Nagu
varasemalt kirjutasin, siis üks peamisi põhjusi, miks elamisluba meile nii
oluline oli, oli lootus oma kodu soetada. Ja nii kui positiivne vastus saabus,
avasime kinnisvaraportaali ja hakkasime majaostu mõtteid mõlgutama. Tegelikult
kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin varem ka paar korda turuolukorraga
tutvunud, eriti kui meie naabruses mõni maja müüki läks. Tundus, et aeg on
ostuks soodne ja esimesel vabal nädalavahetusel käisime järjest meile sobivaid
müügisolevaid maju üle vaatamas.
Tegelikult
ajas alguses kõik segadusse. Asjad juhtusid meie ümber nii kiiresti, et me ise
ei jõudnud olukorraga kohaneda. Ühel hetkel tundus hea mõte maja ehitada,
teisel hetkel otsustasime valmisehitatud uue maja kasuks ja siis jälle tundus
väärt plaan vanem maja renoveerida. Seetõttu panime lihtsalt hinnaskaala paika
ja proovisime võimalikult avatud meelega iga varianti kaaluda. Hinna suhtes
tekkis reegel, et sissemaksuks peab jääma 20% ja kõiki sääste maja alla ei saa
panna.
Otsustamisel
oli tähtis nüanss ka First Home Owner Grant'l, mis tähendab maksusoodustust
esimese kodu ostjatele. Tegemist on riikliku süsteemiga, mis on välja töötatud
kõigis osariikides, kuid võib mõneti erineda eri osariikides. Soodustuste määra
pidevalt muudetakse vastavalt kohalikule majandusolukorrale. Hetkel on võimalik
saada uue maja ehitamisel või vastvalminud maja ostmisel abiraha kuni $10 000.
Alates oktoobrist 2015 olemasoleva maja ostjale enam lisaboonuseid ei maksta,
siiski kehtib sellisel juhul riigilõivu (stamp duty) soodustus, mida kutsutakse
first
home owner rate of duty. Seetõttu me hetkeks kaalusime vastvalminud maja ostu,
aga kiirelt sai selgeks, et sedasi enamasti maju ei müüda. Ehitada me kindlasti
ei tahtnud, sest see oleks omajagu aega võtnud ja meie eelarve juures oleks
ikka väga nukumaja saanud. Ehitamist ma kaaluks siis, kui maja hind võiks alata
umbes $700 000, sest siis on võimalik juba veidi kvaliteetsemaid materjale
kasutada ja saaks ka pisut suurema maatüki.
Niisiis
sai uueks eesmärgiks mahtuda sinna first home owner rate of duty vahemikku.
Riigilõivu ei pea üldse tasuma ostes kuni $430 000 kodu, kuid see ei tundunud meie
piirkonna hinnataset arvesse võttes väga reaalne. Ainus võimalus oleks olnud
osta korter, mida hetkeks ka kaalusime, aga kui mõnda korterit vaatamas
käisime, siis matsime kiirelt selle mõtte maha. Korteriostuga oleks muidugi
positiivne olnud see, et sellest oleks saanud meie investment property ehk
oleks seal umbes aasta elanud ja samal ajal raha kogunud, et siis endale uus
eluase osta ja korter välja üürida. Kortermajade ehitus on Perth’is alles üsna
uus nähtus ja mitmed linnaplaneerijad on väga häälekalt olukorda ka
kritiseerinud. Enamasti elavad kõik eramajades, mis on linna nii suureks
venitanud. Jätkuvalt luuakse linnaserva uusi ja uusi linnaosi, selle asemel, et
linnale lähemale ehitada kortereramuid. Samas peab tunnistama, et ega me ise ka
enam korterisse väga ei kipu, kuigi siin on need tihti ruumikad, oma istumisnurga/väikse
aiaga ja kompleksid on väiksed (näiteks 6 või 12 korterit). Üks põhjus, miks
korterimõte meile veel ei meeldinud on kindlasti ka see, et korteriga ei saa
maad kaasa ja just maa on see, mis Austraalias maksab ja millega on võimalik
kunagi raha teenida.
