Mõnda aega tagasi käisime kinos vaatamas filmi „Oranges and Sunshine“ („Apelsinid ja päikesepaiste“). See on viimase aja kõige šokeerivam filmielamus meie mõlema jaoks! Enne seda tundus, et me teame Austraalia ajaloost juba päris palju, aga lõputiitreid lugedes saime aru, et film jutustas meile sootuks uue loo.

Film on valminud Margaret Humphreys’i kirjutatud raamatu „Empty Cradles“ („Tühjad hällid“) põhjal. See on tõestisündinud lugu Nottingham’i sotsiaaltöötajast Margaretist, kes kohtub 1986. aastal ühe vihase Austraalia naisega, kes tahab teada oma minevikku. Naine mäletab vaid seda, et umbes 4-aastasena lahkus ta Nottingham’i lastekodust, ta pandi koos paljude teiste orbudega paati ja sõidutati Austraaliasse.

Sotsiaaltöötaja Margaret satub tunnistajaks seikadele, mida ta esialgu ei suuda uskudagi. Selgub, et lapsi, kes sedasi Inglismaalt välja saadeti, on kümneid tuhandeid! Mis veel hullem – need lapsed pidid üle elama väärkohtlemist, ärakasutamist, alandamist. Lastest on saanud täiskasvanud, nad ei tea, kes nad on või kus on nende vanemad.

Margaret hakkab ajaloolist saladust uurima, tema eesmärgiks on lapsed oma perekondade juurde tagasi viia. Lapsevanemad, kes olid saatuse hammasrataste vahele jäämise tõttu pidanud lapsed turvakodusse panema, teadsid kogu elu, et nende järeltulijad on adopteeritud ning nad elavad Inglismaal. Lastele valetati, et nende vanemad on surnud. Tegelikult elasid need lapsed kaugel Austraalias ning kannatasid pea igapäevaselt väärkohtlemise all.

Erinevate andmete põhjal saadeti Inglismaalt mitmete aastakümnete jooksul välja 150 000 last. Sihtkohtadeks ei olnud ainult Austraalia, neid lapsi sõidutati ka Kanadasse, Uus-Meremaale ja Zimbabwe’sse. Enamasti elasid need lapsed nö organisatsioonide või agentuuride juures, väga väike osa lastest ka adopteeriti seaduslikult. Lapsed, kes Inglismaalt lahkusid, olid enamasti 7-10 aastased, noorimad lausa 3-aastased. Viimane laevatäis lapsi saabus Austraaliasse arvatavasti 1970. aastal.

Austraaliasse saabusid need lapsed sõna otses mõttes tühjade taskutega. Neil polnud passe, sünnitunnistusi, ei mingeid dokumente. Õed-vennad lahutati. Lapsi oli Austraaliasse vaja töötegemiseks, pealegi oli neid siin odavam üleval pidada. Kui keegi nüüd arvab, et see oli neile eakohane töökasvatus, siis kahjuks mitte. Lapsed pidid hakkama saama täismeeste ülesannetega. Vahel harva said lapsed ikka süüa-juua ka, aga ega sellega ju ei saanud priisata. Nagu sellest veel vähe oleks, leidis aset palju vägistamisi, seksuaalset väärkohtlemist ja vaimset vägivalda.

2009. aastal vabandas Austraalia peaminister Kevin Rudd ametlikult „Forgotten Australians“ ees ja Austraalia Valitsuse tegude eest. Austraalias kutsutakse neid lapsi Forgotten Australians ehk unustatud austraallased, kelle jaoks loodi fond, et rahastada nende külaskäike Inglismaal elavate perekondade juurde.

2010. aastal leidis aset Inglismaa peaminister Gordon Brown’i ametlik vabandus kõigi kannatanud laste ja nende vanemate ees. Ka Inglismaal loodi fond, et toetada migratsiooniprogrammi tõttu kannatanud inimesi.

