Mauritius on üle maailma tuntud populaarse abiellumise ja mesinädalate sihtkohana. Kui me aasta tagasi kihlusime, otsustasime kohe ära, et pikka kihlust sellest ei tule ja hakkasime kohe vaikselt ja salaja pulmade peale mõtlema. Miskipärast pole ma kunagi Austraalias abielluda tahtnud, kuigi armastan seda riiki iga aastaga järjest rohkem. Austraalias abielludes poleks võimalik kõiki olulisi inimesi oma pulma kutsuda ja mulle ei tunduks õige pidada pulmi sõprade keskel kui mu oma kõrges eas vanavanemad pole kohal. Samas ei ahvatlenud meid ka Eesti pulm, kus oleks küll kõik olulised sugulased kohal, aga kuhu ei jõuaks kõige lähedasemad sõbrad ja sõbrannad. Mingi hetk isegi kaalusime kahte pulmapidu, aga ka see tundus kuidagi liigse punnitamise ja pisut ebareaalsena. Niisiis panime paika, et meie pulma tulevadki ainult kõige tähtsamad isikud – meie ise!

Olen alati unistanud rannaliival abiellumisest. Kohe tekkis mõttesse Mauritius, kus on juriidiliselt väga lihtne pulmi pidada. Värskelt kihlununa ja suures õhinas hakkasingi siis uurima, kuidas see Mauritiuse pulmapidu välja peaks nägema. Kuna kihlusime oma viiendal aastapäeval sai kohe selgeks, et sellest kuupäevast peab saama ka meie pulmapäev – 12. juuli. Otsustasime, et teeme hoopis väikse üllatuse ja ei räägi pulmaplaanidest esialgu mitte kellelegi. Kuni lõpuni välja oligi ainult üks inimene – minu vend Andre – kes meie plaanidega kursis oli ja kellele sain vahepeal peast kinni hoides kurta, kui raske see abiellumine ikka on.

Nüüd tagantjärgi võib öelda, et Mauritiusel on lihtne abielluda kui te ei tea täpselt, mida te tahate või kui teil pole väga vahet. Õnnetuseks oli sel aastal 12.juuli pühapäev. Peale seda kui olin kulutanud lugematuid tunde internetis sobivat hotelli otsides ja lõpuks oma unistuste hotelli Sugar Beach leidmist teatati mulle täiesti ükskõikselt, et pühapäeviti pole saarel võimalik abielluda. Me olime muidugi täiesti murtud. Ei tahtnud kuidagi loobuda oma tähtsast kuupäevast, mida olime juba viis aastat tähistanud ja mis mehele juba meelde oli jäänud. Kaalusime raske südamega 13.juulit ja kui olime paar päeva selle mõttega juba harjunud teatas hotell jälle, et see kuupäev on juba kinni. Igas hotellis on nimelt üks-pulm-päevas poliitika. Olgu öeldud, et teoreetiliselt vist saaks ka ilma hotelli abita seal abielluda, aga ma isegi ei taha mõelda, kui keeruline see olla võiks. Mulle tundus, et igal endast lugupidaval majutusasutusel on mingi välja töötatud pulmapakett olemas nii et võimalusi on väga palju ja hinnaskaala on lai. Eraldiseisvaid pulmakorraldajaid mul leida ei õnnestunud.

Nüüd olid ideed otsas ja viskasime hetkeks Mauritiuse üldse peast välja. Piltlikult öeldes võtsime gloobuse ette ja hakkasime vaatama, kus veel mõni põnev saar või muidu eksootiline riik võiks olla. Kaalusime Maldiive, Fidji saart, Vanuatut, Hawaiid, Tahitit ja Dominikaani Vabariiki. Mõnes riigis sõlmitud abielu poleks mujal juriidiliselt kehtiv olnud, mõne jaoks polnud juulikuu kliima kõige sobivam, mõnes oleks pidanud kõik ise organiseerima või mis iganes muul põhjusel jõudsime ringiga ikka tagasi Mauritiusele. Vaikselt hakkas tunduma, et Sugar Beach pole üldse väga huvitatud meie pulmade korraldamisest. Küll oli seal üks või teine või kolmas häda ja lõpuks ma keeldusin nende järgi koguaeg järelandmisi tegemast.

