Kui me juunis vaikselt renoveerimisega alustasime, siis ei osanud kumbki meist ette kujutada, et sellest saab üks meie suurimaid ühiseid väljakutseid. Õnneks sattus majaost sügisesse, nii et terve talve oleme saanud vanakeste moel maja ümber tegutseda ja kuna talv on alati selline rohkem kodus istumise aeg, siis polegi nagu millestki ilma jäänud. 

Kuigi me alustasime maja teistest otsast, siis esimene ruum, mis lõplikult valmis sai, oli hoopis meie vannituba. Tundub, et Austraalias ehitati juba mitukümmend aastat tagasi magamistoaga ühendusse ka isiklik vannituba ehk en-suite ja garderoob (Eestis see alles kujunemisjärgus vist). Suurematel majadel (5+ magamistube) on vahel enamus magamistubade juures ka vannituba nagu hotellis. Kui esialgu tundus, et töömeest on vannitoaehitusel kõige lihtsam leida, sest H sõber alles hiljaaegu renoveeris oma vannitube ja jäi plaatijaga väga rahule, siis ei läinud ka see ettevõtmine meil lõpuks päris ilma viperusteta.

Kui me oleks ette teadnud, milline peavalu on häid töömehi leida, siis me polekski vist renoveerimist ette võtnud. Piisab sellest, kui leiad seltskonnast kellegi samasuguse, kes hiljuti maja renoveerinud ja juttu jätkub kauemaks. Ma ei teagi, mis teema sellega siin on. Buum on läbi, aga töömeeste suhtumine on ikka selline, nagu taevast sajaks neile raha sülle. See on täiesti tavaline, et kõigepealt tuleb telefoni teel neid pommitada sada korda, et nad üldse kohale tuleks ja hinnapakkumise teeks, siis leppida kokku töö aeg, olles ise sealjuures igati paindlik, sest peaasi, et töö saaks tehtud, ükskõik kui palju minnakse üle aja vms.

Vannitoa plaatija jättiski alguses väga hea mulje, sest vaid ühe telefonikõne peale oli mees kohal ja mõõtis vannituba üle ning ilma palumata saatis hinnapakkumise JUBA SAMAL PÄEVAL! Olime õnne tipul ja mõtlesime, et küll see käis lihtsalt! Reaalsuses võttis töö siiski poole kauem aega ja osa garderoobi seintest löödi kogemata auklikuks, aga selle aja peale olime siiski juba parajalt karastunud ja väiksed mõlgid või mitme päevane viivitus ei tekitanud enam mingeid tundeid. Kokkuvõtlikult ma siiski kasutaks neid töömehi uuesti, sest üldise kvaliteediga võib rahule jääda ja see on olnud üks positiivsemaid kogemusi töömeestega.

Lõhkusime vanad plaadid ise välja, mis muidu polnudki väga hullu, aga tule taevas appi, millised tolmuahvid me töö lõpuks olime! See ühepäevane töö hoidis kokku u $900 dollarit.

Juhtusin sel teemal ühes seltskonnas sõna võtma, kus kohe üks eestlane teadis targutada, et need austraallased ongi väga kehvad töömehed ja Eestis küll selliseid asju ei juhtuks, mis meiega siin viimase poole aasta jooksul on juhtunud. Ma lähen alati nii põlema, kui keegi selliste seisukohtadega väga enesekindlalt esineb! Oleksite pidanud ta nägu nägema, kui ma talle selgitasin, et vannitoa kallal töötasid üldse esimese generatsiooni immigrandid Šotimaalt ja muidugi ei jätnud ma mainimata, milliseks petturiks osutus pesuehtne eestlasest maaler ja kuidas meie kogemusel saab parima töömehe tiitli austraallasest dekoratiivkivide paigaldaja.

Mulle see planeerimise ja materjalide otsimise osa muidu hirmsasti meeldib. Teadsin kohe, et tahan tumedates toonides vannituba. Ma ikka olen päris palju pidanud end tagasi hoidma selle renoveerimise käigus, et päris kõiki seinu majas mustaks ei värviks, aga vannitoaga ei hoidnud ma end üldse tagasi ja nii saingi süsimustade plaatidega vannitoa. Ei saaks öelda, et must mul mingi lemmikvärv oleks, aga interjööris mulle meeldivad tumedad sügavad toonid. Õnneks meil on lihtne, sest H usaldab  mind ja mu maitset sajaprotsendiliselt ja siiani pole kumbki meist pettuma pidanud.

