Jah, lõpuks ometi on meil nõutud 88 farmipäeva tehtud ja kauaoodatud linna kolimise aeg on käes! Alustasime farmitööga detsembri alguses ning nüüd, märtsi lõpus, võib sellele rügamisele punkti panna! Juhhuuu, finally!

Mõnes mõttes läks see aeg kiiresti ja polnudki nagu nii hull… Samas ei tahaks me enam iial kõike seda jama uuesti kogeda. Asi polegi ainult selles, et farmitöö on raske ja kurnav, kuigi esmalt hirmutab just see. Pidevalt tuleb maid jagada väljakannatamatute kaastöötajate või naabritega, sest elamistingimused on reeglina üsna kehvad ja privaatsust pole eriti loota. Elu ja töö on väga rutiinne.

Farmitööga pole ka erilist lootust suuri summasid koguda, sest tööpäevad sõltuvad alati saagist, mõnel nädalal võib-olla tööd polegi või saab teha vaid poolikuid päevi. Oleme kuulnud, et mitmed eestlased peavad farmis töötamist parimaks rahakogumise viisiks, sest maapiirkondades pole ahvatlusi ja raha pole kuskil kulutada:D Meie muidugi vaidleks kohe vastu, sest ega raha ise taskust minema ei jaluta ja kes ise oma kulutustel silma peal hoiab, suudab ka linnas väga hästi säästa. Meie näiteks teenisime umbes 2000 dollarit kuus, mis on võrdlemisi vähe (mõnel nädalal töötasime vihma/külma ilma tõttu ainult 3-4 päeval). Üldiselt ei ole farmis just eriti kõrge tunnipalk ning tükitöö puhul võib tasu olla lausa naeruväärne.

Õnneks meil vedas ja kui välja arvata esimene nädal viinamarjafarmis, siis teenisime päris hästi. Oleme hiljem kuulnud, et näiteks melonite korjamine (mida tegime poolteist kuud) peaks olema üks raskemaid farmitöid. Loodan väga, et midagi nii hullu me enam siin Austraalias tegema ei pea!


Jewel Cave

Viimase vaba nädalavahetuse farmis otsustasime veeta ümbruskonnaga tutvudes. Sõitsime umbes 90km kaugusel asuvasse linna Margaret River, mis on siinse piirkonna viinamarja- ja veinipealinn. Margaret River on tavaline armas väikelinn umbes 5000 elanikuga. Linna ümbruses asub mitu põnevat koobast, mida otsustasime vaatama minna.
Mingi lahe muinasjutumets:

Selgus, et koopaid, mis on külastajatele avatud, on kokku lausa kuus. Meie otsustasime tutvuda suurima Western Australia koopaga Jewel Cave, mis on 42m sügav ja peaaegu 2km pikk. Sissepääs maksis 20 dollarit/in ja sisaldas tunniajast tuuri koos giidiga. See tund möödus kiiresti ja oli väga põnev! Koobas oli suur ja vingelt valgustatud, oleks võinud seal isegi kauem uudistada!

Viimasel tööpäeval enne lahkumist nägime esimest korda madu ja maotappu!:D Üks tiger snake eksis farmeri maja terrassile ja peitis end siis äravoolurenni. Kuna tegemist oli mürgise maoga, siis otsustas Mario kõigi ohutust silmas pidades tegelase tappa. Kuna madu peitis end renni, siis otsustati teda kõigepealt keeva veega rünnata ning alles seejärel tappa. Kui keev vesi renni jõudis, tahtis madu põgeneda, kuid Mario lõikas ta tee harja abil ära ning hakkas ta pead väikse meisliga maha nülgima! Ohhhhh kui võigas ja rõve vaatepilt!!! Aga sedasi see tiger snake otsad andis : ) lõpp hea, kõik hea!

No ja kui meil juba nii elav kui ka surnud madu nähtud oli, polnudki viinamarjafarmis enam miskit passida. Pakkisime oma seitse asja kokku ja võtsime suuna Perth’i poole. Esimene ülesanne on leida tore kodu ja seejärel hakkame ka tööd otsima. Praegu tundub Perth väga-väga ilus ja armas linn! Parajalt suur, samas ei ole liiga rahvarohke, ilm on kuum ja päikseline, no mida veel tahta! Teie seal kaugel hoidke meile pöialt, et meie järgmine postitus tuleks juba oma kodust!

