Kuigi olen Austraalias tühised paar kuud elanud, on juba välja kujunenud arvamus selle riigi elanikest. Olen oma peas väga palju võrrelnud eestlasi ja austraallasi ja ehk nüüd ongi õige aeg (esimest korda) oma mõtteid jagada.




Kõigepealt on muidugi esimene oluline küsimus: „Kes need austraallased õigupoolest üldse on?“ Keda pidida austraallaseks ja kes on sisserännanud võõramaalane? Sest elanikkond on siin riigis kirju nagu Muhu memme rahvariideseelik : ).

Mõnes mõttes võiks väita, et ainsad austraallased on aborigeenid ehk pärismaalased, kes saabusid siia mõnedel andmetel juba 60 000 aastat tagasi. Ajas veidi edasi liikudes võiks öelda, et inglased on põlised austraallased, sest kui kuulus kapten James Cook avastas 1770 Austraalia idaranniku, kuulutas ta selle Inglismaa omaks ja pani nimeks Uus-Lõuna-Wales. Niisiis kasutas Inglismaa uut paika targasti ära, saates siia sunnitöölisi, keda mõned nüüd peavad esimesteks austraallasteks. Kogu 19.sajandi vältel tekkis siia kolooniaid, mis esialgu olid küll mõeldud vabadele asukatele, kuid lõpuks kujunesid neist siiski vangide ja sunnitööliste kolooniad. Ja kui nüüd veel rohkem ajas edasi minna, siis läheb asi veel segasemaks, sest austraalia kuld, mis hiilgas ja meelitas immigrante juba 19. sajandi lõpus tõi siia veel mehi peamiselt Euroopast ja Hiinast. Ehk siis võiks iga teine siia rännanud eurooplane end kaudselt ka austraallaseks pidada. Mida aeg edasi, seda enam inimesi kogu maailmast astus jäädavalt Austraalia mandrile. Peale teist maailmasõda leidis Austraalia, et riigi rahvastikku on tarvis veelgi suurendada ja koostas immigratsioonikava, mille tulemusel saabus riiki 2 miljonit immigranti.

Need ajaloolised sündmused annavad tunda ka tänapäeval. Elanikkond on mitmekesine, avatud uutele rahvastele ja inimestele. Näiteks meie töökohas on raske leida kedagi, keda põliseks austraallaseks pidada, nemad või nende esivanemad on samamoodi kunagi siia sisse rännanud. Enamusel on rääkida lugu oma lapsepõlvest kuskil kaugel ja sellest, kuidas kunagi sai siia tuldud. Palju on eurooplasi, rääkimata asiaatidest. Eks leidub ka põliseid austraallasi, kelle ajalugu on pikalt selle maaga seotud, kuid sellist rahvaste mitmekesisust on mujal raske kohata. Mõnikord tundub, et Austraalia ongi Eikellegimaa.

Mulle väga meeldib see riik ja need inimesed. Kogu elu olen kuulnud, kuidas eestlasi peetakse kinnisteks ja kurbadeks ise samas mõelnud, et küllap see veidi ikka liialdus või vastupidi – eestlane on aus ja otsekohene ja ei hakka pugemise pärast naeratama. Nüüd ütlen mina ka kahjuks(?), et eestlane hoiab pigem omaette ja ei ole nii avatud. Ma jumaldan seda, kuidas inimesed siin üksteisega suhtlevad! Austraallased kindlasti naeratavad rohkem ja on suhtlusaltimad. Jah, sellega harjumine võtab aega ja olen teinekord ikka kohmetu, kui võõrad mind kõnetavad, aga ma naudin seda vabameelsust ja loodan ise ka ajapikku niimoodi võhivõõrastega lobiseda. Mõned näited: lähme meie siis jäätisekokteili ostma. Seda, et mõni teenindaja unustaks teretada, siin juba naljalt ei juhtu. Niisiis neiu teisel pool letti hakkab meile elavalt kokteili segama ja kui me suurt valikut nähes nõutud oleme, siis kohe selgitab, millised sordid talle rohkem meeldivad jne. Vahepeal ta küsib, kuidas meil läheb ja mis meil täna plaanis on. Mis näoga te vaataks teenindajat, kui ta küsiks teilt eestis, mis täna plaanis? Kui ma oleks nähtamatu olnud, siis arvaksin, et neiu lööb Heikkile külge! Aga ei, see on normaalne, et sa uurid, kuidas su klientidel läheb ja mis nad täna veel teha plaanivad, sest parasjagu on ju ilus ilm ja sul on tuju hea ja elu on üldse lill! Vapustav!

Teine näide: oleme supermarketis ja unustan end kaarte vaatama (siin on niiiii ilusad õnnitluskaardid!) ja ühel hetkel kõnetab mind vanem härra, kes viisakalt palub mu abi. Nimelt on temal vaja minna pulma ja kuna abiellub just minuealine naine, siis ehk oskan soovitada õnnitluskaarti pulmaks. Jälle võite proovida ette kujutada, kuidas suhtuksite sellisesse olukorda Selveris, miskipärast usun, et esimene reaktsioon oleks natuke teine. Aga miks peakski see mees üksi valima, kui poes on ju inimesed, kellega koos otsustada! See kõik on nii inimlik ja normaalne, aga võin oma pea anda, et enamus eestlasi ei tülitaks iial teist eestlast samas olukorras.