Teine kindel soov oli puitu kasutada ja kui alguses tundus sobiva valamukapi leidmine paras katsumus, siis lõpuks leidsime küll välimuselt sobiva. Hiljem kahjuks avastasin, et sahtlitega kapp oleks ikka parem olnud. Hindadest rääkides, siis plaadid olid küll enamuses suhteliselt soodsate hindadega igal pool ja lisaks hakkas silma palju hinnaalandusi. Enamus vannitoamööblist saime samuti soodustusega (kuni -50%)! Kokku läks uus vannituba maksma umbes $7000. Kokku otseselt kuskilt ei hoidnud, sest vannituba on minu isiklik nõrkus, aga samas hoidsime hindadel ikka silma peal ja nagu öeldud, siis osa tooteid saime väga heade hindadega.

Meil on nii ees- kui ka tagaaias nii palju frangipani puid, mida ma täiesti jumaldan! Praegu pole neil ei õisi ega lehti küljes, sest suvi pole veel käes, aga selle eest passivad nendel tühjadel okstel pidevalt värvilised papagoid, nii et on praegu ka päris ilus vaadata. Üldse pean tunnistama, et mida aeg edasi, seda rohkem õpin hindama oma aeda. Ma ei oskaks ise iial sellist aeda kujundada, aga terve kevade olen saanud jälgida, kuidas järjest kuskil miski hakkab õitsema. Kõige hullem on muidugi see, et ega seal päris iseseisvalt see õitseng ei käi ja juba ongi meil aedniku abi vaja läinud.

See võib veidralt kõlada, aga Austraalias on täiesti tavaline, et keskklassi inimestel on aednikud, meie oma on pealegi veel H sõber. Tema küsib oma teenuste eest $50/tunnis, mis peaks üsna soodne hind olema. Samas on nii ikka palju lihtsam, sest esiteks tal teadmisi rohkem kui meil ja lisaks on kõik tööriistad jne ka olemas. Olime näiteks hiljuti sunnitud ühe palmi maha võtma, sest väidetavalt oli see elektriliinidele liiga lähedale kasvamas. Linna poolt on kaks korda aastas igasugu aiasodi (oksad, pakud jne) tasuta äravedu ja õnneks jõudsime oma palmi just enne maha võtta. Nii palju kui ise võrdlesime, siis meie hunnikud olid küll kogu naabruskonna kõige kõrgemad!

Vaikselt hakkab maja juba ilmet võtma, nii et saan üsna pea juba rohkem renoveerimistulemusi jagada. 

Nagu varasemalt kirjutasin, siis üks peamisi põhjusi, miks elamisluba meile nii oluline oli, oli lootus oma kodu soetada. Ja nii kui positiivne vastus saabus, avasime kinnisvaraportaali ja hakkasime majaostu mõtteid mõlgutama. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin varem ka paar korda turuolukorraga tutvunud, eriti kui meie naabruses mõni maja müüki läks. Tundus, et aeg on ostuks soodne ja esimesel vabal nädalavahetusel käisime järjest meile sobivaid müügisolevaid maju üle vaatamas.

Tegelikult ajas alguses kõik segadusse. Asjad juhtusid meie ümber nii kiiresti, et me ise ei jõudnud olukorraga kohaneda. Ühel hetkel tundus hea mõte maja ehitada, teisel hetkel otsustasime valmisehitatud uue maja kasuks ja siis jälle tundus väärt plaan vanem maja renoveerida. Seetõttu panime lihtsalt hinnaskaala paika ja proovisime võimalikult avatud meelega iga varianti kaaluda. Hinna suhtes tekkis reegel, et sissemaksuks peab jääma 20% ja kõiki sääste maja alla ei saa panna.  

