Austraalia pinnal toimus esimest korda sõjategevus 1942.aastal kui jaapanlased pommitasid Darwinit. Kuna linn sai tugevasti kannatada, siis tänapäeval võib mitmel pool Darwinis märgata mälestusmärke ja monumente sõjas langenute auks. Lisaks asub East Pointi piirkonnas sõjaväemuuseum, kus saab süvenenumalt ajalooga tutvuda. Võtsime meiegi siis kätte ja käisime seal muuseumis ära. Sissepääs maksis 12dollarit. Muuseumi asutasid Kuningliku Austraalia Suurtükiväe Ühingu liikmed 1960. aastate keskel. Vahepeal tabas linna orkaan Tracy ja hävitas või rikkus mitmeid muusumi eksponaate, mida tuli uuesti taastama hakata…






Muide, Tracy hävitustööst räägivad kohalikud tänapäevani. 1974.aasta jõululaupäeva hilisõhtul said austraallased ilmajaamalt hoiatuse, et orkaan läheneb Darwini linnale. Tuule kiirus jõudis 280km/h, aga siis läksid mõõteseadmed rikki! Järgmiseks hommikuks oli linnas 66 surnut ja enamus majadest hävitatud. Algas üks suurimaid evakueerimisoperatsioone Põhjaterritoorumi ajaloos, sest lõunapiirkondadesse tuli toimetada kümneid tuhandeid inimesi. Põhimõtteliselt oli see linn maatasa, sest erinevate andmete järgi oli rusude all 90% hoonetest! Näiteks meie töökaaslane rääkis, et kuigi ta oli alles väike plika, mäletab siiani väga selgelt Tracy õudust. Nende pere (nagu tol ajal tihti kombeks oli) elas karavanpargis ja kuna ta isa pidas vajalikuks karavan trossidega maa külge kinnitada, olid nemad ühed vähestest, kelle karavan minema ei lennanud…

…aga tegelikult ma tahtsin hoopis muuseumist rääkida: ). See oli väga mitmekülgne ja põnev ning enamus eksponaate olid hämmastavalt hästi taastatud. Palju oli fotosid ja lahedaid vanaaegseid postreid-plakateid, rääkimata ajaloolisest sõjatehnikast. Vaatasime ka umbes 15-minutilist lühifilmi Darwini pommitamisest.





Umbes 3500 austraallannat töötasid II maailmasõja ajal sõjaväelaste põetajatena.


Edasi viis tee meid Fannie Bay Gaol-i ehk vanglasse, mis töötas 1883 – 1979 aastatel. Kuigi vangla hooneid on lammutanud nii Tracy kui ka jaapani sõjalennukid, siis üllatavalt palju oli taastatud ja muuseumis oli palju uudistada. Juba enne külastamist mõtlesin, et seda vanglat saab võrrelda Patarei vanglaga Tallinnas, aga no Patarei ja Fannie Bay on ikka öö ja päev! Esiteks muidugi oli Fannie Bay palju väiksem, teiseks oli siin natuke rohkem vaeva nähtud, et koht oleks muuseumi moodi. Patareis oli lahe just see, kuidas vangide isiklikud asjad olid mõnes kongis pilla-palla, tekkis tunne, nagu vangid oleks just eile välja viidud. Fannie Bay oli puhas ja korda tehtud. Sellest hoolimata julgen väita, et elutingimused olid siin paremad. Kongid olid väiksed ja vangid ei pidanud neid paljude teistega jagama, privaatsust oli rohkem. Kui vangla avati, siis toodi siia 31 inimest, rekordiliselt on ühel ajal siin elanud 192 vangi.









Kuigi ametlikult hukati siin vaid 7 inimest, siis arvatakse, et tegelikult on see arv umbes 70!


Selles vanglas elasid ka naised. Alguses eraldati neile vaid üksikud ruumid, aga kusagil 1950.aastate paiku ehitati eraldi maja naisvangidele. Naiste kongide ümber oli palju lilli ja juurviljapeenraid, mida vangid pidid korras hoidma. 1963.aastal ehitati ka eraldi osakond alaealistele, hulludele, pidalitõbistele jne. Nemad elasid siis sellistes kongides:


Üldiselt olid mõlemad muuseumid põnevad ja meeldisid meile, aga midagi vapustavat me ei näinud. Kahjuks on tunne, et see linn hakkab meie jaoks igavaks muutuma… Samas oleme põnevil, mis saab wet seasoni saabumisel, sest sellest räägitakse väga vastakaid lugusid. Eks jõuludeni elame ja laiskleme Darwinis ja seejärel võtame reisisuuna lõunasse, kus ootavad meid suurlinnad