Möödunud on pikad ja tüütud päevad viinamarjafarmis, kus elu on üsna üksluine, kuid tiksub vapralt 88. päeva suunas ehk siis farmifiniš on lähedal! 17 päeva veel ja meist saavad jälle linnavurled!

Vahepeal oli meil esimene palgapäev, mis tõi endaga kaasa meeldiva üllatuse! Meie teadsime, et töötasuks on 18 dollarit tunnis, aga selgus, et farmer maksab hoopis 18.50 : ) nii et meil on siin sama tunnitasu, mis meloneid korjates. 11 päeva rutiinset rügamist ja meie ühiskontole maandus kokku 3130 dollarit. Väike erinevus on siin farmis see, et palka makstakse iga kahe nädala tagant, tavaliselt on Austraalias ju palgapäev igal nädalal.

Suhted iirlastega on kord paremad, kord halvemad, aga vähemalt on pealtnäha kõik viisakad ja sõbralikud. Mõnel õhtul oleme käinud iirlaste ja Mario perega kuskil väljas, näiteks sõitsime kambaga randa päikseloojangut vaatama. Kõlab väga romantiliselt, aga tegelikult oli see lühipidu õllekasti seltsis. Rannas oli lahe see, et võis autoga piki rannajoont sõita.

Kuna Mial ja Jack’il oli kaasas kaks sandboard’i (nagu lumelaud), siis hakkas kohe hull möll pihta! Öelge siis veel, et lumi on nii lahe ja asendamatu! :D Meie mõistes oli tegemist kelgutamise ja lumelauasõiduga, aga seda kõike lihtsalt liival.

Siis algas väike pallimänguturniir ja Heikki mängis esimest korda elus kriketit. Muidu on meile kriket telekast vaadatuna tundunud jube igav mäng, aga nüüd, mil Heikki ise mängis, siis oli täitsa lahe, meenutas pesapalli. Kriket on Austraalias väga populaarne, aga eestlaste jaoks tihti üsna võõras. Kriket on palli ja kurika mäng, eesmärgiks on lüüa rohkem jookse (run) kui vastasmeeskond. Matš on jagatud inninguteks mille jooksul üks meeskond pallib ja teine lööb. Meeskond koosneb üheteistkümnest mängijast, kellel on hästi lahedad valged riided, kaugelt vaadates näevad väga pidulikud välja : )

Ühel õhtul linnast koju sõites tõmbas meie tähelepanu uhke võidusõidu üritus. Bunbury külje all asub speedway ehk ovaalne ringrada, kus toimub igasugu erinevate autode võidu kihutamine. Rada on seal savist ja seetõttu lendas pori igasse ilmakaarde, autod olid mudased ja mõlkis. Sissepääs rallile maksis 20 dollarit/in ja üritus kestis pea 4 tundi. Rajal oli väga erinevaid masinaid, oli nii tavalisi romuralli stiilis autosid kui ka tiibadega autosid, millele raske mingit ühisnimetust anda.

Mulle näis naljakas, et rallil osalevad autod pidi rajale vedama või enne starti käima lükkama ja selleks olid seal lausa spetsiaalsed abiautod. Väga tihti juhtus, et näiteks kuuest starti tulnud autost said ainult neli liikuma ja ülejäänud ei käivitunud. Kui esimesed paar tundi oli päris põnev, siis lõpuks muutus ralli igavaks. Eelkõige just seetõttu, et korraga oli rajal ainult 4 – 8 autot, mis sõitsid ühtlaste vahedega, ehk siis ei mingeid möödasõite ega põnevust. Mõni rallimees oli muidugi päris äss ja rammis nii teisi autosid kui ka rajapiirdeid.