See on hämmastav lugu, mis on mõjutanud nii paljude laste elusid. Kui me poleks seda filmi vaatama läinud, ei teaks me neist sündmustest midagi. Kellel vähegi võimalik, soovitaks see film endale hankida. Usun, et paljud pole kuulnudki sellisest migratsiooniprogrammist. Ja filmi vaadates saab muuhulgas teada, miks on nii kurval ja raskel lool nii magus ja särav pealkiri…

Täna on meil jälle püha, seekord siis tähistatakse Foundation Day’d (asutamispäev). 1. juunil 1829. aastal märkas esmakordselt kaubalaev Barque Parmelia Lääne-Austraalia rannikut. Esimene Briti koloonia oli jõudnud Lääne-Austraaliasse! Samal aastal saabus Perth’i ikka rohkem ja rohkem laevu ning linn aina kogus kuulsust. Varem oli piirkond tuntud Swan River‘ i kolooniana, kuid 1832. aastast hakati seda ametlikult kutsuma Western Australia’ks.

Kuigi ametlikult on Foundation Day 1. juunil, siis tähistatakse seda päeva alati esimesel juuni esmaspäeval. Mingeid erilisi traditsioone selle päevaga vist kaasas ei käigi. Inimesed naudivad vaba päeva ning oma pikka nädalavahetust. Nagu ikka pühade ajal, on meil peaaegu kõik kohad suletud ja linn tundub üsna inimtühi. Muidugi toimub kuberneri eestvedamisel erinevaid vastuvõtte, pidustusi, kontserte jne.

Me polegi vist varem täpsemalt kirjutanud, miks siin kogu elu pühade ajal seisma jääb. Asi polegi selles, et tähtpäevad ja nendega kaasnevad traditsioonid nii olulised oleks. Eelkõige on põhjus selles, et töötajatele peab pühade ajal töötamise eest topelttasu maksma ning selle vältimiseks on mõttekam äri kinni panna ning kõigile vaba päev anda. Üle linna on mõned üksikud kaubanduskeskused ja toidupoed, mis on avatud ning seetõttu reklaamivad oma lahtiolekuaegu juba mitu päeva. Ma ei tea Eestis mitte ühtegi sellist püha, mil linnapildis avaneks sarnane vaatepilt…

Kui te nüüd arvate, et inimesed jäävad vaba päeva tõttu palgast ilma, siis muidugi see ei ole nii. Kõik full time töölised saavad täna palka kodus puhkamise eest. Siin on siis selline tore süsteem, et sind võetakse tööle kas full time/part time/casual töötajana.

Full time on muidugi parim kõigist kolmest! Üldiselt on tööajaks määratud 38 tundi nädalas (jah, just 38, mitte 40). Full time töötajaga sõlmitakse tööleping, kus kõik need tunnid ja muud tingimused on korralikult paberile pandud. Boonustena makstakse full time töötajale haiguspäevade, puhkuse, pühade jne eest. Tavaliselt hakkab töötaja ka staaži pealt lisaks vabu päevi või pikemaid puhkusi saama jne. Kui full time töötaja näiteks haigeks jääb ja tööle minna ei saa, siis palka saab ta ikka sama palju, päris mõnus eelis!

Part time on täpselt nagu full time, lihtsalt tööaeg nädalas on vähem kui 38 tundi. Ehk siis nemad on nagu poole kohaga töötajad.

Casual töötajad saavad reeglina tunnipalka ning nende tööaeg ei ole kuskil kindlaks määratud. Töölepingut casual töötajatega ei sõlmita. Sellest tulenevalt võib casuali päeva pealt lahti lasta või vice versa võib töötaja päeva pealt minema minna. Haiguspäevade eest neile ei maksta ning puhkusetasu pole samuti ette nähtud.

Õnneks saavad kõik töötajad laupäeviti/pühapäeviti töötades suuremat tunnitasu ja see üldiselt ei sõltu töötaja staatusest.

Tavaliselt on W&H viisaga töötajad casualid, kuigi hea õnne korral on võimalik leida ka full time töökoht. Kohalikud peavad tihti alustama casual’na ning lootma, et mõne aja möödudes pakutakse neile full time kohta.

Nii palju siis sellistest toredatest erinevustest. Nagu isegi just lugesite, on pea igal sammul elu siin väga teistmoodi. Sellega seoses meenub mulle, kuidas päris tihti küsitakse meilt: „Aga mis te seal vabal ajal üldse teete???“ Hmm, üsna igav vastus vist, aga meie vaba aeg on siin ju samasugune nagu ta oli Eestis. Peamine erinevus on kindlasti selles, et siin pole meil nii palju toredaid sõpru, tuttavaid. Kui see välja arvata, siis käime ikka samamoodi kinos või kohvikutes või jalutame mööda linna või proovime avastada kohti, kus veel ei ole käinud.