Inimeste lahkus, sõbralikkus ja rõõmsameelsus on siin täiesti fantastiline! Tööl on kõik nii lõbusad, elu on ilus! Vanamehed koristavad lennukeid tantsusammudel, saateks laulavad kaasa! Ma tean juba peast ära, kes armastab kõva häälega laulda ja kes pigem habemesse ümiseb. Koreograafilised võimed pole igaühel just kiita, aga nad kõik on kõvad puusanõksutajad. Ja viisakusest ei tasu siinkohal üldse rääkidagi. Kõik on alati väga lugupidavad kaastöötajate suhtes, viisakust ei unusta keegi kunagi koju. Olen kuulnud, et mõned eestlased peavad siinseid inimesi võltsiks, aga kusjuures minule tundub just see viisakus ja austus alati väga siiras. Kui me räägime viisakusest, siis kas see saab üldse olla võlts? Pigem on see inimlik, normaalne ja igapäevane suhtlus! Loomulikult leidub ka siin erandeid, kuid praegu ma naudin seda lihtsust ja headust, mis kohalikega suheldes on tegelikult nii tavaline. Kujutan ette, kui kehvasti tunneks austraallane end Eestis… Varem ma ei osanud sellest numbrit teha, aga nüüd oleks tagasi koju vist väga raske tulla. Inimesed naeratavad tänaval möödudes üksteisele, keegi ei kõnni pilk kinganinadel. Minul kui eestlasel on oht siin unustada kogu maailmale hommikust õhtuni naeratada, kuid loodan, et see võõramaine kogemus muudab mind sedavõrd, et juba varsti kõnnin mööda linnatänavaid ja õhkun positiivsusest ning saadan möödujatele särasilmseid naeratusi : ).

Teenindus on siinmail väga kõrgetasemeline, eestlastel oleks siit palju õppida. Iga kassapidaja on tipptasemel, ta on heatujuline, lahke ja sõbralik. Poemüüjad on klienti nähes alati rõõmsameelsed ja abivalmid, samas ei muutu nad pealetükkivaks. Teenindajad viskavad sinuga nalja, küsivad su päeva kohta ja teinekord tahavad päris pikalt lobisema jääda. Alguses, kui sellist vestlust pealt nägin, siis arvasin, et teenindaja ja klient tunnevad üksteist, aga siis sain aru, et selleks ei pea inimese sõber olema, et temaga lühikest vestlust pidada. Kaupluses pole ükski klient ega tema soovid nähtamatud või tühised, inimest märgatakse ja kõnetatakse alati!

Mitmed eestlased süüdistavad austraallasi selles, et nad on lohakad, laisad ja lollid. Jah, oma töökaaslasi vaadates tundub, et hullemaid laiskvorste annab otsida (mõningad erandid on muidugi nendegi seas). Kuid teisalt – inimene ongi oma loomult laisk, miks peaks see kohalik siin rabelema, kui selleks pole vajadust? Siin ei ela inimesed töö nimel! Töö on vahend raha teenimiseks, mitte kogu elu alus. Saan küll praegu rääkida vaid ühe firma näitel, kuid tundub, et suhtumine töösse on üsna sarnane. Mis veel meile kohe kõrvu jäi – austuse teema. Siin mõtlevad kõik, et töösuhe on vastastikune. Tööandjal on vaja kedagi, kes teeks teatud töö ära ja töötajal on tarvis raha, mille saamiseks ta töötab. Eestis pidevalt rõhutatakse, et ole õnnelik, et sul üldse töökoht on ja kui ei meeldi, mine minema. Siin on töösuhe võrdsem, sest mitte ainult töötajal ei ole tarvis töökohta, vaid ka ülemusel on vaja, et töö saaks tehtud. Eks me kõik saame aru, miks selline erinevus kahe riigi vahel on. Siin ei ole sellist tööpuudust nagu Eestis. Näiteid sel teemal võiksin tuua peaaegu igast tööpäevast. Kui meil palutakse jääda ületundideks tööle, siis hiljem tänatakse selle eest. Kuigi ma ei jää oma vabast ajast tööle, vaid saan ületundide eest topelttasu! Kui olen saanud call out’i ehk mind on kellegi asenduseks tööle kutsutud, siis kohale jõudes tunnen end kangelasena, sest kõik ütlevad aitäh, et ma tulla sain. Kui me oleme oma tiimiga lõpetanud lennuki koristamise, siis kogu meeskond tänab meid, kuigi me ei tee midagi liiast, see ongi meie töö! Ei pane vist imestama, aga mulle väga meeldib see suhtumine!

Kui ma saaksin anda ühe omaduse nendele võrratult sõbralikele kängurumaa elanikele, siis annaksin neile korraliku portsu konkreetsust. Vot konkreetsed nad olla ei oska! Enamus jutte käib ümbernurga, selle asemel, et olla otsekohene. Näiteks töösuhetes võiksid nad aru saada, et me ei solvu iga väikse asja peale, meile võib näiteks otse näkku öelda, et kuule need jalanõud ei ole selle töö jaoks kõige sobivamad. Selle asemel, et anda vihjeid ja loota, et me oleme selgeltnägijad.

Kõike seda olen austraallaste ja üldse välismaalaste kohta ka varem kuulnud ja ette kujutanud. Paraku ei mõista nende elustiili enne, kui elad ise nende inimeste keskel ja jälgid igapäevaselt erinevusi austraallaste ja eestlaste vahel. Naudin väga iga uut kogemust kohalikega, sest kuigi neil on küllalt veidrusi, millest meil on raske aru saada, siis õpetavad nad meile – eestlastele – elementaarseid ja loomulikke igapäevaelu käitumistavasid.