Nädala lõpus oli jälle Jack’i kossuvõistlus, kus Heikki pidi aukülalisena kindlasti kohal olema! Vahepeal on Jack ja Heikki jõudnud juba ka kergejõustiku ala juurde ehk siis ükspäev käis meil tihe kaugus- ja kolmikhüppe harjutamine:D Südames on Jack aga kindlasti oma lühikesest kasvust hoolimata korvpallur nii et kossuvõistlus on tema jaoks nädala tippsündmus. Kui eelmine kord saavutati ülekaalukas võit, siis nüüd kaotas Jack’i võistkond 3 punktiga, Heikkil algab töine treeneripõli:D Seekord olime targemad ja läksime võistlusele oma autoga, sest teise auto juht Mario oli (nagu arvata võiski) korralikult purjus.

Eile öösel käisime esimest korda elus kängurujahil! Õigemini oli see meie jaoks üldse esimene jahilkäik:D No minu ettekujutus känguru jahtimisest oli natuke teine, tegelikult osutus see käik väga „mugavaks“. Mario pakkis kogu seltskonna oma kastiautosse (tüdrukud salongi ja poisid kasti), kokku oli 13 „jahimeest“, kellest ainult ühel (ehk perepoeg Kyle’l) oli püss:D Sõitsime lagendikule, kus kängurusid on tihti nähtud ja hakkasime seal tiirutama. Kui mõni känguru silma jäi, siis hakkas Kyle sihtima, samal ajal sõitis Mario vaikselt loomale lähemale. Nägime sel ööl väga palju kängurusid, paari rebast, uniseid hobuseid ja näost kaameid lehmasid, keda me kogemata hirmutasime. Õnneks ei tabanud Kyle mitte ühtegi eelpool nimetatud looma ja kuigi sellega võiks meie jahi ebaõnnestunuks lugeda, siis oli mul südames tegelikult hea meel. Päris õudne oli näha, kuidas känguru elu eest lidus ja kuidas Kyle mitu korda paugutas, et looma tabada. Seekord võib siis öelda, et õnneks oli ta enne õlut joonud ja ehk see päästis känguru elu.

Kuigi meile see farmielu just eriti mokkamööda ei ole, siis peab tunnistama, et paljuski tänu siin veedetud ajale oleme saanud osa võtta sellistest põnevatest tegevustest. Eks näis, mida sellel kireval maaelul meile, linnainimestele, veel pakkuda on!

Olen päevade viisi seda sissekannet edasi lükanud. Mõttes olen kõik juba kirja pannud, aga arvutiekraani ette pole jõudnud. Mõnel hetkel olen otsustanud, et sellisest asjadest ei olegi vaja kirjutada ja teisel hetkel tahaks vihast kõik välja öelda. Eks asi selles ongi, et halvast ja negatiivsest kirjutamine on ikka raskem kui rõõmsatest seikadest. Samas lubasin iseendale, et aususe huvides tuleb siia blogisse ka ebameeldivatel teemadel sissekandeid.

Pillerkaar Segasummasuvilas

Ma ütlen kohe välja – see elu on siin täiesti ebanormaalne meie jaoks! Me pole vist veel varem end siin Austraalias nii kehvasti tundnud! Kui alguses tundus meie boss Mario väga tore ja sõbralik mees, siis nüüdseks oleme sellest itaaliapärasest temperamendist ja edevusest nii väsinud! Kuigi ülemusena on ta tore ja hoolitsev, siis peale tööpäeva tahaks enda järel ikkagi ukse kinni panna ja omaette olla. Ega ilmaasjata ei ole teada tõde, et tööelu ja isiklik elu tasub alati lahus hoida. Siin elades on aga see probleem, et elatakse üksteise kukil täielikus segasummasuvilas! Juba alguses ei suutnud me mõista, kuidas pererahvas tahab aastast-aastasse pm täiesti võõraste inimestega peaaegu ühe katuse all elada! Kuigi maad ja ruumi on palju, siis ehitatakse töötajate maja ja näiteks shed ikka kohe oma maja kõrvale! Kui keegi meil siin kommunis näiteks köhib, siis reeglina kuulevad sellest kõik elanikud.