Otsustamisel oli tähtis nüanss ka First Home Owner Grant'l, mis tähendab maksusoodustust esimese kodu ostjatele. Tegemist on riikliku süsteemiga, mis on välja töötatud kõigis osariikides, kuid võib mõneti erineda eri osariikides. Soodustuste määra pidevalt muudetakse vastavalt kohalikule majandusolukorrale. Hetkel on võimalik saada uue maja ehitamisel või vastvalminud maja ostmisel abiraha kuni $10 000. Alates oktoobrist 2015 olemasoleva maja ostjale enam lisaboonuseid ei maksta, siiski kehtib sellisel juhul riigilõivu (stamp duty) soodustus, mida kutsutakse first home owner rate of duty. Seetõttu me hetkeks kaalusime vastvalminud maja ostu, aga kiirelt sai selgeks, et sedasi enamasti maju ei müüda. Ehitada me kindlasti ei tahtnud, sest see oleks omajagu aega võtnud ja meie eelarve juures oleks ikka väga nukumaja saanud. Ehitamist ma kaaluks siis, kui maja hind võiks alata umbes $700 000, sest siis on võimalik juba veidi kvaliteetsemaid materjale kasutada ja saaks ka pisut suurema maatüki.

Niisiis sai uueks eesmärgiks mahtuda sinna first home owner rate of duty vahemikku. Riigilõivu ei pea üldse tasuma ostes kuni $430 000 kodu, kuid see ei tundunud meie piirkonna hinnataset arvesse võttes väga reaalne. Ainus võimalus oleks olnud osta korter, mida hetkeks ka kaalusime, aga kui mõnda korterit vaatamas käisime, siis matsime kiirelt selle mõtte maha. Korteriostuga oleks muidugi positiivne olnud see, et sellest oleks saanud meie investment property ehk oleks seal umbes aasta elanud ja samal ajal raha kogunud, et siis endale uus eluase osta ja korter välja üürida. Kortermajade ehitus on Perth’is alles üsna uus nähtus ja mitmed linnaplaneerijad on väga häälekalt olukorda ka kritiseerinud. Enamasti elavad kõik eramajades, mis on linna nii suureks venitanud. Jätkuvalt luuakse linnaserva uusi ja uusi linnaosi, selle asemel, et linnale lähemale ehitada kortereramuid. Samas peab tunnistama, et ega me ise ka enam korterisse väga ei kipu, kuigi siin on need tihti ruumikad, oma istumisnurga/väikse aiaga ja kompleksid on väiksed (näiteks 6 või 12 korterit). Üks põhjus, miks korterimõte meile veel ei meeldinud on kindlasti ka see, et korteriga ei saa maad kaasa ja just maa on see, mis Austraalias maksab ja millega on võimalik kunagi raha teenida.

Niisiis selle kuni $430 000 eest meil midagi leida ei õnnestunud. Samas on piirkondi, kus tõesti selle raha eest saab juba päris okei maja (Armadale, Maddington, Gosnells ja paljud teised sisemaa linnaosad), aga sellistes piirkondades ei taha eriti keegi elada. Muide, naljakas, kuidas kunagi Perthi kolides tundus, et siin küll getosid ei ole ja kõik linnaosad on enam-vähem elamiskõlblikud, tegelikult on ikka küll piirkondi, kus kuritegevus on tunduvalt kõrgem ja esineb palju sotsiaalmaju.

Otsustasime, et maja võiks maksta kuni $530 000, sest siis saame soodustust ja maksame riigilõivu vähem. Muidugi tuleb nii suure ostu puhul ikka kogupilti hinnata ja seetõttu isegi käisime mõnda kallimat maja vaatamas, aga kuna meie eelarve umbes selline oligi, siis polnud pikalt midagi mõelda.  Meie  jaoks oli tähtis võimalikult soodsalt võimalikult hea tehing teha. Praegu on väga õige aeg maja osta, sest mingit rabelemist ei ole ja saab rahulikult mõelda ja aega võtta. Mõned aastad tagasi läksid majad nagu soojad saiad, kõik trumbid olid müüja käes ja kui kiirelt ei tegutsenud, siis jäid ilma – buumiaeg. Praegu on buyer's market ehk hinda on võimalik alla kaubelda ja kiiret pole kuhugi. Nagu öeldud, siis ma olen kuid kinnisvaraportaali jälginud ja oma silmaga näinud, kuidas maja müüakse alghinnast mitukümmend tuhat dollarit odavamalt. 

