Alles see kool algas ja juba on mul esimene nädalane koolivaheaeg! Sellist tunnet küll veel ei tekkinud, et tahaks koolist puhata… Muide, ma ei ole sel õppeaastal veel mitte ühestki loengust puudunud, midagi uut mu õppuri karjääri puhul!

Kuigi rahvusvahelistel tudengitel on pealtnäha igasugu lisakohustusi ja näiteks koolist puudumine on viisatingimusi silmas pidades lubamatu, siis vähemalt meie kursusel küll väga paljud vilistavad sellele. Reeglite kohaselt peaks iga kord õppejõule teada andma kui loengusse ei saa tulla ning lisaks tahavad nad tõendit su puudumise kohta. Reaalsuses pole see asi üldse nii range. Mõni mu kursaõde ei jõua päevade viisi kooli, mõni läheb nädalaks Balile puhkusereisile ja kõigi jaoks tundub see täiesti okei olevat.

Ametlikult on koolil kohustus iga päev kohalolekut kontrollida ja puudumistest immigratsiooniametile teada anda. Igas loengus küll pannakse kirja, kes puudub, aga kuna meil vahel päris paljud kohale ei ilmu, siis tegelikult kool vist pigistab silma kinni. Arvestades õppemaksu suurust, siis mõtled ikka, et õppima tulevad ainult need, kes tõesti on huvitatud, aga meie kursusel on päris mitu sellist, kellel on laste eest hoolitsemisest täitsa ükskõik. 

Minul on vedanud, sest mul ei ole koolis kunagi igav ja ma tean täpselt, et õpin õiget asja. Vahel muidugi tunnetan, et austraalia ühiskond on ikkagi natuke teistsugune… Näiteks üks oluline põhimõte, mille järgi meid õpetatakse, tundub natuke nagu liiga naiivne, et tavaelus toimida. Austraalia propageerib väga suurt vabadust, lapsed peavad juba pisikest peale saama oma arvamust väljendada (mida nad süüa tahavad, milliseid riideid kanda jne). Olen sellega mõningaid mööndusi silmas pidades ka nõus. 

Aga ma ei ole päris kindel, kas kahe aastastega on võimalik alati põhjendatud arutelusid maha pidada, eriti veel lasteaias, kus neid kahe-, kolme-, või nelja-aastasi iseteadlikke lapsukesi on palju. Austraalia usub, et lapsed peavad võimalikult palju osalema otsustusprotsessides, neile ei saa lihtsalt öelda “Ei, seda ei tohi teha või seda lihtsalt ei saa”. Neil on pisikesest peale tarvis otsustada igasugu pisiasju. Austraalia usub, et see annab lastele enesekindlust ja –usku. Nii palju kui olen juhtunud oma tuttavatega sel teemal suhtlema, erineb ideaal tegelikkusest ikka päris palju… 

Vahel tundub mulle koomiline, kui ülereguleeritud on kogu see lastega töötamise valdkond. Näiteks on väga rangelt dokumenteeritud, kes on volitatud isikud lapsele lasteaeda järgi minema. Lapsevanemad täidavad teatud lahtrid ära ja kui näiteks vanaaema on unustatud volitada, siis ilma kirjaliku avalduseta last ta kätte ei saa. Võimalik, et Eestis on asjad juba samamoodi, aga oma lapsepõlve meenutades on selline olukord ikka väga võõras. 

Mulle tundub, et Austraalia lapsed on natuke saamatud (või lapsevanemad tahavad neid näha saamatuna). Hea tava järgi näiteks 10-aastased lapsed üksi kuskile ei lähe. Pole küll seadust, mis seda keelaks, aga näiteks enamus koolidel on eeskiri, mille kohaselt on vaja volitada inimene, kes lapsed kooli toob ja neile hiljem järgi läheb. Pole siis ime, et 12-aastastel on lapsehoidjad, sest üksi nii pisikesi ju koju jätta ei saa. Mu kursaõde näiteks hoiab 9 ja 11-aastast õde-venda, läheb neile kooli järgi, siis jalutavad kolmekesi 10 minutit koju, siis ta teeb neile süüa, aitab õppida, mängib jne. Üldiselt arvatakse, et alla 12-aastased lapsed ei ole valmis ilma täiskasvanuteta olema. Kui ma oma kursaõdedele selle peale ütlesin, et ma hakkasin 5-aastaselt ise lasteaeda minema, siis arvati, et kasvasin üles imedemaal. 