Kogu see ühiselu viib paratamatult selleni, et üksteise tegemised või tegemata jätmised kipuvad häirima. Nii juhtubki, et vannitoa põrandalt leiab omanikuta aluspesu, kraanikaussi upub hiigelhunnik musti nõusid, kuivav pesu eksib nöörilt ja vähemalt paar ööd nädalas peab keegi (loe: meie!) magama kõrvatroppidega! Meie farm on nädalavahetustel nagu läbikäiguhoov külajoodikutele, kes end tihti siia „unustavad“, nii et kodurahu mõistet meil siin ei kehti! Kõigi pummelungide autor on muidugi peremees ehk meie boss ise, keda me vaikselt juba vihkama hakkame! Ühe korra on juhtunud isegi, et peo pöördelised muutused viivad Mario edasi sõprade juurde pidutsema ning tagajärjeks alustame meie hommikul oma tööpäeva ilma bossita, sest ta on teadmata kadunud ja IKKA VEEL JOOB KUSKIL!


Sõida purjus peaga!

Tundub, et just selline loosung kehtib meil siinkandis! Keegi isegi ei aruta, kas võiks ikka rooli istuda, kui juba mitu liitrit õlut on ära joodud ja samm sassis! Sellist asja näeme küll esmakordselt, me kumbki pole varasemalt sellises seltskonnas viibinud! Esimene šokk oli see, kui Mario pakkis kenasti oma lapsed, iiri kuti ja meid autosse, olles ise parajalt purjus! Nüüdseks oleme aru saanud, et nii kaua kuni tal silmad veel lahti püsivad ja rooli üles leiab, saab sõita küll! Samamoodi on joogisena sõitnud nii perenaine kui ka teised pidulised! Ainult meie oleme siin järjekordselt nagu kaks friiki, kes lepivad kokku kumb on kaine autojuht:D

Ma ei talu silmaotsaski joogisena sõitmist, kuid praegu näeme seda pea igapäevaselt, sest mõni mees joob siin kindlasti õlut rohkem kui näiteks vett! Täielik ime, et tööl veel õlut ei jooda, kuigi usun, et see on vaid aja küsimus. Muide – poes käiakse oma õllevarusid täiendamas ikka kastide kaupa, väiksemad kogused ei tule kõne allagi! Viimase aja kogemuste põhjal võib öelda, et õlle seltsis inimesed siin lausa loomastuvad! Polegi näinud, et keegi siin või Red Cliffs’i hostelis jooks lihtsalt lõõgastuseks paar õlut, pigem käib kestvusmaraton ja võidumees on see, kes joob end Marsile! Ma arvan, et nad on võtnud enda ülesandeks juua Austraalia õllest lihtsalt tühjaks!

Parimad sõbrannad – iiri plikad!

Jah, mul on maailma „parimad“ uued sõbrannad! Nad on meid juba nii vihale ajanud, et varsti me ei kavatsegi enam viisakad olla ja ütleme neile vist otse välja, mis tundeid nad meis tekitavad! Kõige rohkem häirib mind nende töötaktika. Kui me peame alustama näiteks kell 6.30, siis see tähendab seda, et mina üksi alustan 6.30 ja nemad siis liituvad umbes 10-15min hiljem! Jah, nii toorelt lasevadki üle! Õigupoolest alustavad ka siis ainult osa mimme tööd, sest vahetustega käivad nad siis veel hambaid pesemas, söömas, suitsetamas, kööki koristamas vms. Kusjuures paberite järgi peaksime olema tööl lausa 5min varem, et kõik ikka õigel ajal alustaksid:D

Teiseks on nad täielikud rokakollid! Ma ei saa aru, kuidas me siin ainult räpaseid inimesi kohtame!? Viimased paar päeva me ühiskööki süüa tegema minna ei ole saanud, sest kaks kraanikaussi on pilgeni nõusid täis ehk siis kraanist vett võtta ei saa:D Ma ükskord nägin, kuidas iirlased nõusid pesid, appi! Lapiga lasti nõud lohakalt üle ja pandi seejärel seebisena kuivama! Jah, ei mingit nõudepesuvahendi maha loputamist! Kuigi meil on siin igal pool sildid, et hoidke puhtust, siis reaalsuses on sellise sildi panek puhas paberi raiskamine. Vannitoa rokatamisest ma ei taha üldse rääkida, nagu sõda käib sealt pidevalt üle! Noh, aga millal nad saaksidki koristada, kui kohe peale tööpäeva lõppu käib võidujooks õllepudeli järele!