Võtsin kokku ühendust 7 erineva hotelliga (näiteks Lux Le Morne, St Regis, Dinarobin, Sands Resort & Spa, Tamassa) kellest mõni pole tänase päevani mulle vastanudki!!! Hakkasin juba pabistama, et nende jaoks ei ole eriti tulus nii pisikese pulma korraldamine, kus pole kümneid külalisi kohal ja küllap seetõttu mind sedasi ignoreeritigi. Kuigi juuli on madalhooaeg ja mina hakkasin kõike varakult organiseerima, siis sellest hoolimata oli erinevatel põhjustel hotelli leidmine ikka täielik peavalu. Oli hotelle, kes ütlesid kohe ära, et pühapäev ei tule kõne allagi, kuid osades kehtis lihtsalt nädalavahetuse lisatasu.

Lõpuks jäime kindlaks Trou aux Biches Resort & Spa’le, millel olid väga head hinnangud teistelt klientidelt, mille asukoht oli sobiv ja millega oli võrdlemisi lihtne asju ajada. Suur oli mu võidujoovastus kui nad ka erakorraliselt said paaripanija (Civil Officer) nõusoleku tulla pühapäeval tööle kui me ta takso 13 EUR kinni maksame. Altkäemaks ametnikule makstud ja pulmad said lõpuks hoo jälle sisse! Kahjuks sellega ka igasugune individuaalne lähenemine lõppes. Nüüd võin öelda, et pulmad on siiski hotellide lisateenus, millele väga palju rõhku ei panda. Enamasti saab kõiki neid teenuseid, mis on nö paketis sees juba olemas ja lisaks väga midagi ei organiseerita.

Fotograafi otsimine läks juba lihtsamalt. Leidsin googeldades Backlight fotograafid ja vähemalt minu väikse uuringu tulemusel võib öelda, et tegemist on saare oma ala parimatega. Ka asjaajamine oli omaniku Billy’ga väga lihtne ja sujuv. Meie teele jäi muidugi ka fotograafe, kelle näidistööd on umbes sama kvaliteetsed kui minu pildistatud fotod, nii et soovitan kindlasti uurida, mis tasemel need Mauritiuse pulmafotograafid on (eriti kui fotograaf on hotelli poolt paketi sees nagu see enamasti juhtub olema). Meie pildid ja videod ei ole veel saabunud, lisan need hiljem postituse juurde.

Kahjuks oli ka väga palju asju, millest pidin loobuma. Näiteks olin alati unistanud hobusevankrist oma pulmas, aga logistiliselt oli see paraku võimatu. Oleks tahtnud palmipuud istutada, aga jällegi meie hotell seda ei võimaldanud. Olime tellinud tseremooniaks harfimängija, aga teatati, et muusik sõitis hoopis Euroopasse pulma ja teisi harfimängijaid pole võtta. Veel oli ka veealune fotosessioon plaanitud järgmiseks päevaks, aga seegi plaan luhtus. Meil juba tekkis omavahel väike nali, et need pulmad panevad mind koguaeg proovile, sest nii kui ma midagi tahan ja olen võib-olla juba ära organiseerinud, siis ikka selgub, et mingil põhjusel seda ikka ei saa. Siit soovitus – mida vähem teil on ettekujutus oma pulmapäevast Mauritiusel, seda parem.

Paberimajandus oli õnneks väga lihtne. Pidime hotellile saatma koopiad oma passidest, avalduse ja pulmapäevast lähtuvalt vähem kui 3 kuud tagasi välja antud sünnitunnistuse (võib olla nii inglis- kui ka prantsuskeelne). Eri kodanikele kehtivad erinevad nõuded, aga kõik see on kirjas nende kodulehtedel või saadetakse info mailile. Pulmatunnistuse saab kätte hotellist või saadetakse see postiga koju (saabus paar päeva tagasi). Kohapealne paberimajandus on juba ette vormistatud hotelli poolt, viimane samm on siis ise passidega kohale minna ja kõik isiklikult  kinnitada.