Eile näiteks käisime jälle Perth’i südalinnas jalutamas. Meil on seal juba üks nö lemmiktänav tekkinud: London Court. 1937. aastal ehitati Hay Street Mall’i ja St Georges Terrace vahele jalakäijate tänav, kuhu sattudes on tunne, nagu oleks Londonis! Esialgu mööda südalinna kõndides ei pruugi üldse tähele panna, et selline muinasjutuline tänav on Perth‘i modernsete majade vahele ära peidetud. Seal on palju (eelkõige just Londoni) suveniiripoode, ehtekauplusi, pisikesi magusasti lõhnavaid kohvikuid, kus on alati palju rahvast.

Aritektuuriliselt on London Court täiesti teistsugune kogu kesklinnast. Seal on mingi seletamatult mõnus atmosfäär ja kui natuke pingutada võiks ära tunda lausa Tallinna vanalinna kitsaid ajaloolisi tänavaid. Tagasi Hay Street Mall’le astudes võid avastada end mõttelt: oli see nüüd päris või kujutasin hoopis ette?

Tänaseks on meie pikad pühad ootamatult kiiresti läbi saanud ning mõni meist on tagasi tööle naasnud. Päevad läksid tõesti kiirelt, sõitsime Perth‘i lähiümbruses ringi ja nautisime mõnusalt oma vaba aega.

Umbes 250km kaugusel Perth’ist asub Nambung National Park, kus laiuvad lõputuna näivad valged liivaluited ja ilusad ning enamasti inimtühjad rannaribad. Rahvuspargi peamine tõmbenumber on aga Pinnacles’e kõrb, kus peaks küll iga WA reisisell olema ära käinud.

The Pinnacles asub keset tüüpiliselt igavat ja tühja Austraalia kõrbe, kus liiv on punakaspruun, kasvavad üksikud madalad põõsad ja elavad kõiksugu kõrbeelukad, keda sa hea õnne korral kunagi ei kohta. Selle igava ja üksluise maastiku vahele on ära eksinud ilusa kuldkollase liivaga kivisammaste kõrb Pinnacles, mida külastab igal aastal u 200 000 turisti.

Pinnacles’es avanes vaade lugematutele väikestele ja suurtele kivimügarikele, mis erinevate andmete kohaselt on isegi kuni 3,5/4m kõrgused. Külastajatel on valida, kas läbida jalgsi 1.2km pikkune matkarada või asuda autoga 4km kõrbeteele. Sissepääs kõrbekivide juurde maksis 11dollarit/auto.

Kõigepealt seadsime sammud infokeskusesse, kus oli võimalik uurida Pinnaclese ajaloo ja tekkimise kohta. Arvatakse, et Pinnacles‘e kõrb tekkis miljoneid aastaid tagasi merekarpide erodeerimise tagajärjel. Ühte ja kindlat vastust tekkimisloole ei ole tänaseni. Infot oli lausa nii palju, et kõike me ei viitsinudki lugeda. Samas hästi lahe, et siinsed vaatamisväärsused on alati nii külastajasõbralikud, st alati on ehitatud igasugu infokeskused, spets rajad, muidugi ei puudu suveniiripood ja kiosk või lausa kohvik.

Edasi võtsime suuna 4km pikkusele autorajale. Väga lahe oli ise keset kõrbe sõita! Iga natukese aja tagant olid nö parkimistaskud, et saaks natuke ka sammaste vahel jalutada. Nii kaugele, kui silm ulatus, oli näha vaid sambaid-sambaid-sambaid (ja pilukaid:D). Rahvast oli ümberringi tõesti natuke liiga palju, eelkõige just asiaate ja seega tekkiski tunne, et oleme hoopis Aasias jälle!

Tagasi Perth’i poole sõites hakkasid kohe silma valged liivaluited otse maantee ääres! Hüppasime liiva sisse nagu lapsed:D Järgmine kord tuleb kindlasti nö liivalaud kaasa võtta, siis saab surfata:D Ümbruskonnas oli väga palju selliseid luiteid, mõned isegi rannas mere ääres.