Easygoing ja „hardgoing“

Olen kuulnud tagasisidet, et virisen liiga palju ja pole piisavalt easygoing! Jah, võtmesõna ongi easygoing ehk siis peaks olema hästi vabameelne, muretu, suhtumisega kõik inimesed on nii ilusad ja head! Mida rohkem sa easygoing oled, seda kergem on sul siin Austraalia farmides ja hosteli-hurtsikutes hakkama saada. Seda kergem on sul leppida miljoni üle ilma pärit „veidrikuga“. Lisaks omalt poolt, et parem on, kui sa hügieenist midagi ei arva ja oled nagu üleskeeratud hüpiknukk, kes iial ei väsi ja kes ei vaja iial aega iseendale. Loomulikult on sinu lemmikjook (või lausa ainus jook, mida tarbid?) just õlu ja seda kogustes kast päevas. Pole siis ime, et need easygoing-inimesed on siin paljad nagu püksinööbid, kuigi võiks elada väga hästi ja koguda palju raha.

Meie ei ole nii easygoing ja sellepärast ka viriseme. Võiks isegi öelda, et me oleme pigem hardgoing!:D Meie ei sõitnud teisele poole maakera, et 24/7 purjus olla ja kogu raske vaevaga teenitud raha maha juua. Me ei sõitnud siia selleks, et suhelda inimestega, kes on meist valgusaastate kaugusel eesmärgiga midagigi head neist leida. Kui ei sobi, siis ei sobi! Muidugi on meil sellevõrra keerulisem, sest meid häirivad näiteks pesemata nõud ja toidukraam, mis külmikus jalad alla võtab. Jah, jälle läheb siin toitu kaduma, kuigi töölisi peale meie on vaid viis. Üleüldse võib sellise elukorralduse puhul avastada pea igapäevaselt uusi pisiasju, mida on võõraste juures nii raske aktsepteerida.



Naljakas, et kogu meie probleemide taga seisab kas otseselt või kaudselt ikka see neetud õlu!:D Praegu oleme olukorras, kus pole muud, kui lihtsalt ära kannatada ja lohutada end teadmisega, et me ei pea peale seda farmitööd neid inimesi eeldatavasti enam mitte iial nägema. Sellest hoolimata on nii raske igapäevaselt nii elada kui ka töötada koos töllakatega, kelle seltskonnas tunneme end kui võõrkehad.

Kümme tööpäeva pooleteist nädala jooksul viinamarjade keskel on möödunud lennates. Eelmisel nädalal töötasin mina 59 tundi ja Heikki 62,5 tundi, nii et ega me siin peale töötamise miskit ei teegi. Puhkamiseks on pühapäevad ja neil päevadel me logeleme nii palju kui võimalik!

Kui ilmad on palavad ehk siis üle 30kraadi, siis käime tihti peale tööpäeva ujumas. Kusjuures meie jaoks on nii alla 28kraadi juba päris jahe ilm:D Bassein on mõeldud õnneks ka töötajatele ja seal on end kuuma ilmaga väga mõnus jahutada:

Meie koduke jääb vasakule ja shed seljataha. See väike abihoone, mis natuke vasakul paistab, on iirlaste maja:

See on meie kurikuulus shed, kus toimub enamus tööst ehk siis viinamarjade puhastamine ja pakkimine:

Eelmine kord jäi see hobu pildilt välja, aga kuna ta on nii uudishimulik ja armas, siis ta ei saa ju jääda ometi tutvustamata:

