Laupäeva hommikul Red Cliffs’is ärgates olime üsna äraootaval seisukohal, sest kogu öö oli sadanud paduvihma ja me polnud kindlad, kas maanteed veel avatud on. Pakkisime kiiruga oma viimased asjad kokku ja põgenesime nagu maailmalõpu eest. Pilt, mis meile läbi Victoria osariigi sõites avanes, oli päris kurb: mitmed majapidamised vees, kõikjal uputas vähem või rohkem. Vihmast ilma jätkus mitmesajaks kilomeetriks.
Meie esimese päeva plaanitav kilometraaž oli 1033km, õhtuks jõudsime South Australia osariigi linnakesse Ceduna. Muide – osariikide vahel on nö piiripunkt, kus kontrollitakse, et autos poleks puu- ja juurvilju ega taimi, kuna nendega võib naaberosariigist mingeid haigusi transportida, siis vaadatakse auto kiirel pilgul üle. Teekond Ceduna’sse oli väga üksluine (nagu tegelikult kogu reisi vältel) ning vahepeale ei jäänud mingeid vaatamisväärsusi. Maanteed on küll kõikjal väga heas seisukorras ja sõita saab 110km/h, kuid tee on valdavalt igal pool sirge ehk siis päris igav. Vahepeal tuli uni nii kiiresti peale, et pidime iga paarisaja kilomeetri möödudes vahetama. Selline tunne, et sõidaks autopiloodiga kui see vähegi olemas oleks, sest püsikiiruse hoidja tegi niikuinii oma tööd ja roolida sel teel ju polegi vaja:D
Tee nägi siis välja peamiselt selline:
Meie teekonna teine päev nägi ette 1200km läbimist ja õhtuks pidime jõudma Western Australia osariiki, täpsemalt Norseman’i. Onu piiri kontrollpunktis oli hoopis teist masti kui võrrelda eelmise inspektoriga SA-Vic piiril. Keelatud asjade nimekirja oli lisatud ka mesi, seemned, pähklid, taimed jne ning muidugi ei tulnud ka siinkohal kõne alla puu- või juurviljade üle piiri viimine. Kontroll oli palju põhjalikum ja hoolikam. Kuna meil peale küpsiste midagi söödavat ei olnud, siis pääsesime kenasti WA osariiki. Varsti jõudsime Austraalia pikima sirge teelõiguni ning läbisime 146,6km joonlaudsirgel maanteel. „Väga põnev“:D
Vahepeal nägime tee ääres väga paljusid sedasi asjadest üle kuhjatud puid ja legendi järgi peaks igaüks vist sellistele puudele omalt poolt miskit riputama, et tagada reisiõnn. Nägime eraldi kingapuid, mänguasjapuid, rinnahoidjapuid jne, pildile jäi mütsipuu:
Kuna meie seekord miskit sinna ei riputanud, siis pole vist suur ime, et meid reisiõnn peagi maha jättis. Arvasime, et meil on piisavalt kütust (vähemalt auto näitude järgi), isegi varuks oli veidi. Kuna tühermaal on kütus kordades kallim, kui tsivilisatsioonis, siis tervet paaki me ei tankinud. Enamasti on kütuse hind outback’is 1,78 (võrdluseks linnas on hind umbes 1,30). Vahepeal võib sõita sellistel teedel mitusada kilomeetrit nägemata ühtki märki asustusest, veel vähem siis tanklast. Igatahes teatas meie armas auto 65km enne Norseman’i, et sõita saab veel täpselt 65km ja suri siis ootamatult välja :D. Olime nagu puuga pähe saanud ja seisime keset inimtühja platsi. Häid variante sel hetkel ei olnudki, sest aeg oli hiline, tagavara bensiini meil polnud ja kuidagi oli vaja Norseman’ist kütus meie „surnud“ autosse saada. Astusime maantee äärde hääletama ja ennäe imet – esimene road train peatus ja sõbralik vanamees võttis meid peale! Polnud küll eriti julgustav kohe peale loo talle rääkimist kuulda vastuseks, et auto sinna jätmine on väga ohtlik ja peame kindlasti ruttu tagasi jõudma…
Kui Norseman’i oli kerge hääletada, siis tagasi autoni oli juba väga keeruline jõuda. Väljas oli hämar, tuuline ja väga külm ning nagu Murphy seaduse järgi ei liikunud mitukümmend minutit ühtki autot. Värisesime maantee ääres umbes tund aega kuni kolm sakslastest vanderselli meid keset pimedust päästa otsustasid. Te ei kujuta ette, kuidas ma sel hetkel sakslastest kui kangelastest ja elupäästjatest mõtlesin!