Piirkonna suhtes me väga pead ei murdnud – meile väga meeldib Bibra Lake ja oleme siin nii harjunud. Raskeks tegi asja see, et üldiselt on siin suured krundid (700+ m²) ja muidugi ka suured majad (4+ magamistuba), mis tähendab kõrgemaid hindu (mediaanhind $610 000). Asukoha suhtes tasuks ka arvestada ookeani ja linna lähedust ning muidugi kaugust freewayst. Mida kaugemal sisemaal, seda odavamaks maa läheb. Viskasin pilgu peale ka kuritegevuse näitajatele, aga kuna me oma piirkonda teame, siis seal väga üllatusi ei esinenud. Üldiselt ma arvan, et ei tasu seda statistikat liiga tõsiselt võtta, sest kuritegevust esineb igal pool ja sisstungimise eest pole päris kaitstud kuskil. Meie kasuks rääkisid ka tööstuspiirkonna, ülikooli ning vastvalminud suure haigla lähedus, mis on loonud sadu uusi töökohti ja mis meelitab inimesi siiakanti.

 Üldiselt mulle meeldib, et nädalavahetustel tehakse avatud uste päevi ja eraldi ise midagi kokku leppima ei pea, kuigi enamus kinnisvaraagente on valmis individuaalseid vaatamisi pakkuma. Naljakas, kuidas mõnda majja sisse astudes oli vaid 10 sekundi jooksul selge, et seda me ei taha. Viisakusest siis ikka vaatasime ringi korraks, aga osavalt vältisime maakleriga silmsidet, et mitte kauemaks toppama jääda. Igal pool peab üldiselt täitma ankeedi oma nime ja telefoninumbriga, mis päeva lõpuks on jube tüütu. Mugav on see, et alati antakse kaasa infovoldikud ja mõni pakub kogu piirkonna hetkel müügisolevate majade nimekirja koos lisainfoga. Ma tundsin küll, et pole see kodu ostmine nii lihtne midagi, eriti kuna arvestama peab nii paljude pisiasjadega ja samas mitmel sammul tuleb teha järelandmisi.

Kui Eestis loetletakse üles kõik toad, siis siin käib arvestus magamistubade ja vannitubade järgi, vahel on ka märgitud mitu elutoa varianti majal on. Minu jaoks on siiani harjumatu, et majadel on nii palju elutoa vorme, lisaks mängutuba (ehk games) ja veel näiteks theatre ehk kodukino tuba. Living room, mis on rohkem külaliste vastu võtmiseks, asub sissekäigu läheduses, on uhkemalt sisustustatud ning ideaalne kunsti eksponeerimiseks. Family room on rohkem pere jaoks ja tagasihoidlikum küll aga mugavam ning asub köögi läheduses ja tavaliselt saab sealt otse õue varjualusesse grillinurka astuda. Minu esimene mõte on kohe, et see tähendab ju topelt koristamist ja seda living room’i ei hakka keegi ju igapäevaselt kasutama, aga just nii jätkuvalt maju projekteeritakse.  Lisaks on muidugi veel söögituba, mis iseenesest mulle väga meeldib (just et see eraldi on) ja suurematel majadel näiteks veel mängude tuba või kodukino tuba. Kõigil neil tubadel oleks otstarve võib-olla suurperedel, kellel palju lapsi ja igaüks saab siis vastavas toas oma meelt lahutada, aga meil kolmekesi oleks küll naljakas sellises majas elada. Muide, väidetavalt on mitu elutuba üks viiest tähtsaimast kriteeriumist tänapäeva koduostjate jaoks.