Perepoeg Jack ja Heikki on suurteks sõpradeks saanud ja nad mängivad tihti koos korvpalli. Kuna Heikki mängu käigus ka õpetab ja juhendab Jack’i, siis ristis poiss Heikki juba oma treeneriks:D Tihti nad toimetavad kuskil koos, ükspäev parandas Heikki näiteks Jack’i kossurõnga ära ja selle käigus jõudsid nad igasugu tähtsaid maailma asju arutada : )

Reedel kutsus perepoeg Jack meid oma kossuvõistlusele. Tegemist oli mingi koolide vahelise võistlusega, väga palju lapsi oli kokku tulnud. Mis meile kohe silma jäi – kõik mängisid hambakaitsmetega! Sellist vaatepilti küll pole Eestis kohanud, nagu poksimatšile oleks sattunud!

Pühapäevase vaba päeva tähistamiseks küpsetasime pannkooke ja seejärel läksime randa vedelema. Ilm oli päris tuuline, aga mõnusalt soe. Kuna ilusat liivast randa on Bunbury’s väga pikalt, siis ei ole siinne rand vist kunagi rahvast puupüsti täis. Mõned hullud ujusid ka, aga meie jaoks oli vesi liiga külm ja pistsime ainult varbad ookeanivette.

Teel randa:

Meil on tehtud 62 farmipäeva, ainult vähekene on veel jäänud ja siis saame suurlinna kolida! Kuigi siin ei ole nii raske töö või kole igapäevaelu, siis hing ihkab ikka midagi muud. Unistan vist iga päev, et 88 päeva saaks tehtud ja kogu see farmivärk jääks seljataha! 26 päeva pärast saab tähistada! ; )

Mmm kui magus võib olla viinamarjakorjaja või –pakkija töö! Need marjad, mis ise nopitud või pakitud, maitsevad kindlasti kõige paremini ja noh olgem ausad – süües möödub ka tööpäev kiiremini!

Igal hommikul kell 6 käärib Heikki põllul käised üles ja korjab kobarate viisi viinamarju. Korjajaid on põllul vaid kolm: Heikki, iiri kutt Shane ja meie farmeri Mario vend Dino. Mina koos nelja iiri plikaga alustan tööpäeva u tund hiljem ning meie ülesanne on marjad shedis puhastada ja pakkida. Iga kobar tuleb plekilistest või mädanenud marjadest puhastada ning suuruse järgi sorteerida. Shedis on meil suur ümmargune laud, mis käib ringi nagu loosiratas ning sinna tulebki pakkimiseks valmis olevad kobarad suuruse järgi asetada. Sedasi on pakkijatel lihtsam viinamarjad kastidesse panna. Päevas pakendavad meie nobedad näpud umbes 250-300 kasti ja igas kastis on 10kg viinamarju, mis lähevad otse Woolworth’i kaupluse lettidele.

Kuna korjamisega saavad kutid üsna kiiresti valmis, siis tulevad nemadki hiljem meile pakkimisse appi. Seekord on Heikkil natuke rohkem vedanud, sest tema tööpäevad on mitmekesisemad ja saab pidevalt erinevaid asju teha. Mina võtan hommikul laua ääres koha sisse ja seisan seal pm päeva lõpuni. Muidugi on meil vahepeal 15min „smoko“ (ehk paus) ja hiljem 45min lõuna, kuid kuna tööpäevad venivad reeglina vähemalt 10-tunnisteks, siis väsitab see seismine nii jalgu kui ka selga. Kas te kujutate ette kui üksluine võib olla 10h järjest kobarate viisi viinamarju puhastada?! Nagu käsitöö!

Kõige tipuks võib öelda, et kolleegidega pole meil jällegi (eriti just minul) üldse vedanud! Töötan koos nelja iiri plikaga, kellega ei paista mul midagi ühist olevat. Meie tööpäevad mööduvad haudvaikuses, sest keegi ei räägi midagi:D Mina olen nendega vaid paar korda pikemalt lobisenud, sest enamasti hoiavad nad väga omaette ja ega ma ei viitsi ka väga üksi punnitada.

