Möödunud on neli kurnavat päeva rockmelonipõllul. Esimene neist oli minu senise elu füüsiliselt kindlasti kõige raskem päev. Kahjuks ei saa öelda, et ajapikku töö kergemaks oleks läinud, pigem vastupidi, sest alates teisest päevast valutasid kõik meie lihased ja see tegi töötamise põrgulikuks!

Igal hommikul ärkame kell 4.45 ja tööga alustame kell 6.00. Esimese päeva varahommikul oli päris jahe, aga juba kümme minutit peale põllul rassimist hakkas palav. Korjamine toimub suure masina kaasabil. Mõlemal pool traktorit on lint 4 vao ulatuses ja iga vao jaoks on eraldi korjaja. Kõik panevad rockmelonid lindile ja lõpuks jõuavad need kastidesse. Meie kui algajad tegime alguses kahekesi üht vagu ja ikkagi oli raske. Asi selles, et keeruline on vahet teha, millised rockmelonid on valmis ja millised alles toored. Kõrvuti võivad olla päris pisikesed ja rohelised või ka küpsed kollaka koorega rockmelonid. Siiani me ei tea, mismoodi need professionaalid aru saavad. Katsuvad ja vahivad neid meloneid, mõni isegi nuusutab:D. Peamine nipp peaks olema varrest tõmbamine, sest kui melon tuleb kergesti lahti, siis on ta valmis ja sobilik ning kui pead jõuga kangutama, siis on alles toores. No kas te kujutate ette, kui me iga meloni pärast kummardaks ja neid varsi katsuks??! Ma ei taha mõeldagi, kui palju neid seal kasvab ja kui palju päevas kummardama peame. Igal juhul on targem visuaalse vaatluse peale kindlaks jääda.

Masin liigub väga kiiresti, kõnnime päevas vähemalt 12 kilomeetrit mööda põldu ja korjame tonnide viisi meloneid. Tööpäev kestab 8,5 tundi, selle aja sees on 30min lõuna ja veel kaks umbes 5min hingetõmbepausi. Loomulikult on see piinavalt vähe, sest seal põllul on aeg raha ning korjamine käib korraliku tempoga. Masinast keegi maha ei taha jääda, samas ei tohi valminud meloneid põllule jätta. Meie seljataga kõnnib koguaeg nö supervisor, kes kontrollib ja korjab ning kui keegi maha jääb, siis aitab. Jällegi on meil supervisoriga väga vedanud, sest isegi kui jätame palju meloneid korjamata, siis ta mõistab, et oleme alles algajad. Muidugi on see kutt omaette nähtus. Tegemist on umbes 40-aastase rastapatsidega endise narkomaani ja kodutuga, kes pärit Uus-Meremaalt. Melonitega hakkas mees tegelema 2006.aastal ja nüüdseks võib teda küll asjatundjaks pidada. Aprillist novembrini töötab ta Põhjaterritoorumil Katherine's ja ülejäänud aja siin Mildura kandis. Kõik tema päevad on äravahetamiseni ühesugused: hommikul tööle, kus rassib nagu hobune, vabalt võib töötada mitme mehe eest ja peale tööd maandub pubis, seltsiks pudelite viisi õlut või muid vägijooke. Minu loogika ütleks, et peale sellist õhtut on põllul väga raske ellu jääda, aga tema puhul see muidugi ei kehti.

Teisel tööpäeval sain nö haljale oksale, sest nüüd lubati mindki kasti tööle. Traktoril on veidi kergem, kuid samas on jällegi korralik tempo peal ja tuleb väga tähelepanelik olla, sest peamine ülesanne on melonite sorteerimine, et kasti ei satuks mädanenud või muidu kahjustatud rockmeloneid. Töötame masina peal kordamööda ühe tüdrukuga Inglismaalt.

Paar päeva tagasi saabusid uued elanikud meie kummitustelossi: noored Prantsusmaalt. Kohtusime kutiga koridoris ja kuna paistis, et kutt otsib midagi, siis küsisime kohe sõbralikult, kas saab aidata. Selgus, et ta ei saanud midagi aru ja vastas: „Sorry, ma olen prantslane“! Ahsoo, lahe suhtumine! Kahjuks meie prantsuse keelt ei räägi ja sinna see jutuajamine jäi… Hiljem selgus, et tema pruut, tõeline prantsuse beib, samuti keelt ei oska, ma ei kujuta ette, kuidas nad siiani oma asju on ajanud…

Järgmisel päeval tulid prantslased tööle. Tüdruk ei jätnud miskit saatuse hooleks ja saabus melonipõllule korraliku õhtumeigiga! Ei tea, mis kell ta ärkas, et silmad tumesiniseks võõbata:D. Riietuse järgi oleks pakkunud, et põld on küll viimane koht, kuhu noored teel on. Mul hakkas neist lausa kahju, kui kuulasin pealt, kuidas nad farmeriga rääkisid. Vana farmer küsis, kas nad varem on rockmeloneid korjanud, mille peale kutt kohe hõiskas „yes-yes“, muidugi see rõõmustas ka farmerit. Lõpuks tüdruk vist sai aru, et vastus oli vale ja püüdis olukorda päästa. Igal juhul oli see piinlik algus paljutõotavale päevale.