Heikkile kusjuures meeldisidki need liivaluited rohkem kui Pinnaclese kõrb, piltidelt on päris hästi näha, miks:

Koduteel nägime maantee ääres päris paljusid surnud emusid ja kängurusid, päris vastik. Need emud on ju niiiiii suured, vahel oli pool teed neid täis. Oleks väga tahtnud ka elavaid emusid või vombateid vabas looduses kohata, aga see meil ei õnnestunud.

1829. aastal rajati India ookeani rannikule Swani jõe suudmealale linn Fremantle, millest pidi saama eelkõige uut kolooniat teenindav sadam. Mina lugesin esimest korda selle linna kohta raamatust „Otsija lugu“, päris naljakas oli teada saada, kuidas eestlased 1930-datel kolm kuud laevaga Austraaliasse sõitsid. Niiet kolm-neli lendu ja paaripäevane reis tänapäeval on selle kõrval ikka täielik nohu! :D

Fremantle’s on alles palju 19.sajandi ehitisi, linn on hästi armas ja mõnusalt ajalooline. Kuigi Fremantle’st räägitakse kui eraldi linnast, siis tegelikult võiks öelda, et see on pigem nagu üks Perth’i linnaosadest. Kõiksugu brošüürid väga kiidavad ja reklaamivad Fremantle vaatamisväärsusi ja igasugu festivale. Linnas asub näiteks mere- ja ajaloomuuseum, kuulus turuhoone, kunstikeskus, šokolaadivabrik ja ajalooline vangla (kus kindlasti kunagi ära käime!).

Käisime ka Cottesloe rannas jalutamas, seda randa peetakse üheks kaunimaks ümbruskonnas. Kogu Cottesloe neighbourhood oli ikka vääga ilus!

Darling Range ahelikul asub esimene Western Australia rahvuspark (teine kogu Austraalias) nimega John Forrest National Park. Kesklinnast jääb see vaid 20-25km kaugusele, seega on see linlaste seas väga populaarne grillimise ja pikniku pidamise koht. Meie sattusime sinna üsna juhuslikult ja läksime väiksele jalutuskäigule. Kuna õhtu oli käes ja hakkas pimedaks minema, siis otsustasime teine kord tagasi tulla, aga seda juba talvel, sest praegu olid jõed ja ojad täiesti ära kuivanud ning erilisi vaatepilte koskedele ei avanenud. Kui meil siin rohkem vihma sajab, peaks seal pargis päris lahe jälle olema!

Meil olid väga mõnusad pühad, sai veel rannas lebotada ja laintes möllata. Tänaseks on rannailmad vist minevik, väljas on vihmane ja jahe : ( Muidugi käisime kinos, aga see oli viga, sest kino oli puupüsti rahvast täis, järjekorras läks vähemalt 15min aega. Munade värvimiseni me ei jõudnudki, küll aga tegin esimest korda elus ise täidetud mune! Mmm, väga hästi kukkus välja! Noh üldse vaaritasin pühadeks igasugu lemmiksööke...

Sõime bilby toodud šokolaadimune ja veetsime pimedaid õhtuid teleri ees Kate ja Williami pulmaloole „kaasa elades“, sest meie telekanalid juba viimased paar nädalat eriti midagi muud ei tooda:D

Jee, meil on Easter! Siin on lihavõtted vist palju olulisem püha kui Eestis. Samas kui järele mõelda, siis on siin peaaegu alati enne mingi tähtpäeva saabumist hull möll ja ettevalmistus. Eile näiteks olid kaubanduskeskused puupüsti rahvast täis, kõikjal müüdi munade ja jänestega seotud nodi. Tänaseks on terve linn nagu välja surnud, kõik kohad on suletud, tööle lähevad ainult elupäästjad.

Good Friday ehk suur reede on algus pikale pühadeajale ehk Easter’ile, mis kestab meil siin 4 päeva. Kauplused ja kõiksugu asutused on suletud, isegi ühistransport ei tööta paljudes piirkondades, kõigil vabad päevad. Tihti sõidetakse kogu perega kuskile linnast välja, kuulujuttude kohaselt on pühade ajal hostelid/karavanpargid puupüsti rahvast täis ja hinnadki kõrgemad. Good Friday’l toimub mitmeid populaarseid spordiüritusi üle Austraalia, millest kohalikud suurest elevusest päevade viisi juba räägivad. Mõnes osariigis on alkoholi müük keelatud. Traditsioon on süüa väikseid kukleid ehk hot cross buns‘e:

Easter Saturday ehk laupäev on enamus osariikides samuti püha, välja arvatud WA ja Tasmaania. Ehhee, õnneks meil poed siis avatud jälle! Muidugi käiakse kirikus ja sõidetakse loodusesse vaba päeva nautima. Kogu lihavõttepühad (eriti just Easter Saturday) on populaarne aeg ristimis- ja pulmapidustusteks.