Kui iirlastest juba juttu tuli, siis ei saa üle ega ümber iiri aktsendist. No appi, kuidas need iirlased seda keelt väänavad! Alguses oli neid naljakas kuulata, aga nüüd oleme harjunud ja õnneks pole neist raske aru saada. Tundub, et o-tähest on neil väga omamoodi arusaam, sest näiteks sõnad money, morning ja one kõlavad nende suust väga harjumatult.

Iiri kutt Shane on õnneks päris tore ja temaga me suhtlemegi kõige rohkem. Kõik iirlased on meist paar aastat nooremad, aga jutu poolest kohati nagu 16-aastased. Pidevalt jääb kõrvu üksteise üle trumpamine, kes ikka eile rohkem õlut jõi ja kes vähem joomingust mäletab. Nagu alaealised, kes salaja napsutavad ja kelle arvates on enda täis joomine „nii lahe“! Issand kui väsinud ma sellest õlle ümber käivast jutust olen! Kui need tüdrukud nägid, et ma ei hüppagi õllepudelit nähes lakke, siis ei jõudnud nad ära imestada ja pärisid kohe: „aga mida teie siis seal Eestis joote?“. No milleks peaks iga päev pudelite viisi õlut sisse kallama ja siis õllekõhuga ringi käima?!

Mõnes mõttes on kahju, et just need iirlased siin töötavad, mitte näiteks neli omavahel võõrast tüdrukut, sest siis oleks ka minul eeldatavasti kellegagi juttu ajada. Eks see ole kahe otsaga asi, sest me ei tulnud ju siia minule sõbrannasid otsima, samas uued inimesed ja tutvused oleks mõnus boonus. Üldsegi mulle tundub, et seltskonnaga meil siin Austraalias eriti ei vea, sest ka melonipõllul juhtusid töötama just sellised inimesed, kellega vabal ajal väga ei suhtleks. Praeguseks võib öelda, et kõige toredamad kolleegid olid meil Darwini Gate Gourmet firma vanamehed:D

Meie tunnipalk on 18dollarit, ehk veidi vähem kui meloneid korjates, kuid samas on tööpäevad pikemad, nii et lõppkokkuvõttes teenime ikkagi siin rohkem. Kuigi tasu üle ei saa kurta, siis tööpäeva vältel on nii raske raha peale mõelda ja sellest lohutust leida.

Töö iseenesest on kindlasti lihtsam, kuid samas ka igavam. Väga raske on neid nii erinevaid töid võrrelda. Kui melonipõllul oli tunne, et oleme sõjaväkke sattunud, siis siin näeme end kui kestvustöölisi. Meloneid korjates voolas higi ojadena ja lihaseid pidi mitu nädalat toibumiseks masseerima. Higi me siin ei vala, aga seljavalu on minul igapäevane. Pean ju 10 tundi ühes asendis seisma ja vot minu seljalihastele see ei meeldi. Lisaks olen peaaegu kogu päeva oma mõtetega üksi, sest jagada neid tavaliselt kellegagi ei ole.

Nii et nõutud 88 päeva järjest ei tahaks me kumbagi tööd teha! Heikki harjus küll melonite korjamisega lõpuks kenasti ära ja tema jaoks ei olnud see enam raske, kuid väsitavam kui viinamarjade korjamine oli see siiski. Kuigi Heikki peab siin ainult pool päevast viinamarju puhastama, siis on see nii tüütu, et juba paari tunni järel tahaks kõik pikalt saata. Minul oli meloneid korjates pidevalt sisemine viha selle töö vastu ja oleks miljoneid kordi tahtnud lihtsalt minema kõndida. Muide – meie viimasel nädalal melonites tuli tööle 4 uut kutti, kellest 3 ei pidanud pingele vastu! Kolm meest ei suutnud teha tööd, mida mina tegin 45 päeva! Esimese hooga neid kustunud kutte nähes olin nii uhke enda üle, et jee ma olen nii heas vormis ja nii tubli, sest mina ei andnud ju alla! Natuke järele mõtlemist ja sain aru, et seal hoidis mind küll ainult iseloom, mis ei lubanud alla anda! Mis muud kui ülejäänud 36 päeva viinamarju puhastades samamoodi iseloomu tugevusele loota…