Tavaliselt on paberimajandusega seonduvad kulutused juba paketi sees. Meile tuli siis hommikul kell 8.30 autojuht järgi ja viis pealinna Port Louis. Ametiasutuse hoone ja kontoriruumid olid muidugi omaette vaatamisväärsus, hoone oli meie hinnangul kokkuvarisemise äärel. Konveiermeetodil käivad abielluda soovijad oma autojuhtidega ametniku juures. Ametnik kontrollib üle, et andmed oleks õiged, teeb paar nalja ja viskab paberile allkirja alla. Siis käib autojuht kuskil teises kontoris abiellumise tasu maksmas ja ongi esimene samm tehtud. Järgmisena tuleb minna kohaliku omavalitsuse ametniku ehk paaripanija vastuvõtule, kus veel mingeid pabereid täidetakse ja küsimusi küsitakse. Kui transpordi peale kuluv aeg välja arvata, siis kulub selle kõige peale kokku umbes kaks minutit. Autojuht ütleb, kuhu minna või paneb meid lihtsalt kuskil ootama ja ajab ise asjad korda. Väga mugav. Kõik paberimajandusega seonduv tuleb korda ajada mõned päevad enne pulmi nädala sees.

Räägime siis muidugi rahast ka. Tuleb tunnistada, et ega meil väga täpset aimu polnud, palju selline pulm võõras riigis maksma võiks minna. Mäletan, et alguses arvestasime 10 000aud kogu reisi peale (pulm + mesinädalad), aga kui olime lennupiletid $4300 eest ära ostnud (Mauritius + South Africa) tõstsime eelarve $15 000 peale. Mida rohkem asju makstud sai, seda kiiremini saime aru, et ega me selle summaga hakkama ei saa. Lõpuks sai sellest omamoodi huumor, et meil on pulmad ilma eelarveta, sest see lõhkes järjepidevalt. Samas, kuskilt me kokku ei hoidnud ja hinna järgi ühtki asja ei valinud. Nagu ütlesin, siis skaala on väga lai ja vastavalt võimalustele saab oma kulutusi kontrollida. Võtsime päris palju asju lisaks, mida tegelikult paketi sees polnud ja milleta oleks meid ikka paari pandud.

Esialgu tundus pulmapakett üsna soodne - €757/ $1140 (sisaldas kohalikku paberimajandust, pulmakorraldaja teenuseid, pruudikimpu, meik+soeng, tort, hommikusöök oma numbritoas), aga muidugi tuli sellele igasugu teenuseid juurde (kaunistused, lilled randa, gazebo, muusikud, fotograaf ja videograafid jne). Rahadega oli meie jaoks kasulik see, et saime osa maksta eurodes (ettemaks hotellile 50%). Kuigi ametlik raha on neil mauritiuse ruupia, siis vahel aktsepteeritakse ka eurosid. Samas fotograafile pidime ka ettemaksu ruupiates pangaülekandega tasuma. Laulatus koos ööbimisega läks lõpuks $6700.

Nautisime oma pulmapäeva sajaprotsendiliselt ja kui mõningad detailid kõrvale jätta, siis kujundasime oma päeva täpselt nii nagu ise tahtsime. Eriti põnev oli kõiki oma lähedasi üllatada, kuigi mingi osa minust oli natuke ka pabinas, et äkki inimesed solvuvad või tunnevad end kõrvalejäetuna. Aga abielus oleme lõpuks ikka ainult omavahel, nii et võtsime endale vabaduse ka oma pulmapäeva ainult kahekesi veeta.

Pean tunnistama, et otsisin meie hotelli väga kaua. Kuigi saarel on sadu ööbimiskohti, siis teatud olulistel põhjustel olid meil üsna kindlad kriteeriumid. Tahtsime korralikku hotelli, mis asuks lääne- või põhjakaldal (parim talveilm).  Lõpuks avastasin kuidagi Beachcomber’i keti. Kes otsib tasemel hotelli ja on nõus pisut rohkem kulutama, siis soovitan kindlasti mõni nende keti hotellide seast valida. Meie ööbisime Trou aux Biches Resort & Spa’s. Võrratu kogemus!

