Oleme kaks päeva teinud siin Red Cliffs’i linnakese läheduses farmitööd. Kaks kohutavat ja vääga pikka päeva!!! Pange vaim valmis, seekord siit sissekandest küll midagi head ei tule:D

Nagu varasemalt kirjutanud olen, siis selleks, et teise aasta viisat saada, peab töötama 88 päeva farmis, kaevanduses, pärlilaeval, ehitusel või vabatahtlikuna Austraalia maapiirkonnas. Piirkonna sobivaks kuulutamine käib postikoodi kaudu ja isegi kui tegemist on õige valdkonnaga, siis asja kinnitab ikkagi suunakood.

Meie otsustasime kohe alguses, et peab ka teise aasta viisa tegema, sest ühest aastast Austraalias jääb kohe kindlasti väheks. Panime küll plaani paika, et alustame oma karjääri(:D) farmist, sest siis edaspidi on kergem, aga kuna saime Darwinis parema töö, siis tundus rumalus sellele ei öelda. Nüüd on palju raskem selle maatööga harjuda…

Esmaspäeval oli siis meie esimene tööpäev. Teadsime vaid, et tegemist on viinamarjapuude küljest üleliigsete okste murdmisega, aga töö aeg, tasu, tingimused jne olid saladuseks. Esmaspäeva varahommikul kell 5 helises äratuskell ja peab tunnistama, et see polnud just parim hommik. Natuke oli elevus ka sees, et huvitav, mis meid siis ees ootab, nii et uni kadus ootamatult kiiresti. Pakkisime oma toidumoona ja joogivee kaasa (ostsime eelmisel õhtul karbi, mis hoiab külma, sest külmkappi ega midagi seal põllul ju pole).

Jõudsime viinamarjapõllule ja kohtusime oma bossi ehk supervisoriga, kes tundus pisut karm ja noh mitte just eriti sõbralik. Muide – me ei teagi, mis ta nimi on, sest ta ei vaevunud end tutvustama. Kui kuulis, et oleme uustulnukad viinamarjanduses, siis näitas kiirelt ette, mis tegema peab ja jättis meid omapäi. Töö point on ära tõmmata üleliigsed oksad ja lehed, mis viinamarjakobarate ees kasvavad, et siis keegi pritsimees saaks neile kaubanduslikku välimust ja magusamat maitset anda. Pritsimine käib alt ülespoole, ehk siis tuleb vaid alumised lehed, mis pritsimist takistaks, ära tõmmata. Okei, tundus ootamatult lihtne, sest ei pea kummardama, raskusi tõstma või muid õudusi tegema.

Alustasime mõlemad kummaltki poolt ja liikusime mööda vagu edasi. Igal sammul peab olema ettevaatlik, sest kobaraid ei tohi lehti eemaldades vigastada. Muidugi me tõmbasime kogemata ka kobaraid välja, supervisor käis meid pidevalt kontrollimas, nii et targem oli kobar ära peita või tagasi põõsasse panna:D Esimene lihtsa-töö-hurraa läks päris kiiresti üle, sest kael, selg ja käed jäid kangeks. Kui esimene rida tehtud, siis olime nii tüdinenud! See on lihtsalt nii nüri ja toores töö! Tunneme end seal kilplastena! Tore, et keegi ei soovitanud kindaid kaasa võtta, nüüd on käed nagu liivapaber ja sõrmed paistes. Kuigi kõik tundub lihtne, siis võtab ühe rea tegemine nii uskumatult kaua aega! Natuke alla 3 tunni! Selle aja jooksul sa vaatad rea lõppu ja reeglina sa ei näe kummalegi poole muud, kui põõsaid, põõsaid, põõsaid, lehti, lehti, lehti! Appi!

Esimene tööpäev kestis 9 tundi, selle aja sees oli üks u 10-minutiline joogipaus ja u 20 minutit lõunasöögiks. Peale esimest pausi oli mu pea juba suitsiidimõtteid täis, sest krt me olime tööd teinud terve igaviku, aga edasi liikunud teosammudel. Sellest vist ei saagi enne aru, kui ise proovid sama tööd teha. Ma teadsin, et farmitöö ei ole minu jaoks, aga et see nii nüri on, õudne. Esimesel tööpäeval jõudsime teha mõlemad 3 rida, mis peaks olema hea saavutus, sest mõni teine tegi oma esimesel päeval vaid 1 rea. Kui Heikki arvas, et ühe rea pikkus on 100-150m, siis mulle tundus päeva lõpuks, et see on vähemalt kilomeeeeter pikk!

