Neljapäeval, 2. detsembril, pakkisime oma asjad Urban Central’i hostelis kokku, jätsime Annelaga hüvasti ja sõitsime Melbourne’st minema. Meie tripi lõppsihtkoht oli Mildura, sest seal peaks leiduma farmitööd. Mildura asub 540km kaugusel Melbourne’st, see on umbes 25 000 elanikuga väikelinn, ühtlasi farmitöö keskus. Aga selleks, et natuke rohkem Victoria osariiiki näha, valisime pikema, kuid põnevama tee ja põhimõtteliselt tähendas see seda, et Mildura jäi meie seljataha ja auto nina oli pööratud Geelongi poole.
Tunnike sõitu ja juba jõudsime enda arust väikelinna Geelong. Natuke uurimistööd ja selgus, et Geelong on 180 000 elanikuga Victoria osariigi suuruselt teine linn! Geelong asub Corio lahe kaldal ning see on populaarne puhkepaik Melbourne külje all. Mulle jääb see meelde mägise linnana – kesklinna piires oli palju tõuse ja langusi, avanes kauneid vaateid linnale ning rannale.
Tunnike sõitu ja juba jõudsime enda arust väikelinna Geelong. Natuke uurimistööd ja selgus, et Geelong on 180 000 elanikuga Victoria osariigi suuruselt teine linn! Geelong asub Corio lahe kaldal ning see on populaarne puhkepaik Melbourne külje all. Mulle jääb see meelde mägise linnana – kesklinna piires oli palju tõuse ja langusi, avanes kauneid vaateid linnale ning rannale.
Edasi suundusime Suurele Ookeanimaanteele ehk Great Ocean Road’ile:
See on 273 kilomeetrit lummavaid vaateid mägede ja metsade vahel, taustaks paitab kõrvu ookeanilainte kohin… Vapustav! Tee on sikksakiline ja mägine, palju U-kurve, tõeline mägitee. Täpselt nagu oleks jälle Horvaatias! Ok, nii hull ja kuristikuline vist ei olnud, sest muidu ma poleks rooli istunud.
Olgu öeldud, et mõnes kohas oli soovituslik sõita 35km/h ja väga tihti oli teel hoiatusmärke, et järgnev teelõik on ohtlikult avariirohke… Great Ocean Road ehitusega tehti algust 1922. aastal, mil avati esimene osa ning umbes 10 aastat hiljem saadi tee lõplikult valmis. Kuigi piirkonnas elab palju kängurusid, nägime meie ainult kedagi jänese-taolist.
Selliseid vaateplatvorme oli väga-väga palju:
See on 273 kilomeetrit lummavaid vaateid mägede ja metsade vahel, taustaks paitab kõrvu ookeanilainte kohin… Vapustav! Tee on sikksakiline ja mägine, palju U-kurve, tõeline mägitee. Täpselt nagu oleks jälle Horvaatias! Ok, nii hull ja kuristikuline vist ei olnud, sest muidu ma poleks rooli istunud.
Olgu öeldud, et mõnes kohas oli soovituslik sõita 35km/h ja väga tihti oli teel hoiatusmärke, et järgnev teelõik on ohtlikult avariirohke… Great Ocean Road ehitusega tehti algust 1922. aastal, mil avati esimene osa ning umbes 10 aastat hiljem saadi tee lõplikult valmis. Kuigi piirkonnas elab palju kängurusid, nägime meie ainult kedagi jänese-taolist.