See oli meil üsna omanäoline puhkus, pole iial sellises “vanainimeste” resortis ööbinud. Resort asub metsikul maa-alal ja mahutab kolmsada külalist. Villa oli tõesti viiele tärnile vastav ja eriti luksuslik oli vannituba (meil on kodus elutuba sama suur). Hotelli kompleks on nagu minilinnak, kus on kõik vajalik olemas ja rohkemgi veel. Näiteks on olemas kuus restorani ja kaks baari. Ma hakkasin kohe muretsema, et sellises toiduparadiisis on väga kerge end ümmarguseks süüa, aga lõpuks kujunes selleks üks kõige tervislikum puhkus üldse. Iga päev mängisime tennist ja/või käisime hotelli jõusaalis. Sportimisvõimalusi oli muidugi veel, aga kõike lihtsalt poleks 9 päeva jooksul jõudnud. Veespordiks oli samuti palju erinevaid võimalusi ja enamik oli hotelli külastajatele hinna sees.

Üldiselt neid teenuseid, mille eest pidi juurde maksma, oligi väga vähe. Tegelikult polnudki väga vajadust resortist välja minna, sest isegi kauplus ja spa oli sealsamas olemas. Lisaks korraldati pidevalt erinevaid grupitreeninguid (mina võtsin osa vee-zumbast ja yogast) ning õhtuti mängis elav muusika või tutvustati kohalikku kultuuri. Mauriitiusel on sellised resortid väga populaarsed ja nähakse palju vaeva, et turistid kohapeal hoida, et neil oleks palju erinevaid võimalusi oma puhkust sisustada. Lapsevanemate elu tundus ka üsna muretu – lapsukeste jaoks oli olemas nö lasteaed ja sai ka isikliku hoidja võtta. Puudust ei osanud tõesti millestki tunda.

Seetõttu oli omaette tegu resortist välja saada. Ühelt poolt ahvatlesid kõik need aktiivsed pakkumised, aga teisalt oli väike huvi, et mismoodi see päris Mauritiuse elu välja näeb. Olime enda eesmärgiks seadnud võimalikult palju puhata ja lõõgastuda ning aktiivsema turistidele kohase ringi rändamise Lõuna-Aafrika jaoks jätta. Eks vahepeal ikka tekkis selline kahe tule vahel olemise tunne, et tahaks nagu mõlemat – puhata ja natuke seigelda. Selleks oli muidugi resordist välja vaja saada.

Taksoteenus oli võrdlemisi kallis. Näiteks lähedalasuvasse keskusesse Grand Baie (8km) maksis edasi-tagasi 1000MUR ($38/€26). Takso lennujaamast resorti maksis 2100MUR. Käisime kohalikus (turistidele suunatud?) kaubanduskeskuses La Croisette, kust oli omaette katsumus Austraalia adapter üles leida. Muidu pakkus hotell ka rahvusvahelisi adaptereid, aga neil polnud meie oma. Vaikselt hakkas tunduma, et meie adaptereid üldse ei pakuta kuni lõpuks leidsime mingi, mis pidavat umbes kogu maailma adapteritele sobima. Sobis meile ka! Hea näide illustreerima kui vähe käib Mauritiusel turiste Austraaliast.

Taksoga pealinna Port Louis (20km) maksis 2000MUR. Peale takso väga muid variante pole. Kaalusime küll mingi hetk auto rentimist, kuid kuna meil polnud väga palju sõitmist plaanis, siis polnud mõtet. Autorendi hindu uurisin vaid lennujaamast võttes ja need on kõik netis olemas. Hakkas silma ka teeäärseid autorendi kohti, kus arvatavasti hinnad soodsamad, aga kui midagi viltu läheb, siis võib probleeme tekkida. Kohapeal selgus, et ka resortid pakuvad autorenti. Ühistranspordist on esindatud bussid, aga ma ei kujuta ette, et turistid nendega sõidaks.