Mis mulle enamus avatud uste päevadel silma jäi ja kuidagi üldse südamelähedane ei olnud, on üksluised valged kodud. Ma tean küll, et praegu on valge maania, aga mulle ikka meenutavad sellised majad haiglaid. Isegi köögid on kõigil ühesugused valged, äärmisel juhul valge ja musta kooslus. Enamus sellistes majades oli mu esimene mõte, et mis värvi need seinad küll värvida, et see maja ellu äratada. Õnneks meile kummalegi sellised steriilsed isikupäratud kodud ei meeldi. Ja veel on harjumatu, et paljudel Austraalia kodudel puutub mingigi versioon esikust – pole mingi ime, et astud uksest sisse ja oled otsejoones elutoas või korterite puhul vahel isegi köögis. Võib-olla troopilises kliimas on see veel kuidagi arusaadav, aga meil siin tuleb talvel näiteks jopet või mantlit kanda ja seda tuleb siis vist magamistoas hoida. Meie jaoks on probleem ka jalanõudega, sest erinevalt kohalikest me välisjalanõusid toas ei kanna ja jällegi pole neid kuskil nö hoida. Mõne asjaga ikka ei harjugi vist ära.

Veel on huvitav, et enamasti on majad ühekordsed ja kuigi minu unistus oleks kahekordne maja, siis selliseid pole kuskilt võtta. Kahekordseid luksusmaju omavad kohalikud miljonärid, kes elavad näiteks Applecross’is või Cottesloe’s, aga mitte Bibra Lake’s. Paljudel vanematel (siinkohal ma mõtlen nii umbes 70-80-datel ehitatud) majadel on garaaz vaid ühele autole, mis tänapäeval on väga ebapraktiline ja millega peab vanemat maja ostes jälle arvestama ning see oli ka meie jaoks üks järelandmise kohti. Varasemalt ehitati majadele alati ka eraldi pesuruum ehk laundry, mis jällegi mulle isiklikult väga ei meeldi, sest ma eelistaks pigem näiteks suuremat vannituba, mitte eraldi tuba pesumasinale. Tänapäeval jäetakse pesumasinale lihtsalt väike nurk, mis eraldatakse näiteks lükandustega ja mis minu arvates on palju kavalam ruumikasutus. Nii nagu Eestis vannituppa keegi väga oma pesumasinat ja kuivatit ei pane. Erinevustest hakkas silma veel see, et ruutmeetreid polnud paljudes kuulutustes üldse märgitud, eriti just maja enda suurust, rääkimata majaplaanist. Ja kui ma kunagi mõtlesin, et küllap enamus Austraalia kodudel on bassein, siis tegelikult on kohalikku kliimat arvestades ikka üsna vähestel see kodus olemas.

Nagu näha, siis erinevusi ikka on ja võimalik, et mõne lahendusega oleme juba nii ära harjunud, et ei tule meeldegi, et Eestis oleks see teistmoodi. Kuidas meil kõiki pisiasju silmas pidades oma kodu otsimine kulges, sellest juba järgmine kord.

Kuna Queensland oli mandri Austraaliast viimane osariik, kus meil veel käimata oli, siis otsustasime ette võtta väikse idakalda reisi. Oleme Queenslandi peale juba mõnda aega mõelnud ja isegi plaane teinud, aga need kippusid pidevalt muutuma. Pealegi on Austraalia nii suur ja lai ja selleks, et korralikult ainuüksi ühes osariigis ringi vaadata kuluks tegelikult nii palju aega. Sel korral piirdusime Gold Coasti, Brisbane ja Sunshine Coastiga ning kunagi tahaks kindlasti Queenslandi teistesse piirkonadesse tagasi minna.

Troopilist Queenslandi seostatakse võrratute (surfi)randade, maailmakuulsate rahvusparkide, suure vallrahu, koalade, banaanikasvanduste, rummivabriku, lõbustusparkide, troopiliste tsüklonite ja laastavate üleujutustega. See on Western Australia järel suuruselt teine osariik, mida kutsutakse ‘Päikesepaiste Osariigiks’. Siit sai alguse edukas lennufirma Qantas (Queensland and Northern Territory Aerial Services) ning näiteks Royal Flying Doctor Service – mittetulundusühing, mis pakub arstiabi eraldatud maapiirkondades, kus pole piisavalt asustust, et rajada haiglaid või esmaabipunkte.