Siin olid käsil teetööd, sest vahepeal ikka toimub väike varing ja osa kaljust kukub alla:
Kilomeetrite viisi hingematvaid vaateid seljataha jättes jõudsime maalilisse linnakesse Apollo Bay, kus kavatsesime öö veeta. Apollo Bay on tõeline turistide meka! Alguses tundus, et linnas peale hostelite, hotellide, külalistemajade, motellide jnejne midagi muud ei olegi! Iga nurga taga uus ja uhkem ööbimiskoht, tõeline suvitajate meelispaik. Apollo Bay on väga kaunis linn! Ümbrus meenutas kohati Norra loodust. Apollo Bay asub mägede vahel, peatänavalt paari sammu kaugusel on vapustav rand, mis on surfarite seas üsna populaarne. Linnake on väike ja vaikne, siin elab veidi alla 2000 inimese. Kuna mul väga head pilti sellest paigast ei ole, siis peate ise seda külastama ja Apollo Bay’sse armuma, sest teisiti ei ole vist võimalik…
Uue päeva algus Apollo Bay's:
Hommikul looklesime edasi mööda Suurt Ookeanimaanteed ja nüüd istus võrdsuse nimel rooli Heikki. Kuni Apollo Bay’ni oli tee täpselt ookeani kõrval, aga nüüd sõitsime rohkem metsa sees. Naljakas, et mul meenus Vana-Võru maantee:D. Heikki nautis kurve sellise lustiga, et mul läks süda pahaks ja kõrvad lukku:D Loodus oli jätkuvalt hingematvalt kaunis! Kui mu iiveldus üle läks, siis nautisin juba unustamatuid vaatepilte mägedest ja tuhandetest lammastest teepervel hommikusööki nautimas. Me pole vist iial nii palju lambaid näinud, nagu viimase paari päeva jooksul!
Peagi jõudsime Port Campbelli rahvuspargis asuvate 12 Apostli juurde, mis kuulub vist kohustuslike vaatamisväärsuste listi Austraalias. Nagu varasemalt kirjutasin, siis reklaamitakse lubjakivist kaljurahne igal võimalikul viisil ja neid nägemata oleks tõesti patt Victoria osariigist lahkuda. Meile avanes võimas vaatepilt, mis ei unune vist iial. Siin polegi sõnu vaja, nautige pilte:
Peagi jõudsime Port Campbelli rahvuspargis asuvate 12 Apostli juurde, mis kuulub vist kohustuslike vaatamisväärsuste listi Austraalias. Nagu varasemalt kirjutasin, siis reklaamitakse lubjakivist kaljurahne igal võimalikul viisil ja neid nägemata oleks tõesti patt Victoria osariigist lahkuda. Meile avanes võimas vaatepilt, mis ei unune vist iial. Siin polegi sõnu vaja, nautige pilte:
Sellist elukat kohtasime (sipelgasiil ehk ingl keeles echidna):
Järgnevalt ootas meid linn Warrnambool, kus asub tuntud Logan Beach’i nimeline rannalõik:
Nimelt on võimalik just selles rannas näha lõunavaalu, kuid seda peamiselt mai- ja oktoobrikuu vahel, nii et vaalapoisse me seekord ei kohanud. Hoopis toredam oli see, et me oleks sealt rannast endale peaaegu koera saanud! Hakkasime autosse istuma ja ära sõitma ja vot ei tea kuidas hüppas üks peni Heikki jalgade juurde ja otsustas, et sinna ta ka jääb! Kui tihti te kohtate koeri, kes teie auto kaaperdavad?! Koer lihtsalt istus, jalad mati külge naelutatud ja ootas, millal me sõitma hakkame! Heikki juba naeris, et päris tore reisikaaslane ja pealegi tasuta saadud, kuid koer on küll viimane asi, mis meie autos puudu oli. Proovisime siis koera singiga välja meelitada, aga sink jättis peni täiesti ükskõikseks. Heikki tahtis teda autost välja lükata, aga kuidas sa lükkad võõrast koera (väike küll, aga kes neid hambaid ikka teab), kelle küünised on mati sisse surutud! Mingil hetkel hakkas mul temast lausa hale. Üritasime temaga nii eesti kui ka inglise keeles jutule saada, et see reis ei ole ikka tema jaoks, aga ei miskit. Siin on naljakas see, et ma loomadega hakkan alguses ikka eesti keeles rääkima, aga nad vaesekesed ei saa ju sellest aru ja siis tuleb isegi koeraga inglise keeles rääkida. See oli nii koomiline, et mõtlesime juba mingi hetk, et ok, tulgu siis meiega kaasa:D Viimaks tuli idee vihmavarju otsaga teda õrnalt lükata ja lõpuks see õnnestus! Koerake hüppas välja, meie ruttu autosse ja kihutasime minema!