Niisiis
selle kuni $430 000 eest meil midagi leida ei õnnestunud. Samas on piirkondi,
kus tõesti selle raha eest saab juba päris okei maja (Armadale, Maddington,
Gosnells ja paljud teised sisemaa linnaosad), aga sellistes piirkondades ei
taha eriti keegi elada. Muide, naljakas, kuidas kunagi Perthi kolides tundus,
et siin küll getosid ei ole ja kõik linnaosad on enam-vähem elamiskõlblikud,
tegelikult on ikka küll piirkondi, kus kuritegevus on tunduvalt kõrgem ja
esineb palju sotsiaalmaju.
Otsustasime,
et maja võiks maksta kuni $530 000, sest siis saame soodustust ja maksame
riigilõivu vähem. Muidugi tuleb nii suure ostu puhul ikka kogupilti hinnata ja
seetõttu isegi käisime mõnda kallimat maja vaatamas, aga kuna meie eelarve
umbes selline oligi, siis polnud pikalt midagi mõelda. Meie
jaoks oli tähtis võimalikult soodsalt võimalikult hea tehing teha.
Praegu on väga õige aeg maja osta, sest mingit rabelemist ei ole ja saab
rahulikult mõelda ja aega võtta. Mõned aastad tagasi läksid majad nagu soojad
saiad, kõik trumbid olid müüja käes ja kui kiirelt ei tegutsenud, siis jäid
ilma – buumiaeg. Praegu on buyer's market ehk hinda on võimalik alla kaubelda ja
kiiret pole kuhugi. Nagu öeldud, siis ma olen kuid kinnisvaraportaali jälginud
ja oma silmaga näinud, kuidas maja müüakse alghinnast mitukümmend tuhat
dollarit odavamalt.
Piirkonna
suhtes me väga pead ei murdnud – meile väga meeldib Bibra Lake ja oleme siin
nii harjunud. Raskeks tegi asja see, et üldiselt on siin suured krundid
(700+ m2) ja muidugi ka suured majad (4+ magamistuba), mis tähendab kõrgemaid
hindu (mediaanhind $610 000). Asukoha suhtes tasuks ka arvestada ookeani ja
linna lähedust ning muidugi kaugust freewayst. Mida kaugemal sisemaal, seda
odavamaks maa läheb. Viskasin pilgu peale ka kuritegevuse näitajatele, aga kuna
me oma piirkonda teame, siis seal väga üllatusi ei esinenud. Üldiselt ma arvan,
et ei tasu seda statistikat liiga tõsiselt võtta, sest kuritegevust esineb igal
pool ja sisstungimise eest pole päris kaitstud kuskil. Meie kasuks rääkisid ka
tööstuspiirkonna, ülikooli ning vastvalminud suure haigla lähedus, mis on
loonud sadu uusi töökohti ja mis meelitab inimesi siiakanti.
Üldiselt mulle meeldib, et nädalavahetustel
tehakse avatud uste päevi ja eraldi ise midagi kokku leppima ei pea, kuigi
enamus kinnisvaraagente on valmis individuaalseid vaatamisi pakkuma. Naljakas,
kuidas mõnda majja sisse astudes oli vaid 10 sekundi jooksul selge, et seda me
ei taha. Viisakusest siis ikka vaatasime ringi korraks, aga osavalt vältisime maakleriga
silmsidet, et mitte kauemaks toppama jääda. Igal pool peab üldiselt täitma
ankeedi oma nime ja telefoninumbriga, mis päeva lõpuks on jube tüütu. Mugav on
see, et alati antakse kaasa infovoldikud ja mõni pakub kogu piirkonna hetkel
müügisolevate majade nimekirja koos lisainfoga. Ma tundsin küll, et pole see
kodu ostmine nii lihtne midagi, eriti kuna arvestama peab nii paljude
pisiasjadega ja samas mitmel sammul tuleb teha järelandmisi.