Kõigil oli sel päeval raske, aga eriti pahuralt sammus ringi vanamees Fred, kes on kogu farmi omanik (tema ja ta kaks poega kogu seda äri siin ajavadki). Kuidas seletada prantslastele, kes sõnagi inglise keelt ei mõista, midagi rockmelonite korjamisest!? Pealegi oli tegemist tõeliste siidinäppudega, kes isegi ei üritanud aru saada. Vana Fred oli nii meeleheitel, et otsis juba meie seast kedagi, kes prantsuse keelt oskaks:D. Mõnes mõttes oli see väga naljakas vahepala tuimale töörügamisele. Ühel hetkel otsustati, et kutist on põllul rohkem kahju kui kasu ja ta paigutati ümber pakkimise osakonda. Tänaseks on prantsuse tüdruk vallandatud ja melonipõllule teda enam ei oodata.

Üldiselt arvame, et tüdrukutele on see töö veidi liiga raske. Melonid on suured ja mida aeg edasi, seda suuremaks ning raskemaks need kasvavad. Iga päevaga on põllul rohkem tööd ja tempo kiirem, elu ei tee lihtsaks ka kõrvetav päike. Kui mehed võtavad mõnikord korraga isegi 5-6 melonit kätte, siis minu jaoks on lagi 2tk korraga. Inglise tüdruk sai ühel päeval pahandada, et töötab liiga aeglaselt ja ta lihtsalt puhkes nutma! Õnneks pole mulle märkusi veel tehtud, ei taha ju venivillem olla, ikka pingutan, aga iga tund tööl tundub topeltpikk ja venib väga vaevaliselt.

Palk on siin farmis parem, kuid raha on küll viimane, millele seal töötades mõtled. Tunnipalk peaks olema umbes 18 dollarit. See raha tuleb liiga raskelt, ma ei oska seda millegi peale kulutadagi, et asi tunduks seda väärt. Kõlab küll bravuurselt, aga raha nimel ei teeks ma seda tööd iial! Alati leidub teisi variante ja võimalusi.

Mäletate, kunagi kirjutasin, et paljud eestlased suhtuvad austraallastesse eelkõige kui laiskadesse inimestesse. Tulgu nüüd mulle keegi nende laiskusest rääkima! Enamus meie töökaaslasi on kohalikud, mitte bäkkerid (kes viisa nimel rügama peaks). Kohalike jaoks kusjuures on see töö päris okei, kiidavad head palka ja sõbralikke farmereid. Omanik ise paneb mööda põldu ringi nagu orav rattas, pojad samamoodi. Saagi nimel töötab kogu perekond, töö ei lõpe iial. Kusjuures kõige hullem ongi see, kui vanamees Fred ise traktorirooli istub (tavaliselt sõidab perepoeg Paul sellega). Fred lükkab masina kohe täiskiirusel liikuma, korjamine peab jooksujalu käima ja kui üleval kastis töötan, siis lint laseb nii kiiresti, et pooled melonid lendavad maha või vastu mind! Väga närvesööv on sedasi seal melonitega võidelda ja ellu jääda...

Ühel hommikul oli tõeline torm ja vihma sadas ja no otseloomulikult see ei takistanud tööd! Tuul ulus ja meie korjasime neid kuradi meloneid! Muidugi ei läinud farmerid loorberitele puhkama, töötasid samamoodi koos meiega! Meenus „Tõde ja õigus“ oma esimese osaga, kus kogu elu toimus põllu rütmis, kus rassid nagu ogar peast, kus põllutöö on elutöö! Tol hetkel kujutasin ette, et korjamist ei takistaks ka orkaanid ega maavärinad – ikka tuleb töötada! Põllu kohal võiks toimuda ka sõjategevus – kes elus, see töötab! Kujutasime ette, kuidas lennukid pommitaksid ja meie korjaks oma rockmeloneid, sest ometigi on üks melon ju maailma kõige tähtsam asi!

Kusjuures Red Cliffs’i kandis ringi sõites jääb mulje, et põllumees elab siin väga hästi. Farmeritel on püsti pandud uhked suured majad, hoovi kõrval on kohe viinamarja/meloni/apelsini põllud. Kui teistes linnades jäi mulje, et krundid on väiksed, siis siin on maad palju ja ruumi kõigile.

Arvatavasti on meie karjäär rockmelonitega lõppemas. Lootus, et päevade möödudes enesetunne paneb, tundub nüüd naiivsena. Kõige hullem ongi see, et õige hooaeg alles algab, praegu on nö soojenduskorjamine:D. Kui tööpäev läbi, siis lausa vajume voodisse ja enamasti enne järgmist hommikut sealt ei tõuse. Eile näiteks jäin umbes kell 16 magama ja ärkasin alles täna hommikul kell 8. Võtsime täna vaba päeva, muidu peaks töö olema 6 päeva nädalas ja puhkamiseks on laupäev. Kes teab, kas peale vaba päeva meid enam tagasi oodataksegi.. mitte et see meid kuidagi kurvastaks : ).