Tingimustest selle töö puhul ei tasu rääkidagi. Näiteks wc‘d meie töökohas lihtsalt pole! Mehed käivad puu taga (metsa ju põllul pole), nii et karta on, et ma sinna ei lähe! Enamus töökaaslasi ongi mehed, nii et wc puudumine kedagi peale minu vist ei häirigi. Pole mingeid abihooneid ega midagi. Sõidame lihtsalt põllu äärde hommikul ja õhtul sealt koju. Üks suur pluss on seal kindlasti supervisor, kes alguses tundus küll imelik, aga tegelikult on väga inimlik ja normaalne. Oleme kuulnud hirmujutte, kuidas mõni supervisor kisab: „Kiiremini, kiiremini!“ ja nii terve päeva, kuid meie boss on viisakas ja kohtleb meid normaalselt (mul siiski on orjatöö tunne seal vagude vahel:D). Alguses ta muidugi kontrollis, kuid juba teisel päeval usaldas meid. Kuulsime, et mõnda kutsus mitu korda tagasi ja palus uuesti üle teha.

Siin töötasime juba natuke paremate viinamarjapuudega. Võrrelge teise pildiga, siin on juba puude vahel õhku ka:

Räägime nüüd palgast ka natuke. Ühe puu hind on 60 senti, see teeb rea hinnaks 54 dollarit (reas 90 puud). Kui meie Heikkiga töötame mõlemad kummalgi pool puid ja jõuame rea lõppu oleme teeninud 54 dollarit, ehk mõlemad 27dollarit. Arvestades, et selleks kulub veidi alla 3h, siis tunnipalgaks tuleb 9 dollarit:D Muidugi on lootust, et tulevikus töötame kiiremini, Heikki testis end täna ja sai spurtides tulemuseks 1h 40min, kuid peale seda oli oht, et kui kohe koju ei lasta, siis paneb kogu põllu põlema:D Te ei kujuta ette, millised mõtted seal töötades pähe kargavad! Selleks, et mingit korralikku raha seal teenida, peaks töötama nagu hobune ja isegi hammastega neid pagana lehti kakkuma! Proovige näiteks kuuseokkaid ühekaupa 9 tundi jutti välja kakkuda, see ehk oleks sama nüri tunne. Pole ime, et inimesed hulluks lähevad! Kui ma peaks aastaid seda tööd tegema, siis oleks ka vist peast viinamari juba! Emotsioonide tipphetkel ja keset tööpäeva kõige hullemat osa tõotasin, et ei võta ühtki viinamarja enam suu sisse ja veinist käin kauge kaarega mööda, rosinate võlust pole ma enivei iial aru saanud! See kõik ei ole seda väärt! Jõudsime kiruda palavat päikest, kärbseid, ennast ja kogu seda tööd, isegi Austraalia valitsust, kes mõtles selle totaka viisaseaduse välja!

Igal õhtul (nagu ka täna) palvetame, et homme sajaks vihma ja tööpäev jääks ära:D Tundub, et palvetamises oleme päris osavad juba, sest hetkel kisub õues tormiks, välku sähvib ja kui hästi läheb, siis sajab öö läbi pussnuge:D

Igasuguste elukate ehk siis peamiselt ämblike kohta kehtib meil farmis vaikiv seadus, ehk siis me ei näe ega räägi neist. Olen vahepeal nii tihedas oksterägastikus, et kui mõte veel ämblike peale suunata, siis see teeb kõik ainult hullemaks. Seal põllul, kus mina töötan, ämblikke ei ela!

Loodame, et juba varsti saame viinamarjanduse proffideks, et selg ega kael ei valuta enam, et päike ega kärbsed ei tee liiga ja vaod mööduvad nagu kiirteel. Ja kui siis veel raha ka teeniks – mis elul viga!

Jäädes optimistiks, siis on meil juba 2 päeva kirjas, ehk AINULT 86 suurepärast farmitöö päeva jäänud!