Kui
Eestis loetletakse üles kõik toad, siis siin käib arvestus magamistubade ja
vannitubade järgi, vahel on ka märgitud mitu elutoa varianti majal on. Minu
jaoks on siiani harjumatu, et majadel on nii palju elutoa vorme, lisaks mängutuba
(ehk games) ja veel näiteks theatre ehk kodukino tuba. Living room, mis on
rohkem külaliste vastu võtmiseks, asub sissekäigu läheduses, on uhkemalt
sisustustatud ning ideaalne kunsti eksponeerimiseks. Family room on rohkem pere
jaoks ja tagasihoidlikum küll aga mugavam ning asub köögi läheduses ja
tavaliselt saab sealt otse õue varjualusesse grillinurka astuda. Minu esimene
mõte on kohe, et see tähendab ju topelt koristamist ja seda living room’i ei
hakka keegi ju igapäevaselt kasutama, aga just nii jätkuvalt maju
projekteeritakse. Lisaks on muidugi veel
söögituba, mis iseenesest mulle väga meeldib (just et see eraldi on) ja
suurematel majadel näiteks veel mängude tuba või kodukino tuba. Kõigil neil
tubadel oleks otstarve võib-olla suurperedel, kellel palju lapsi ja igaüks saab
siis vastavas toas oma meelt lahutada, aga meil kolmekesi oleks küll naljakas
sellises majas elada. Muide, väidetavalt on mitu elutuba üks viiest tähtsaimast
kriteeriumist tänapäeva koduostjate jaoks.
Mis
mulle enamus avatud uste päevadel silma jäi ja kuidagi üldse südamelähedane ei
olnud, on üksluised valged kodud. Ma tean küll, et praegu on valge maania, aga
mulle ikka meenutavad sellised majad haiglaid. Isegi köögid on kõigil
ühesugused valged, äärmisel juhul valge ja musta kooslus. Enamus sellistes
majades oli mu esimene mõte, et mis värvi need seinad küll värvida, et see maja
ellu äratada. Õnneks meile kummalegi sellised steriilsed isikupäratud kodud ei
meeldi. Ja veel on harjumatu, et paljudel Austraalia kodudel puutub mingigi
versioon esikust – pole mingi ime, et astud uksest sisse ja oled otsejoones
elutoas või korterite puhul vahel isegi köögis. Võib-olla troopilises kliimas
on see veel kuidagi arusaadav, aga meil siin tuleb talvel näiteks jopet või
mantlit kanda ja seda tuleb siis vist magamistoas hoida. Meie jaoks on probleem
ka jalanõudega, sest erinevalt kohalikest me välisjalanõusid toas ei kanna ja
jällegi pole neid kuskil nö hoida. Mõne asjaga ikka ei harjugi vist ära.
Veel
on huvitav, et enamasti on majad ühekordsed ja kuigi minu unistus oleks
kahekordne maja, siis selliseid pole kuskilt võtta. Kahekordseid luksusmaju
omavad kohalikud miljonärid, kes elavad näiteks Applecross’is või Cottesloe’s,
aga mitte Bibra Lake’s. Paljudel vanematel (siinkohal ma mõtlen nii umbes 70-80-datel
ehitatud) majadel on garaaz vaid ühele autole, mis tänapäeval on väga
ebapraktiline ja millega peab vanemat maja ostes jälle arvestama ning see oli
ka meie jaoks üks järelandmise kohti. Varasemalt ehitati majadele alati ka eraldi
pesuruum ehk laundry, mis jällegi mulle isiklikult väga ei meeldi, sest ma
eelistaks pigem näiteks suuremat vannituba, mitte eraldi tuba pesumasinale.
Tänapäeval jäetakse pesumasinale lihtsalt väike nurk, mis eraldatakse näiteks
lükandustega ja mis minu arvates on palju kavalam ruumikasutus. Nii nagu Eestis
vannituppa keegi väga oma pesumasinat ja kuivatit ei pane. Erinevustest hakkas
silma veel see, et ruutmeetreid polnud paljudes kuulutustes üldse märgitud,
eriti just maja enda suurust, rääkimata majaplaanist. Ja kui ma kunagi
mõtlesin, et küllap enamus Austraalia kodudel on bassein, siis tegelikult on
kohalikku kliimat arvestades ikka üsna vähestel see kodus olemas.
Nagu
näha, siis erinevusi ikka on ja võimalik, et mõne lahendusega oleme juba nii
ära harjunud, et ei tule meeldegi, et Eestis oleks see teistmoodi. Kuidas meil
kõiki pisiasju silmas pidades oma kodu otsimine kulges, sellest juba järgmine
kord.
2 kommentaari
Mulle nii meeldib, et pesuruum on eraldi :)
ReplyDeleteMa näitan millalgi, milline meie pesuruum on, ma ei usu, et sulle meeldib :D Kuigi jah, tegelikult ongi hea, kui ta eraldi on, aga lihtsalt mitte nii mõttetu suur ruum.
Delete