Arutades oma sõbrannaga (kes oli Ameerikas lapsehoidja) mõningaid naljakaid seiku, selgus, et USAs on mitmed asjad samamoodi. Näiteks kõik, mis puudutab hügieeni ja ohutust, on esmatähtsad (ka tema õppis esimese asjana õiget kätepesu). Ma ei vaidle muidugi üldse vastu, et laste puhul peab kõik olema alati võimalikult turvaline ja vahel on keeruline märgata iga väikest ohuallikat. Seetõttu viidi meid oma kursusega Kidsafe'i ekskursioonile, et ennast asjaga paremini kurssi viia: 

Nädalane vaheaeg on ideaalne aeg õppida lastelaule. Kuigi koolis on laulmist palju ja neljapäeviti teeme seda lausa koos lastega, on siiski tükk tegemist, et kõik kohustuslikud lood pähe jääks. Kui ma üks õhtu beebide karaoke kodulehe lahti võtsin ja harjutama hakkasin, tahtis Heikki mind esimese hooga võimalikult kaugele maja teise otsa saata, lõpuks aga sai nende lugude saatel palju nalja!

Järgmisel nädalal lähen jälle kooli ja uus vaheaeg algab juba detsembrist. Märkamatult ruttu sai juba ka esimene aine läbi, mille raames õppisime teemakohast seadusandlust, laste õigusi, eetilist käitumist lastega jne. Eksami asemel oli meil kahest osast koosnev hindamine, lisaks grupitööd ja küsimustele vastamine. Hindeid või punkte kusjuures enamasti ei panda, kui kõik on nõuetele vastav saad met standard ja kui midagi on puudu või valesti not met standard. Viimasel juhul saab ühe korra uuesti proovida ja kui teist korda läbi kukud peab kogu aine uuesti läbima (ja juurde maksma). 

Ahjaa, hea uudis on see, et sain lõpuks peale pikka ootamist ka oma Working With Children Check’i kätte, nüüd olen ametlikult volitatud lastega tegelema!

Ei tea, kuhu kõik see aeg kadus, aga pühapäev jõudis kuidagi väga kiirelt kätte. Hommikul käisime rannas ja uudistasime niisama linnapeal. Kuigi Geraldton on väga armas väike linnake ookeani ääres, ei ole seal siiski mingeid väga erilisi vaatamisväärsusi. Väga mugav oli Geraldtonis ühest kohast teise minna, sest ega me naljalt üle 10 minuti kuskile ei sõitnud. Midagi uut meie jaoks, sest Perth’is on vahemaad ikkagi hoopis teised. 

Lõuna ajal läksime parki piknikule kogu Apex Klubi rahvaga. Sel päeval oli Geraldton’is 30kraadi, esimene suvine ilm sel kevadel! Muidugi olid piknikul kohal kõik lapsed ja koduloomad nii et keegi ei jäänud suurest peost ilma.

Ja peale piknikku ootas meid ees bussisõit tagasi koju. Naljakas tunne oli küll, sest mõnes mõttes oli see üks vingemaid nädalavahetusi Austraalias olemise ajal, aga samas tekkis juba isu tagasi kodus olla. Muide, nii minule, Micale kui ka Adriannale oli see esimene kord üle mitme aasta kuskile üksinda ööseks ära sõita. Enne Geraldton’i nädalavahetust polnud me Heikkiga kahe aasta jooksul kuskil teineteiseta käinud. 