Õnneks läks kõik kenasti ja sakslaste päevinäinud buss viis meid raskusi (loe: külgtuult) trotsides tagasi võpsikusse. Võrratult kerge oli jälle hingata ja elu paistis taas päris tore! Nüüd seda kirjutades ei tundugi see väike viperus midagi hullu, aga tol hetkel maailmast äralõigatuna seista silmitsi pirtsutava autoga – tänan ei! Ehk siis ükskõik, kui kallis see kütus on, peaks igaks juhuks tihti tankima ja hinna suhtes silma lihtsalt kinni pigistama.
Hinnanäide:
Kui Norseman’i oli kerge hääletada, siis tagasi autoni oli juba väga keeruline jõuda. Väljas oli hämar, tuuline ja väga külm ning nagu Murphy seaduse järgi ei liikunud mitukümmend minutit ühtki autot. Värisesime maantee ääres umbes tund aega kuni kolm sakslastest vanderselli meid keset pimedust päästa otsustasid. Te ei kujuta ette, kuidas ma sel hetkel sakslastest kui kangelastest ja elupäästjatest mõtlesin!
Õnneks läks kõik kenasti ja sakslaste päevinäinud buss viis meid raskusi (loe: külgtuult) trotsides tagasi võpsikusse. Võrratult kerge oli jälle hingata ja elu paistis taas päris tore! Nüüd seda kirjutades ei tundugi see väike viperus midagi hullu, aga tol hetkel maailmast äralõigatuna seista silmitsi pirtsutava autoga – tänan ei! Ehk siis ükskõik, kui kallis see kütus on, peaks igaks juhuks tihti tankima ja hinna suhtes silma lihtsalt kinni pigistama.
Hinnanäide:
Hommikul alustasime sõitu Hyden’i suunas ning kuna päevaga pidime läbima vaid 579km, siis tegime veidi pikema peatuse ka mereäärses Esperance linnas, mis oli üks armsamaid kogu teekonna jooksul. Kuigi seal oli väga tuuline ja üpris jahe, siis sellest hoolimata võitis see väikelinn kohe meie südamed!
Esperance:
Esperance:
Õhtuks jõudsime Hyden’isse ning külastasime Wave Rock’i, mis oli kogu selle sõidu jooksul ainus vaatamisväärsus!:D Pilet maksis 7dollarit/auto ning seda sai tasuda mündiautomaati – vat mida tähendab usaldus siin riigis. Wave Rock on tohutusuur kivi, mis meenutab lainet ja mille otsa ronides avaneb vinge vaade ümbruskonnale. Hiiglaslikust graniidipaljandist sai aastatuhandeid kestnud keemilise erosiooni tõttu lainekujuline moodustis. Vihmavesi on „maalinud“ kivile punased ja hallid triibud, mis muudavad selle veel rohkem laine sarnaseks.
Hyden:
Öösel sadas Hyden’is padukat ja mõtlesime juba õudusega, et Yasi sai meid jälle kätte! Ei tea, mis värk selle ilmaga siin on, sest veel hommikulgi ladistas päris pikalt, kuigi vihma ei tohiks praegu seal üldse sadada. Meie plaane see muidugi ei kõigutanud ja kibelesime Bunbury’sse, millest lahutas meid vaid 398km. Nüüdseks oli loodus juba natuke muutunud ja isegi tee oli kurvilisem. Sõitsime mööda väga paljudest tules hävinenud majapidamistest, mis olid maha jäetud. Kuna metsatulekahjud on Austraalias kahjuks üpris tihti, siis küllap oli ka see piirkond millalgi tule alla jäänud. Olgu veel öeldud, et kuigi WA ka hetkel põleb päris suures ulatuses, siis meie oleme sellest piirkonnast väga kaugel ja õnneks meid see ei puuduta.
Saabudes Bunbury’sse saime kohe aru, et vot see linn meile meeldib! Ilusad rannad ja ookeanivaated, linn on mõnusalt mägine ja väga armas. Kui me Bunbury avastamise korralikult käsile võtame, siis kindlasti kirjutame kõigest täpsemalt, aga täna oli meie plaan jõuda Boyanup’i, sest siin elab meie uus tööandja ehk siis farmer Mario.
Teekond kogupikkusega 3209km oli väsitav, kuid kuna sõitsime kordamööda ja puhkasime piisavalt, siis hetkel ei tundugi see midagi väga hullu. Kahjuks peab ütlema, et loodus nende kilomeetrite läbides eriti ei muutunud ja seega oleks targem sellised vahemaad pigem lennata. Meie teele ei jäänud märkimisväärseid vaatamisväärsusi (va üks lainekivi) ega olulisi linnasid… 3000km jooksul miljoneid kõrbetutte või raagus puid nautida on muidugi omaette tegevus, kuid vaevalt selle nägemata jäämine kedagi oluliselt kurvastab.
Kuna vahemaad on siin riigis väga pikad, siis selliseid puhkeplatse oli iga natukese aja tagant kogu teekonna vältel:
Kuigi pidevalt olid väljas hoiatussildid, siis meie nägime neid loomi küll vaid pildilt nagu teiegi (va paar surnud känguru ja üks vombati laip):