Pühapäeval on meil siis Easter Day ehk lihavõttepühad. No kui üldse leidub mõni pood vms, mis muidu pühapäeviti on avatud, siis Easter Day’l on küll kõik suletud (mõnes piirkonnas on äri lahti hoidmine lausa keelatud). Tihti korraldatakse parkides või aedades nö munajahti. Šokolaadimunad peidetakse kuskile põõsastesse (õigemini siis Lihavõttejänes peidab) ja siis peamiselt koos lastega toimub munade otsimine. Austraalia laste eest hoolitseb muideks kohalik bilby, mitte mingi tavaline jänes! Bilby on pisike näriline, kes elab ainult Austraalias ja traditsioonide järgi on munade kohale toomine just selle tegelase ülesandeks. Kes veel ei teadnud, siis meil tähistatakse siin ka Bilby Day’d (septembris), aga sellest „tähtsast päevast“ juba mõni teine kord:D Bilby nimi tuleneb aborigeeni keelest ja tähendab pikaninalist rotti, eestikeelset vastet kahjuks ei teagi.
Easter Bilby:

Neid šokolaadimune müüakse meil siin juba paar kuud! Lisaks on poodides kuhjade viisi neid kuulsaid šokolaadijäneseid ja muid munadepüha kirevaid vidinaid:

Esmaspäeval tuleb meil siis Easter Monday ja JÄLLE on vaba päev! Korraldatakse mitmeid kultuuriüritusi, eriti just muusikafestivale. Spordisündmused, mis said alguse reedel, lõpetatakse nüüd selleks aastaks pidulikult esmaspäeval. Sel aastal langeb Easter Monday kokku Anzac Day’ga ja seetõttu nö nihutavad mõned osariigid (sealhulgas ka WA) Anzac Day mugavalt teisipäeva peale, et mitte ühest vabast päevast loobuda. : )

ANZAC (Australian and New Zealand Army Corps) Day on siis sõjaveteranide päev. Sel päeval mälestatakse Esimese Maailmasõja ajal Türgis langenud Austraalia ja Uus-Meremaa sõjaväelasi. Toimub palju tseremooniaid, rongkäike, mälestusteenistusi ning peale seda kogunetakse nö gunfire breakfast’ile, et juua kohvi, mille sisse on segatud rummi. Ma arvan, et selle joogi me jätame vahele:D

Meie plaanime teha paar väljasõitu, kindlasti tahaks randa jõuda, et veel viimaseid kordi „suve“ nautida. Ma ei tea, kas Austraalias valgeid kanu elab, aga isegi kui elab, siis munemisega nad vist eriti ei tegele, sest poes leidub ainult pruune kanamune : ( Vbl proovime neid pühapäeval kuidagi värvida, et natuke nö eestipäraseid pühi pidada! Ja ma tahaks näha, et bilby meile üllatust ei tee!

Lääne-Austraalia pealinn Perth on ümbruskonna poolest maailma üksildasim, sest lähimad suurlinnad asuvad kaugel Kagu-Aasias. Eurooplased jõudsid mandri edelarannikule esmakordselt 1696. aastal, kuid alles 1829. aastal kuulutas kapten James Stirling (praeguse Perth‘i) Swan River’i kolooniaks. Veidi hiljem saabusid sunnitöölised, kes ehitasid hooned ning rajasid infrastruktuuri. Piirkond puhkes õitsele, kui Coolgardie’s ja Kalgoorlie’s avastati kullaväljad.

Perth on umbes 1,7 miljoni elanikuga väga armas suurlinn India ookeani kaldal. Swan‘i jõgi, mis poolitab linna kaheks, muudab Perth’i veel eriti ilusaks! Igale poole on rajatud palju parke ja puhkealasid, kust avaneb mõnus vaade jõele või kesklinnale. Loodus, rohelus ja avarus panevad hetkega mõtlema Perth’ist kui ühest lemmiklinnast! Muide, The Economist's World's Most Livable Cities 2011 tabeli järgi elame me õiges linnas, sest meie armas Perth on tabeli 8. kohal!