Nimelt on võimalik just selles rannas näha lõunavaalu, kuid seda peamiselt mai- ja oktoobrikuu vahel, nii et vaalapoisse me seekord ei kohanud. Hoopis toredam oli see, et me oleks sealt rannast endale peaaegu koera saanud! Hakkasime autosse istuma ja ära sõitma ja vot ei tea kuidas hüppas üks peni Heikki jalgade juurde ja otsustas, et sinna ta ka jääb! Kui tihti te kohtate koeri, kes teie auto kaaperdavad?! Koer lihtsalt istus, jalad mati külge naelutatud ja ootas, millal me sõitma hakkame! Heikki juba naeris, et päris tore reisikaaslane ja pealegi tasuta saadud, kuid koer on küll viimane asi, mis meie autos puudu oli. Proovisime siis koera singiga välja meelitada, aga sink jättis peni täiesti ükskõikseks. Heikki tahtis teda autost välja lükata, aga kuidas sa lükkad võõrast koera (väike küll, aga kes neid hambaid ikka teab), kelle küünised on mati sisse surutud! Mingil hetkel hakkas mul temast lausa hale. Üritasime temaga nii eesti kui ka inglise keeles jutule saada, et see reis ei ole ikka tema jaoks, aga ei miskit. Siin on naljakas see, et ma loomadega hakkan alguses ikka eesti keeles rääkima, aga nad vaesekesed ei saa ju sellest aru ja siis tuleb isegi koeraga inglise keeles rääkida. See oli nii koomiline, et mõtlesime juba mingi hetk, et ok, tulgu siis meiega kaasa:D Viimaks tuli idee vihmavarju otsaga teda õrnalt lükata ja lõpuks see õnnestus! Koerake hüppas välja, meie ruttu autosse ja kihutasime minema!
Nägime sel teel väga palju pisikesi linnakesi ja need tundusid palju ilusamad kui näiteks suurlinn Melbourne. Väikelinnades on majad väga kaunid ja korras, palju uusi ehitisi, kõigil oleks nagu isiklikud aednikud, sest hoovid on täis lilli, puid, põõsaid ja see näeb väga kena välja.
Peale Warrnambooli keerasime tagasi sisemaale ja võtsime suuna Mildura poole. Mägine maantee asendus sirgega ja looduse üldpilt muutus rohelisest pruuniks. Peatusime linnakeses Horsham, mis oli üsna mittemidagiütlev ja küllap seetõttu ei teinud me seal ka ühtki pilti. Mingil hetkel hakkasid meie esiklaasi mingid hullud putukad ründama. Kõmm ja kõmm maandusid putukad klaasil surnuks! Hiljem selgus, et tegemist on fruit fly’dega. Päris täpselt veel ei tea, mis need teha võivad, aga kuidagi nad puuvilju hävitavad, sest kaardil on märgitud niiöelda zone, kuhu ei tohi puuvilju sisse tuua. Tee ääres on hoiatavad sildid ja prügikastid, kuhu peab oma puuviljad viskama, sest siia tsooni neid tuua ei tohi.
Tegime ühes pisikeses kohas, mille nimegi me ei teadnud, peatuse, sest Mildurani oli jäänud paarkümmend kilomeetrit ja mõtlesime uurida, kuidas selle farmitööga siis siin kandis ka lood on. Helistasime mitmesse kohta ja saime teada, et tänu vihmale on tööd vähem, kuid võib-olla järgmisel nädalal on lootust väike farmiots saada. Hmm, pole just parim uudis. Mingil hetkel helises aga telefon ja selgus, et keegi, kes just enne vastu ei võtnud, helistas meile tagasi. Ütles, et tööd on ja soovitas meil Red Cliffs’i sõita. Vastasime, et pole probleemi, sest oleme Mildura poole teel. Lubasime tagasi helistada ja hakkasime enda arvates Red Cliffs’i sõitma, kui selgus, et me juba olemegi siin! Läksime kohe kutiga kokku saama ja praeguseks on kindel, et jääme nädalaks siia! Kuna ilm on hooti vihmane ja keegi ei tea, kui palju tööd teha saab, siis ei oska veel midagi ei kohast ega tööst arvata. Kui hästi läheb, siis on meil homme esimene tööpäev farmis! Nüüd alles läheb see Austraalia elu põnevaks!
0 kommentaari