Olime üsna põnevil Brisbane suhtes, sest see on populatsiooni poolest üsna samas suurusjärgus nagu Perth. Brisbane on rahvaarvult kolmas linn Austraalias peale Sydneyt ja Melbsi. Meid võttis esmakohtumisel vastu väga pilvine ja sombuselt hall Queensland. Kohe sai selgeks, et sellise õhuniiskusega pole kuivast kliimast tulles üldse lihtne harjuda. Esialgu jättis Brisbane kuidagi hästi betoonise mulje kui sõitsime läbi kesklinna mitmetasandilise teedevõrgustiku. Nähtavus oli üsna olematu, sest ilm oli lihtsalt nii pilvine. Vahepeal läks küll pisut selgemaks, aga päikest polnud siiski näha. Läksime ilma konkreetsete plaanideta linna peale jalutama ja tõdesime, et kesklinna osa tundus siiski palju suurem ja elavam kui meil Perthis. Kõikjal oli hästi roheline ja lopsakas, mis kliimat silmas pidades ei pane muidugi imestama.

Kuigi mulle hirmsasti meeldivad jõekaldale rajatud linnad, siis Brisbane jättis kuidagi igava mulje. Kui muidu tekib reisi eel sihtkohta uurides alati mingid kindlad kohad, kuhu tahaks jõuda, siis Brisbane kohta lugedes ei jäänud küll midagi erilist silma. Siinkohal tuleb muidugi tunnistada, et Austraalia linnad tegelikult üldmulje poolest väga palju üksteisest ei erinegi, st linnapilt on segu 19.sajandi Victoria-aegsetest ehitistest ja modernislikest pilvelõhkujatest. Ja küllap siin reisides tasukski tegelikult pigem keskenduda looduse ja mitmekesise maastiku nautimisele.

Brisbane kesklinnast üle jõe jääb South Bank – jõeäärne promenaad kohvikute, restoranide, vaateratta, tehisranna, mänguväljakute ja vihmametsadega ala, kus toimus 1988. aasta Maailmanäitus. Seda peetakse tähtsaks kultuuripiirkonnaks, kus toimub pidevalt igasugu festivale ja kultuurisündmusi.

 Hinnataseme poolest võib välja tuua parkimise, mis kesklinnas oli tõesti kallis – maksime kogemata valesse parkimismajja viieks minutiks sõitmise eest $10! Tund aega parkimismajas maksis $35. Pisut uurimist ja selgus, et soodsam on kasutada secure-a-spot online parkimisteenust, mis tegelikult toimib täiesti üle Austraalia, kuid mida meil Perthis pole kunagi tarvis läinud. Seal on erinevaid sooduspakkumisi, aga meie saime kõrvalasuvas parkimismajas $12.50 eest 14.00-00.00 parkida. Samas armastatakse tihti väita, et Perth on võrreldes teiste osariikide pealinnadega väga kallis, eriti just väljas söömise osas. Peab tunnistama, et kui Sydneys on õnnestunud tõesti mõned dollarid odavamaid hindu näha, siis Brisbane restoranide hinnad küll kuidagi soodsamad ei tundunud. Ahjaa, kohvi oli mõnes kohas $3.50 ehk siis lausa 50 senti odavam! 

Suure majanduslanguse aastail ehitatud Story sild on üks tuntumaid Brissi objekte. Pakutakse ka sillale ronimise tuure nagu Sydneys.

Minu arust on Queenslandile omased puitmajad, mida kutsutakse Queenslanderiteks, hästi armsad ja omamoodi. Tegu on suurte terrassidega puidust majadega, mis ehitatakse ‘jalgade’ otsa, st kõrgustesse. Neid maju hakkas ikka väga palju silma linnapildis! Nagu arvatagi võite, siis on sellel ka praktiline põhjus – majaalune tühjaks jättes võimaldab see parema ventilatsiooni ja siseruumid ei kuumene nii üle, tugevate vihmasadude puhul ei pääse vesi tuppa ning lisaks kaitseb selline ehitusstiil termiitide eest. Kõigele lisaks näevad sellised majad nii unikaalsed välja ja on seetõttu väga pilkupüüdvad. Tundub, et enamasti muidugi seda ruumi päris tühjaks ei jäeta ja kasutatakse pigem garaazi või panipaigana. Kuigi taolisi maju võib siin-seal üle Austraalia silma hakata, siis minu arust sobivad need ikka kõige paremini troopilisse Queenslandi.

