Jagasime eelmisel korral muljeid uue töö kohta, kuid ei rääkinud oma uuest kodust. Ohhohoo, värsked emotsioonid ei jää kuidagi töö loole alla, pigem vastupidi:D

Nädal tagasi, laupäeval kolisime Red Cliffs’i töö-hostelisse. Maapiirkondades on siin palju hosteleid, mis lisaks öövarjule pakuvad ka farmitööd. Mingit kindlust see ei anna, sest hostel ja farmerid ajavad asju omavahel ja kui nende koostöö parajasti vilja kannab, siis saab hosteli elanik tööd. Mõnes kohas moodustub elanikest list ja tööle saavad need, kes listi eesotsas. Igatahes tundus, et hosteliga meil vedas, sest kolisime sisse laupäeval ja tööle hakkasime pühapäevast.

Esimese hooga tundus hostel päris kena, ruumi palju ja hind soodne. Esimesel nädalal tuleb maksta 130dollarit (inimene) ja teisel nädalal toimub allahindlus ehk nädala taks on 100 dollarit. Saime kaheinimese toa ja isikliku wc, vannitoa. Maja oli väga suur, näiteks oli seal vähemalt 3 puhkenurka/tv tuba. Alguses ei pannud tähelegi, aga peagi märkasime, et tegemist on endise haiglaga (hädaabinupud voodi lähedal, laiad uksed, käsitoed kõikjal).

Kokku elas majas umbes 20 inimest (kuigi mõeldud 70le) ja kõik peale meie olid pilusilmad!!! Veider tunne tekkis küll, nagu sissetungijad nende kommuunis: ). Meiega nad eriti ei suhelnud ja pole ka ime, sest ühist keelt oli raske leida. Ka lihtlausete moodustamine võttis väga kaua aega ja näha oli, et inglise keeles rääkimine nõuab neilt suurt pingutust. Aga oioi kuidas nad omavahel jahvatasid! Kogu maja kajas nende omavahelisest lobast. Ei tea miks, aga meil oli ettekujutus pilukatest kui töökatest ja puhastest inimestest, kuid võta näpust! Kui nende gäng köögis kokkas, siis tagajärjeks oli paras segadus! Kraanikausis ujusid nuudlid ja eriskummalised olluskid, kõikjal toidupudi… Tõelised vaaritajad! Muidugi oli natuke võõras, kui sattusime mõne pilukaga kõrvuti hommikusöögilauda: kutt ajas kausis tundmatuid olluskeid pulkadega taga.


Meie köök, mis oli alati sassis:

Enamus neist ei ilmunud ka tööle, üks tšikk näiteks oli naelutatud arvuti taha, mujal me teda ei näinudki. Üldiselt olid nad sõbralikud, aga keelebarjääri tõttu tähendas suhtlemine kahjuks rohkem viisakusnormide täitmist.

Peale viimast tööpäeva viskas meil kops üle maksa ja otsustasime viinamarjalehtedele loobumisvõidu anda! Küll leidub ilmas mõni teine loll, sest meie neist võitu ei saa, enne lõpeb kannatus! Heikki tegi õhtul paar kõnet ja juba oligi uus hostel uue tööga olemas! Hoidke alt, rockmelonid! Homsest hakkame tunnipalga alusel rockmeloneid korjama. Eks näis, milliseks see tunnipalk osutub, praegu oleme kuulnud, et 17dollarit. Samuti pole meil ettekujutust, kuidas need melonid kasvavad ja kui raske see töö on. Heikki arvab, et hullemaks küll minna ei saa! Minule need rockmelonid ei meeldi, mu arust maitsetud, aga Heikki sööks neid hea meelega.

Noh, siin riigis on üks asi kindel – iial ei saa kindel olla. Kõik võib muutuda ja võib-olla ootab meid homme hoopis mingi muu töö ees. Pole lepingut – pole kindlust.

Kolisime siis täna uhke nimega tööhostelisse: Red Cliffs Hotel! Umbes üle-eelmisel sajandil võis siin hotell olla, praegu on minu kindel veendumus, et tegemist on varisemisohtliku tondilossiga! Ma võin kihla vedada, et siin kummitab! Juba väljast tundub maja natuke väsinud, aga õige vaatepilt avaneb alles sisse astudes. Paberimajanduse ja kõik vajaliku tegime hosteli retrobaaris, mis pettis meid kavalalt ära ja koht tundus okei. Baarist on meil veel pildid tegemata, aga see baar on kohe kindlasti fotografeerimist väärt!

Maksame siin 120 dollarit inimese kohta, kokku siis 240 dollarit nädalas!!! Teisisõnu umbes 2600 krooni! Asjakohane oleks rääkida juba ka eurodest: umbes 170 eurot! Pehmelt öeldes on see isegi Austraaliat silmas pidades üle makstud! Aga raha oli juba makstud ja diil tehtud. Pealegi on lootust siin paremat tööd teha, ehk ühel hetkel õnnestub seda pagana farmitööd ka nö otse farmerilt saada ja kaob ära kohustus sellistes urgastes passida, nagu meie tänane kodu. Olen veendunud, et 3 kuud farmiaega saab olema meil kõige raskem osa Austraalias. Nüüd loodame, et meie kõige koledam kodu siin riigis on see, kus hetkel elame ja hullemaks enam asi minna ei saa. Loodan, et nädal Red Cliffsi „hotellis“ möödub lennates ja noh mõnes mõttes on meil juba hästi läinud kui maja vahepeal kokku ei kuku!

Okok, see pole ainus vannituba majas ja leidsime täna isegi ühe üsna kaasaegse duššinurga, aga sellises seisus ruume on siin väga palju. Õigemini me ei teagi, kus korralikud wc ja vannitoad asuvad, sest tüdruk, kes meid tuppa juhatas, ei osanud seda öelda. Hulkusime siis mööda koridore ja proovisime kummitustelossis orienteeruda. Lõpuks käisin dušši all ühes nö koridorisopis, kus polnud ust ees ja muidugi ma unustasin sellise pisiasja sootuks:D Õnneks on maja üsna tühi (peale meie vaid 6 elanikku, kuigi tube on siin vähemalt 100le) ja isegi kõik kummitused üleelmisest sajandist toimetasid kusagil mujal ringi:D

Eks näis, kuidas meie nädal möödub ja kui edukad rockmelonitega oleme. Loodame, et harjume nende "tagasihoidlike" elamistingimustega... ja lõppude lõpuks: oleks ju päris igav kui siin vaid lust ja lillepidu oleks!