Juba tähistasimegi esimest pulma-aastapäeva! Ma ütlen täiesti ausalt – abielus on nii lahe olla! Mitte, et meie igapäevaelu väga palju oleks muutunud, aga kindlasti tunneme end rohkem nagu perekond ja see on minule väga oluline. Lisaks oleme nüüd soetanud ühisvara ja tegelikult on ikka nii lahe öelda üksteise kohta abikaasa. Vahel muidugi imestatakse, et oii ise nii noored, aga juba abielus ning osa inimeste jaoks jällegi seostub abielu kohe laste saamisega, millega me ise väga ei nõustu. 

Terve juulikuu on siiani olnud nagu pooleldi õhus hõljumise tunne. Eelmisel aastal samal ajal olime võrratul Mauritiuse saarel ja sealt edasi lendasime Lõuna-Aafrikasse, kuhu mul vist pool südant maha jäi. See on vist tõesti minu senise elu kõige ilusam aeg olnud ja kindlasti parim välisreis. Kuigi pulmapäevaga ma 100% rahule ei jäänud, siis mesinädalad ületasid kõik ootused mitmekordselt. Vahel ikka küsitakse, et kuidas me julgesime niimoodi abielluda ja eks natuke nurinat on mõne perekonnaliikme poolt kuulda olnud, aga olen jätkuvalt veendunud, et elada tuleb iseendale ja mõnikord on õigustatud natuke isekas olla.

Kõige keerulisem oli nimevahetusprotsess. Ei tea, kas mul on mingi needus peal, aga iga kord kui mul on Eestiga vaja mingeid asju ajada, siis hoia lihtsalt peast kinni ja jookse nelja tuule poole. Muidu vinguvad enamus eestlasi, et Austraalias on hull bürokraatia ja küll Eestis on ikka kõik lahendused väga kasutajasõbralikud, aga näiteks seesama ebajumal ID-kaart on mind mitu korda jänni jätnud (seoses pangaga näiteks, aga see on juba hoopis teine teema). Kuna tol ajal ei olnud ma Austraalia resident, siis pöördusin nimevahetuse ja abielu registreerimise küsimuses kõigepealt Eesti Saatkonna poole Canberras. Nende aastate jooksul olen konsulaadiga mitmeid kordi kirjavahetuses olnud ja seega olen juba harjunud, et vahel tuleb vastust oodata nädalaid ja pidevalt neid uute emailidega pommitada. Oleks Eestisse lühem tee, ma vist läheks ise kohale, et ei peaks siinse saatkonnaga tegelema.

Konsulaarsekretär A. I. vastas ükskõikselt, et nemad abielu registrisse kanda ei saa, kuna nad 'ei kata Mauritiust'. Suhtlesin Välisministeeriumiga ja selgus, et saatkond siiski saab minuga tegeleda ning tellisin uued dokumendid. Esimene lahing oli võidetud tänu sellele, et ma ei jätnud jonni ja ei jäänud saatkonna peale lootma. Juba siis andsin Välisministeeriumile teada, et saatkonnaga on väga raske suhelda, kuna alati tuleb mitu emaili saata, et keegi üldse vastaks. 

Tegin avalduse uute dokumentide taotlemiseks ja kinnitasin emailiga, et panin taotluse teele ja tasusin riigilõivu. Sain vastuse samalt sekretärilt, et sai mu maili kätte. Ootasin 10 nädalat (tavaliselt kulub u 8 nädalat) ja saatsin uue emaili küsimusega kaugel pass olla võib. Ootamatult kiiresti, juba samal päeval vastas uus konsulaarsekretär, et minu passitaotlus on alles poolik ja ei ole töössegi läinud!!! Selgus, et midagi oli taotlusel valesti märgitud, kuid mitte keegi ei teavitanud mind selle 10 nädala jooksul! Vastasin samal päeval ning küsisin, kes vastutab tekkinud olukorra eest ja uurisin, miks mind kogu selle aja jooksul pole teavitatud, et ma saaksin uue taotluse saata ja ei ootaks passi mida pole tegemagi hakatud! Minu emailile vastas peakonsul isiklikult ja selgitas uuesti mis eelmisel taotlusel valesti läks, kuid ei vastanud mu küsimusele, kes olukorra eest vastutab ja miks mind ei informeeritud. 

Tunnistan täielikult, et taotluses oli viga sees, aga paratamatult on see mu esimene kord nime vahetada ja oleksin lootnud saatkonna abile. Minu jaoks oli eriti nõme, et keegi isegi ei vabandanud, et selline olukord tekkis – seega saan aru, et süü langeb vaid mulle kui teenuse kasutajale. Suurest pahameelest saatsin ka ametliku kaebuse Välisministeeriumisse, millele vastas Konsulaarteenuste Büroo direktor, kes viitas sekretäri vahetusele ning saatkonna kolimisele uskudes, et ka see tegi olukorra keerulisemaks. Kuigi kiri oli viisakas, siis ka sealt ei tulnud otseselt ühtki vabandust.

Mis puutub veel nimevahetusse, siis välisriigis on täpitähed ikka täielik nuhtlus. Muidu mulle väga uus perekonnanimi meeldib, aga ametlikult on selle kirjapilt muutunud Jaervsoo’ks (Ä=AE). Sellega on meil lennujaamades varemgi probleeme olnud ja maja ostes pidime samuti seletuskirja abil selgitama, miks passis ja viisal on erinev nimi. Karta on, et Austraalia jaoks peame ametlikult üle minema Jaervsoodeks, kuigi juhiload ja teised dokumendid on lihtsalt a-ga ja näiteks kohalikku haigekassakaarti tehes võisime kirjapildi ise valida.

Tahtsime tegelikult kuskile sooja sõita pulma-aastapäevaks, aga olude sunnil täpselt selleks ajaks ei õnnestunud puhkust planeerida, nii et minipuhkus tuleb väikese viivitusega paari nädala pärast. Õhtul käisime pidulikul õhtusöögil C-Restoranis, mis on peaaegu nagu mitteametlik pulma-aastapäeva restoran meie sõprade seas.