Kokkuvõtlikult ma ütleks, et see oli fantastiline kogemus näha natuke lähemalt nö tõeliste austraallaste igapäevaelu, õppida natuke tundma ühe väikelinna elurütmi, näidata maailmale killukest Eestist ja näha ise maailma. Kahju, et selliseid väljasõite nii vähe ja nii vähestele õpilastele korraldatakse. 

Ja peab tunnistama, et see reis aitas mu oma kursaõdesid ka paremini tundma õppida. Ma ei ole kindlasti Austraaliast nii vahvaid tõelisi sõbrannasid leidnud kui on mu uued kursaõed. Kõige keerulisem ongi olnud nende kahe aasta jooksul häid sõpru leida, sest oleme ise ühest kohast teise kolinud või on meie uued sõbrad ära sõitnud. Siinne elu juba on selline ja selle üle ei nurise mitte ainult meie, vaid ka näiteks mu koolikaaslased või teised eestlased, kellega suhtleme. Mõne inimesega tekib klapp, teisega mitte ja tehislikult sõprus ei sünni. 

 Olen võtnud seda paratamatusena. Mida aeg edasi, seda nõudlikum olen inimeste suhtes, kellega tahan oma kvaliteetaega veeta. Õnneks ei ole meil Heikkiga kunagi sellist tunnet, et peaks üksteisest puhkama. Võib öelda, et Austraalias on väga vähe neid eestlasi, keda saame oma ühisteks sõpradeks nimetada. Muidugi on toredaid töökaaslasi või tuttavaid, aga need on rohkem ikka kas minu või Heikki sõbrad, kellega me suuremalt läbi ei käi. 

Kuigi me Geraldtonist südamesõpru kogu eluks ei leidnud, on meil nüüd iga kell seal linnas öömaja ja head tuttavad olemas. Apex Klubi kutsus meid juba ka oma novembrikuu üritusele, mis toimub koostöös Jurien Bay Apex Klubiga ja kuhu me kindlasti väga minna tahame. Jurien Bay asub Perth’ist umbes 200km kaugusel, umbes poolel teel Geraldtoni. Kahjuks ei ole kuupäevad ja kindel päevaplaan veel selgunud, aga kui vähegi võimalik, siis kohtume oma Geraldtoni sõpradega juba õige pea.

Laupäeva hommikul sõitsime oma perekondadega liivaluidetesse liivalauaga sõitma. Üle pika aja üks kuum ja päikseline päev, nii mõnus! Enamus meist ei olnud liivalauaga varem sõitnud ja said esmakordselt proovida. Olen küll mõned korrad katsetanud, aga nii pikka päeva ei ole liivamägedes küll varem veetnud. Kes tahtis, võis kelgutada, kogenenumad sõitsid ka püsti. Kõik said proovida ja kõik jäid rahule! 

Nii ilus vaade!

Lõbusõidul düünides

Esimene proov

Kelgutamine Austraalia moodi

Lauatamine Austraalia moodi

Kõigil Austraalia väikelinnas elavatel "normaalsetel" inimestel on kohe kindlasti maastur, millega pühapäeviti näiteks düünides lustida.

Linnavurled kastisõidul (koos Emma ja Claire'ga)

Juhhuuuu!

Peab tunnistama, et asiaadid küll väga kergelt vedu ei võtnud. Üks asi, mis mind nende puhul häirib – nad hoiavad alati nii omaette, väga kiirelt eralduvad seltskonnast ja võõraid väga omaks ei võta. Selle käigu eesmärk oligi uute inimestega kohtuda, aga asiaadid olid ikka rohkem huvitatud teiste asiaatidega suhtlemisest. Pole siis ime, et nende maine ei ole alati just kõige parem. 

Üks brasiilia kutt ja minu kursaõde Indoneesiast paigutati ühe pere juurde elama. Mingil hetkel siis tuli see brasiillane minu juurde ja küsis üsna delikaatselt, et milline see minu kursaõde üldiselt kah on. Et nad ööbivad küll samas kohas, aga tüdruk üldse ei suhtle temaga ja hoiab nii omaette. Ma teadsin küll, et ta on väga tagasihoidlik, aga poleks uskunud, et ta üldse juttu ei aja. Koolis on meil ka enamasti nii, et ise pead nendega vestlust alustama ja sõprussuhteid looma. 