Paar päeva tagasi otsustasime Perth’i ühistranspordi ära proovida ja sõitsime bussiga südalinna. Aega võttis umbes 15minutit ja pilet ühele maksis 2.50 (kehtib 2h). Kodust on meil väga hea ühendus, peatus asub peaaegu maja ees, bussid sõidavad tihti ja liine on mitu.

Selliseid maju näeb Austraalias igal sammul, Brass Monkey pubi William St:

Perth võlub kohe mitmekesisusega, sest linnas on osavalt miksitud nii uus kui ka vana. Säilinud on palju ilusaid ajaloolisi hooneid, mille kõrval laiuvad uhked pilvelõhkujad. Huvitav, milline vaatepilt avaneb Perth’is mõne aasta pärast, sest praegu näeb igal pool ehitusjärgus hooneid ja piirkondi, ehitajatel ei tohiks siin küll tööpuudust olla!

Südalinnast kõigest 1,5km kaugusel asub 19.sajandi lõpul rajatud Kings Park. See on 400 ha suurune väga kenasti kujundatud ala, mis asub Mount Eliza harjal. Kings Park on üks meie lemmikkohti Perth’is ja siin peaks igaüks, kes kunagi Perth’i satub, ära käima. Vaade, mis pargist linnale, jõele, teedevõrgustikule avaneb, on lihtsalt kirjeldamatu. Park on kena iga ilmaga, nii öösel kui päeval! Päeval leidub seal palju uudistajaid, kes jalutavad, peavad piknikke või pikutavad-peesitavad keset rohelust, õhtuti muutub Kings Park aga tõeliseks glamuuriaiaks! Limusiinid voorivad edasi-tagasi ja toovad parki kümnete kaupa õhtukleitides ja ülikondades pidutsejaid! Me polegi vist varem korraga nii palju erinevaid ja nii uhkeid limusiine näinud:D. Kings Park on ka väga populaarne koht abiellumiseks, usun, et seal ei möödu ükski nädalavahetus järjekordse pulmapeota. Pargi idaosas asub botaanikaaed, aga sinna pole me veel uudistama jõudnud.

Vahepeal jõudsime ära käia ka kurikuulsas Vene Poes, mis asub teises linna otsas ja kuhu oli peaaegu 30km. Port Pirie tänaval asuv pisike pood tekitas meis tõelist elevust! Kaup oli pärit enamasti Lätist ja Leedust, palju kraami ka Poolast ja Venemaalt. Suur oli valik kalatoodete ja šokolaadi osas, isegi juustud-vorstid ja näiteks keefir oli olemas! Hinnad olid muidugi üsna soolased, aga kui mõelda, kust see kaup pärit on, siis ei pane imestama. Poe suurim miinus on ukrainlannast müüjatädi, kes ei lase midagi rahulikult vaadata ega valida ja ütleb iga asja peale: „very nice, very nice“, karta on, et see mõjub pealetükkivalt…

Kohe selle poe lähedal asus nö Poola Lihapood, kus oli väga suur valik liha ja vorste ning muidugi lademetes kõiksugu Poola maiustusi! Selle poe tõeline leid oli Saksa leib!!!

Esimesest poest ostsime siis tatart (Hiina), boršisupipurgi (Leedu), kapsast (Poola), lehmakommid (Läti), ja Karumsi kohukesi (Läti). Teisest poest lahkusime oma Saksa leiva, keeduvorsti (Poola) ja Sloveenia coca’ga (tõeline viga, ärge seda ostke!:D). Parim ost oli kindlasti leib! Mina tunnen erinevalt Heikkist õigest leivast väga puudust, juba Eestis ei olnud ma eriline saia fänn… Kui me selle leiva koju tõime, siis mitu tundi oli maja leivalõhna täis, appii kui mõnus!

Oleme viimasel ajal väga laisad olnud, veeretame päevad õhtusse rannas või linnas uudistades ja ei taha töö otsimise peale eriti mõeldagi… Pole vist viimase poole aasta jooksul ka nii palju süüa teinud, kui nüüd paaril nädalal! Menüüs on ainult eestimaised kodused toidud, mmm kui hea! Kartulisalatit süües tuli juba tunne nagu oleks tagasi Eestis!