Pealinnas käisime üsna vähe, sest ega seal  midagi väga teha või näha ei ole. Port Louis on 150 000 elanikuga sadamalinn, kuhu ei soovitata turistidel pimedas ja üksi minna.  Meie kordagi mingit ohtu ei tajunud, küll aga oli kõik kuidagi nii tühi ja üldse mitte kutsuv. Kohalikud olid muidugi väga abivalmid kui kuskil hätta jäime ja neilt küsima pidime. Väidetavalt on pealinnas mingi vahva turg, kust suveniire ja muidu soodsaid kaupu leida võib, aga me pigem proovisime turgu vältida. Käisime vaid korra Grand Baie turul, mis esimestel minutitel juba silme eest mustaks võttis. Kauplejad polnud küll ülemäära pealtükkivad, aga eks nad kõik ikka proovisid midagi meile müüa ja eks see ole ikka natuke tüütu.

Varasemalt on Mauritius peamiselt meelitanud turiste Euroopast (Prantsusmaalt, Inglismaalt, Saksamaalt jne), kuid majanduslanguse tõttu otsustati otselende hakata pakkuma ka Aasia ning Aafrika turistidele. Mulle tundub Mauritiuse turismipoliitika päris hästi läbi mõeldud ja olukord igati enda kasuks pööratud. Turism on riigi õitsengule väga palju juurde andnud ja positiivselt mõjunud, ega muidu poleks tegemist ühe Aafrika majanduslikult edukaima ja kiiremini areneva riigiga.

Kuigi austraallase rahakotile oleks Mauritius jõukohane, siis pole austraallased väikest Mauritiust enda jaoks avastanud. Viimase statistika kohaselt külastab saart kõigest 12 000 Austraalia turisti aastas. Arvestades meie rahvaarvu (23 miljonit) tundub see tõesti häbiväärselt väike number. Selle asemel käivad kohalikud aastas mitu korda ikka ja jälle Balil (üle 700 000 turisti aastas). Kogu reisi vältel ei kohanud me ühtki austraallast, kuigi lennuk oli koolivaheajale kohaselt täis.  Nädalas on Perthi ja Mauritiuse vahel kaks otselendu.

Pean iseendale meelde tuletama, et Bali saart vaadatakse väga erinevalt Euroopa ja Austraalia poolelt. Eurooplasele ja kindlasti ka eestlasele tundub Bali kindlasti eksootiline ja põnev. Austraalias, eriti just Perth’is on Baliga teised lood. Bali on Perth’ile kõige lähem puhkusesihtkoht väljaspool Austraaliat (lend 4h ja väljumised iga päev). Paljud austraallased on lausa hullud Bali järele, see on umbes nagu eestlastele Pärnu, kuhu peab kindlasti vähemalt aastas kord puhkama saama. Ainsa vahega muidugi, et austraallase jaoks on Bali ka metsikult odav.

Ei tea kuidas ma nüüd jutuga nii valesse kohta jõudsin, aga kui tagasi Mauritiusele tulla, siis olgu veel öeldud, et maitseelamused on seal küll garanteeritud! Mauritiuse köök on segu euroopa (peamiselt prantsuse), aasia ja aafrika köökidest ja igal sammul hakkab silma mõnusaid restorane ja kohvikuid. Nagu mainisin, siis meie resortis oli kuus erinevat restorani (näiteks india, tai, prantususe restoranid) ja tase oli tõesti kõrge. Meie jaoks oli muidugi toidukordade korraldus väga harjumatu. Lõunasööki pakuti 12.30 kuni 15.00 (meil oli hinna sees buffet kuid ka osad restoranid olid sel ajal avatud) ning õhtusöök algas 19.00 (kuhu tuli alati reserveering teha). Kella 15st kuni 19ni olid kõik kuus restorani suletud, umbes sama seis oli ka väljaspool resorti. Austraalias ei ole tavaks nii hilja süüa, kogu elu on meil pigem varajane, st hommikul varakult üles ja seega ka söömine ei lükku õhtusse. Teiseks pole harjunud sööma kolmekäigulisi õhtusööke, aga seal just sedasi oligi mõeldud. Kodus me reeglina peale 18 enam ei söögi ja kindlasti mitte nii suuri koguseid. Lisaks oli muidugi nö kirjutamata reegel võtta toidu kõrvale pudel veini/vahuveini, mida ma kindlasti nädal aega järjest ei tahaks ja eriti just peale neid toiduvaagnaid. Ühesõnaga meil oli koguaeg kõik kuidagi nihkes. Küll inimesed ikka jaksavad siin süüa ja juua!