsimust ja esimesel katsel oli mul 7 viga (lubatud kuni 4 viga). Tädi teatas rõõmsalt, et tulge proovige homme jälle… testide tegemine on tasuta : ). Otsisin netist kohalike liikluseeskirja üles ja sirvisin läbi… ma tõesti ei teadnud, et siin võib sul alkoholi veres olla kuni 0,05% , tuled peavad põlema päikeseloojangust päikesetõusuni ja mõned huvitavad erinevused veel. Teisel katsel sain eksami tehtud ja netis oleva info põhjal oleks pidanud järgnema praktiline test ehk sõidueksam. Seda aga ei järgnenud ja peale silmade kontrolli sain load kätte! : ) Load maksid üheks aastaks 23 dollarit. Ülevaatuse eest maksin 38 dollarit. Auto ümberregistreerimine maksab sõltuvalt auto ostuhinnast 3% ehk kui mul maksis auto 2000 dollarit siis ARK tahtis 60 dollarit. Rego 6 kuuks maksis 312 dollarit. Rego hind sõltub auto mootorimahust. Samas 2 liitrise auto maks on 4 liitrise omast kõigest 100 dollarit odavam aasta peale.

Veel üheks eripäraks on see, et ma ei saanud mingit autoregistreerimistunnistust, mida pean kaasas kandma. Sain ainult paberi, mis tõendab, et mina olen omanik ja seda pean hoidma turvalises kohas (loe: mitte autos). Auto müügi korral pean seal teisel poolel olevad väljad ära täitma ja selle ostjale andma, et tema auto enda nimele saaks. Tundub, et sellega on ostu-müügilepingute võltsimine miinimumini viidud. Eestis piisab ju tavalisest ostu-müügilepingust, et ARK-is auto enda nimele saada. Politsei pole mind veel kinni pidanud, nii et puudub info selle kohta, kas nad auto omanikku üldse kontrollivad ja kas nad teevad seda esiklaasil oleva kleepsu alusel. Ühesõnaga kerisin ARKi ees oma uued numbrimärgid külge, kleepisin rego kleepsu esiklaasile ja sõidan nüüd uhkelt kohalike lubadega.



Kokkuvõtteks võib öelda, et ärge uskuge kedagi, isegi kui see keegi on Austraalias ka kaks aastat elanud. Targem on alati valitsuse kodulehelt järgi uurida, kuidas kasvõi näiteks auto ostmine käib. Kahjuks tundub, et Eesti ARK on täielik läbikukkumine.... asjaajamine on hullem, kui siin ja samuti on riigilõivud väga kallid. Sellest vist ei ole mõtet rääkidagi, et ametnike suhtumine ja käitumine siin on soe, sõbralik ja viisakas mitte nagu Eestis. Näiteks teist korda teooriaeksamit tehes tegid nad nalja minu üle, et ma kukkusin läbi. Ma olin juba paanikas ja siis naersid ja ütlesid, et ei ei said tehtud ikka : ). Eesti ARK-is olen ainult peene sõimu osaliseks saanud. Samuti usute või mitte, aga load sain kätte peale 2 minutit ootamist. Eestis pead ootama umbes nädala. Sellest tulenevalt tuleks ära mainida ka see, et palju kirutud Austraalia bürokraatia ja uimane asjaajamine ei pidanud tõlkimise ega ARK-i puhul absoluutselt paika. Pigem oleks Eestil siit nii mõndagi õppida. Mainimata ei saa jätta ka seda, et siin viibitud 1,5 kuu jooksul ei ole me ühtegi autoavariid näinud. Liiklus on rahulik, viisakas ja sujuv.