Mõned kohad, mida veel soovitatakse külastada, kuid kuhu meie otsustasime mitte minna on näiteks botaanikaaed, kultuurikeskus ja hiinalinn. Veel reklaamitakse palju koalade parke, näiteks Lone Pine Koala Sanctuary, kuid kuna me ise oleme koalasid mitmeid kordi näinud, siis jätsime ka selle vahele. 

Olime juba mõnda aega mõelnud, et peaks Murphyga fotograafi juurde minema. Hakkasingi siis paar kuud tagasi sobilikku fotograafi otsima. Küsisin paar hinnapakkumist loomade pildistamisele spetsialiseerunud fotograafidelt, aga nende puhul jäi häirima, et digitaalseid pilte neilt ei saa, võimalik osta vaid valmis tooteid. Lisaks oli mõne puhul tegemist stuudiofotograafidega, kes loodusesse pildistama ei tule. Samal ajal juhtusin peale Groupon’i pakkumisele: 90min pildistamine ja $750 krediiti vaid $59 eest.

Olen Groupon’st nii palju igasugu sooduspakkumisi leidnud, nii et väga pikalt mõtlema ei jäänud ja ostsin selle voucheri ära. Enne veel viskasin pilgu peale nende tehtud töödele ja fotod nägid väga head välja. Saime siis telefoni teel aja kirja panna ja jäime pildistamist ootama. Selle lühikese paari päeva jooksul jõudis Premier Studio meile postkasti kinnituse saata ja veel paar korda üle helistada ning uurida, kas meil riietus pildistamiseks valitud ja kas tahame veel midagi läbi rääkida. Tundus küll natuke üleliigne kogu see asjaajamine, aga eks oma ala fanatid võtavadki asju tõsiselt.

Stuudiosse kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on tõesti vinge ja kõrgklassilise teenusepakkujaga. Neil on seal mitme hektari suurune krunt elumajaga, millest osa on stuudioks ümber ehitatud. Tunduski, et tegemist on perefirmaga. Näidati siis igasugu valmis tooteid – raamitud variandid, klaasraamid, kristallid, canvased jne. Uurisime ka digitaalsete fotode kohta ja öeldi, et peame siiski valmis toote tellima, et digitaalpildid saada. Kuigi valmistooted olid väga ilusad ja efektsed, siis samas ka hiiglaslikud. Kõige rohkem meeldisid meile algusest peale kristallid.

Saime oma fotograafiga tuttavaks, kellel oli väga individuaalne lähenemine ja pilditamine võiski alata. Tegime paar ülesvõtet sisestuudios ja edasi nende hiiglaslikku välistuudiosse. Kogu ala on väga hästi hoolitsetud ja ägedalt kujundatud. Fotograaf tegi asja meile nii lihtsaks – ütles täpselt mida teha ja kuidas olla ja tundsime mõlemad end väga vabalt. Murphy jaoks olid tal muidugi maiustused valmis ja nende abiga said pildid väga kiirelt tehtud. Kuigi pakkumises oli kirjas 90 min, siis kokku veetis ta meiega umbes tunni. Siis anti meile tootekataloog, kus muidugi hindu polnud juures ja fotograaf kritseldas valikuliselt mõne toote juurde hinnad. Oijaaah, see oli siis esimene kord kus me reaalset hinnataset nägime. Enne kojuminekut saime aja kirja, et  nädala pärast fotod üle vaadata ja tooted valida.

Eks arvata võis, et selline teenus on kallis, aga siiski tundusid mõned tooted hirmkallid. Kuna meile algusest peale meeldisid kristallid, siis ega me muid tooteid väga ei kaalunudki. Vahepealse nädala jooksul suutsid nad meile jälle mitu korda helistada ja ma hakkasin neid juba vältima. Esimene kõne oli nii võlts, et lausa piin oli seda kuulata. Kuigi nad teoorias teevad väga head müügitööd, siis minu jaoks mõjus see kuidagi väsitavalt. Võtad telefoni vastu ja tädi teisel pool kriiskab ülevoolavalt kui ilusad meie pildid ikka välja tulid ja me kindlasti hakkame neid esimesest silmapilgust armastama. Kohe näha, et neid on sama inimene välja koolitanud, sest isegi repliigid on kõigil töötajatel samad. Ma ei osanud suurt midagi kosta, sest ise polnud ju pilte näinud ja kuna kõik tundus nii võlts, siis ei teadnudki, kas peaks lihtsalt mänguga kaasa minema ja samamoodi kriiskama. Samas, see on selline hästi austraalialik lähenemine ja küllap kohalikele läheb palju paremini peale. Kõnedega pommitati meid veel mitu korda stiilis, kas meil tooted ikka välja valitud ja kas tahame midagi veel üle küsida. Sellise intensiivse teenusepakkuja kõrvalt peaks töölt vabaks võtma, et nende kõnedele koguaeg vastata.

