Tähelepanelik blogilugeja viitas tõsiasjale, et tegelikult ma polegi pulmapäevast üldse kirjutanud. Tahtsin pildid ära oodata, aga kuna nad jäid viis nädalat hiljaks ja olid täielik pettumus, siis mul kulus natuke aega, et sellest üle saada ja kui lõpuks olin endaga rahu teinud, siis ei tulnud enam meeldegi see postitus. Nüüd on juba nii palju vett mere voolanud, et hea meelega meenutaks meie pulmapäeva.

Mina olin juba hommikul natuke pabinas ja lõunaks läks see tunne veel tugevamaks. Nägime teineteist viimati lõunasöögilauas ja sealt edasi läksin mina juba salongi soengut ja meiki tegema. Päris rahule ei jäänud kummagagi (proovimeik oli näiteks kordades professionaalsem kui see, mis pulmapäeval tehti). Hea oli, et mul enda kosmeetika ka kaasas oli, sest näiteks primerit salongis polnudki, kuigi tegemist oli korraliku salongiga, mille hinnatase oli võrdne Austraaliaga. Salongist läksin tagasi hotellituppa, kust Heikki oli juba ära viidud teise hotellituppa, et me saaks eraldi end valmis sättida ja ei näeks teineteist. Isiklik pulmakorraldaja pidi aitama mul end valmis seada, aga muidugi jäi ta hiljaks ja nii tõmbaski kleidiluku kinni hoopis fotograaf (kes ka muideks jäi hiljaks). Mina muutusin aina närvilisemaks, sest kõik venis ja pulmakorraldaja ainult helistas, et öelda ta kohe tuleb, mida muidugi ei juhtunud. Hiljem sain teada, et Heikki ootas samamoodi üksi oma hotellitoas ja vastas telefonikõnedele, tema oli muidugi vana rahu ise.

Tegime fotograafi ja kahe videomehega mõned klõpsud/kaadrid, mis õnneks võttis tähelepanu natuke eemale. Lõpuks saabus pulmakorraldaja ja sõitsime tiiruga randa. Kõik muidugi möödaminnes naeratasid, lehvitasid ja soovisid prantsuse keeles õnne ning mina tundsin end täieliku printsessina. Olime küll ajagraafikust maas , aga lõpuks hakkas bänd juba tuntud viisi mängima ja minul oli aeg palmiallee vahelt laulatuskohta kõndida. Jalad nii värisesid ja kuigi soovisime privaatset rannaosa, siis tegelikult oli ikka kogu rannapublik sealsamas meid jälgimas. Sel hetkel sain aru, et polegi see publik nii halb mõte ja nautisin kogu seda tähelepanu. Heikki ei tohtinud enne ümber keerata kui olen kohe sealsamas ja see oli selline armas hetk kui lõpuks temani jõudsin ja juba üheskoos saime paaripanijani minna. Kartsin hirmsasti, et hakkan pisaraid valama, aga suureks üllatuseks pidasin päris kaua vastu. Tegelikult väike pisar omaenda pulmas on vist pigem positiivne märk, et ei abiellu päris külma südamega.

Kui olime paaripanijani jõudnud ja ametlik osa sai alguse, siis oli aega natuke nagu muuseas ringi vaadata, et näha, kuidas mitmeid asju on valesti. Pulmakorraldaja oli küll kas liimist lahti või tuisupea, sest mitmeid asju kohendas/paigaldas alles viimasel hetkel või oli üldse unustanud. Muidugi ma räägin pisiasjadest nagu näiteks sõrmused, mis pidid minema kaunistatud teokarbi sisse, tema aga oli selle asemel mingi tehiskarbi võtnud ja nii oligi meil laual näiteks kaks dekoratiivkarpi, kuhu sõrmused panna. Pisiasi küll, aga ma ei unusta seda lolli olukorda iial.

Tseremoonia ajal oleks tahtnud pausi nuppu vajutada, et seda hetke kauem nautida. Mulle nii meeldis meie paaripanija ja kõik see, mida ta meile ütles. Ja lihtsalt see tunne, et nüüd see juhtubki ja see on potensiaalselt üks olulisemaid hetki su elus. Ja kuidas sa annad teisele inimesele nii suure lubaduse olla temaga elupäevade lõpuni ja muidugi see suur tunne südames, kuidas sa tahadki päriselt selle ühe ja ainsa inimese kõrval vanaks saada. Õnnelik on nii lihtne olla! Pausi aga kahjuks ei saanud panna ja varsti oligi ametlik osa läbi ning meie vahvad pillimängijad panid kogu ranna oma muusikaga uuesti elama. Pulmapaketi raames toodi lauale tort, aga seda peab vist võtma rohkem kohustusliku elemendina ja tordi maitse on pigem teisejärguline. Meie seda torti süüa ei suutnud, sest see oli nii kuiv ja maitsetu, aga pildid said vähemalt tehtud.

Edasi oligi aeg fotosessiooniks. Kogu teenusega me lõppkokkuvõttes üldse rahule ei jäänud ja hinnatase polnud kindlasti tulemuse vääriline. Lisaks oli meil planeeritud vee-alune sessioon, aga õnneks pidime ilma tõttu selle tühistama. Minu jaoks oli video- ja fotograaf üks olulisemaid osasid kogu pulmas ja kuigi kulutasin kümneid tunde õige leidmiseks, läksime siiski alt. Juba pildistamisel ei olnud väga hea tunne, sest pidevalt tundsin, nagu ma ei oskaks piisavalt hästi poseerida. Võib-olla ei oskagi, aga siis on see juba tema töö muuta olukord meie mõlema jaoks mugavamaks. Pildid saabusid viie nädalase hilinemisega ja enamus neist olid üsna ebakvaliteetsed. Kokku oli 210 pilti, millest 9 mulle tõesti meeldisid. Kuigi töötlus pidi hinna sees olema, siis töödeldud olid vaid mõned üksikud pildid. Suurim probleem tundus olevat kompositsioon ja eks häiris ka see, et makstes €1350/$2000 on paljud pildid väga amatöörlikud. Tellisime ka videod (3min ja 20min). Lühike video on enam-vähem, aga pikka olen vaadanud vaid korra, sest see ajab pea valutama kuna pilt pidevalt väriseb. Plaanis on endal see normaalsemaks lõigata, aga pole lihtsalt jõudnud sellega tegeleda.

Hiljem läksime õhtusöögile, millest meil kahjuks väga häid pilte pole, kuid kõik kaunistused ja kogu atmosfäär oli tõeliselt romantiline. Resorti juhataja käis isiklikult meid õnnitlemas ja uuris, kas oleme kõigega rahul. Selleks ajaks kui tuppa tagasi jõudsime, olid kõikjal juba küünlad ja roosiõied, vahuvein ja lillesülemid. Hommikul toodi mitmekülgne hommikusöök otse tuppa ja valati meid taaskord õnnitlustega üle. See vist ongi see paljukiidetud Mauritiuse külalislahkus!