Fotode vaatamise sessioon oli muidugi jälle väga suurejooneline. Neil on selleks seal eraldi tuba, kus jällegi näidistooted igal pool nähtavad ja saad siis projektoriga seinale kujutatud pilte vaadata. Kokku esitleti meile 50 pilti, millest vähemalt 40 oleks võinud kohe ostukorvi laduda! Selliseid fotosid, mis üldse ei meeldinud, polnudki. Lihtsalt mõnele annaks 10 palli süsteemis otsejoones 11 ja teistele siis lihtsalt 10. Murphy portreed olid nagu ajakirjast! Asi tundus tõesti natuke kahtlane ja lõpuks siis selgus karm tõde – kõik nende fotod tuleb valmistootena osta. Meie kristallid maksid siis $1500, mis tundus üsna kallis, aga samas olime piltidega tõesti rahul. Kristallidega saimegi siis 50 pildist KOLM! Kui selgitasime, et meile kinnitati, et saame tootega digipildid kaasa, siis tädi hakkas peaaegu naerma ja seletas, et kaasa saab vaid need fotod, mis juba tootel. Eriti nõme tundus tädi selgitus, et vastasel juhul poleks neil võimalik seda suurt majapidamist üleval pidada! Ma saan aru, kui ta oleks öelnud, et tehnika on kulukas, aga no nende elumaja küll minusse kui klienti ei puutu.

Heikki tahtis sealt konkreetselt minema kõndida. Olin nii nördinud, sest esiteks olime juba nii palju aega kulutanud ja nüüd olid mul need ilusad fotod kõik ekraanil, aga endale neid ei saa. Tädi muidugi kohe lahkesti oma tooteid pakkuma, aga me peaks lossis elama, et meil kõik need maalid kuskile riputada oleks ning hindadest rääkides oleks me pidanud seal umbes $10 000 kulutama. Mokaotsast tuli vabandus, et meile valeinfot anti, aga sisimas ta vist pidas hoopis meid veidrikeks, et lootsime nii odavalt oma pildid saada. Aus olla, siis ega me ka ei osanud fotograafilt küsida mitu pilti tootega kaasa tuleb. Kõige odavam toode – album 10 pildiga oleks maksnud $2750. No olid ilusad pildid küll, aga ma ei taha ju albumit üldse ja võtaks selle lihtsalt selleks, et pildid saada!!! Kas tänapäeval inimesed ei hoia mitte enamus fotosid arvutis? Meil pole isegi pulmapildid seintel, ongi üks album, mida ma külalistele kolm korda aastas näitan ja ise vaatan neid ikka ja jälle läpakast.

Kui selgitasime, et me ei kavatsegi $10 000 piltide eest maksta, siis pakkus tädi kohe lahkesti järelmaksu võimalust. Kas te kujutate ette, et inimesed käivad fotograafi juures laenuga? Ostad kogu maja ühel fotosessioonil tehtud pilte täis ja hiljem maksad mitu aastat, ulme. Me ei hakanud seda isegi arutama. Lõpuks tädi pakkus välja, et võime paar digitaalpilti $200 osta ja mainis veel, et seda nad tegelikult kunagi ei tee ja ta võib selle eest üldsegi pahandusse sattuda. Ma ei suutnud ei öelda ja riskisin kodusõjaga ning tellisin oma paar pilti. Nüüd ei teagi, mis nendega peale hakata, sest iga kord kui vaatan neid tuleb see negatiivne kogemus meelde.