Hiljem arutasime juba suurema seltskonnaga eurooplaste seltsivusastme üle. Seesama brasiillane ütles kohe, et eurooplased on väga avatud ja jutukad ja et ta ei klapi üldse asiaatidega, sest need ei armasta uute inimestega tutvumist. Me Adriannaga naersime muidugi kohe, et oot-oot, kuidas sinusugune kuumavereline lõuna-ameeriklane midagi sellist külmade eurooplaste kohta öelda saab, aga tegelikult oli see kena kompliment. Ta teatas, et on Austraaliast palju eurooplastest sõpru leidnud, sest nendega on kerge vestlust alustada.

Paar tundi liivamöllu möödus nagu silmapilk ja edasi läksime loomaparki. Kõigepealt mõnus piknik ja seejärel loomi söötma. Pikniku pidamine on austraallaste seas väga popp. Näiteks meie perel oli nii palju erinevaid piknikunõude komplekte, piknikukorve ja -tekke, välimööbel jne. Jutu käigus tuli välja, et neil on isegi traditsioonilised piknikutoidud. Näiteks kui on plaanis minna parki A, siis Lisa valmistab spets salati või kui piknik toimub kohas B, siis Emma ja Claire küpsetavad oma lemmikküpsiseid. Vahel saadakse sõpradega kuskil kokku ja minnakse koos piknikule, selle asemel, et kellegi juurde koju koguneda.

Lõpuks jõudsime koju ja olime nii väsinud, et hea meelega oleks lõunauinaku teinud, aga selle asemel pidime õhtuseks peoks kokkama hakkama. Igaühel paluti midagi traditsioonilist valmistada ühisele õhtusöögile kaasa võtmiseks. Meie Adriannaga tegime kahe peale kolm erinevat pala. Kõigepealt tikuvõileivad musta leiva, pasteedi ja kurgiga. Kõige olulisem komponent oli muidugi leib ise, aga tundus kuidagi igav neile lihtsalt viil leiba kätte pista, seetõttu tegime väiksed võileivad.

Muide, kui Eestis on päris tavaline hommikusöögiks võileiba süüa, siis Austraalias sellisel kujul võileibu ei sööda. Pigem tehakse röstsaia erinevate määrdevõidega või süüakse lihtsalt helbeid piimaga. 

Järgmisena valmistasime makaronisalati, mis algselt pidi küll kartulisalat olema, aga ajanappuse tõttu sai see kiirelt muudetud. Kartulisalat on Austraalias küll täiesti olemas, aga see on väga teistsugune. Kolmandaks tegime kapsarulle (mõlemad esimest korda elus!), need tulid esimese korra kohta väga head välja! Peab ütlema, et salat oli kõigi suur lemmik, mõni isegi küsis retsepti, leib oli väga popp ja seda taheti juba enne õhtusööki hirmsasti proovida ja kapsarullid said ka suht esimesena otsa, nii et kõik kukkus väga hästi välja!

Muidugi oli mul hirm, et äkki meie söögid jäävad kõik alles ja siis on kohe näha, et kellelegi ei maitsenudki. Õnneks kadusid need hoopis esimestena laualt, mille üle oli muidugi väga hea meel. Üks mees sõi meie musta leiba ja hõikas üle kogu seltskonna: “Ja võitja on……….. ESTONIA!”, mille kuuldes ma muidugi punastades kogu seltskonnaga kaasa naersin. Tegemist oli naljaga, aga siiski väga hea naljaga: ) 

Peale õhtusööki toodi lauale nii palju erinevaid magustoite, et oli oht end korralikult üle süüa. Ainult üks tudeng valmistas magustoidu, aga selgus, et iga perekond oli samuti midagi kõigi jaoks kaasa võtnud. Seejärel oli käes mängude aeg! Enamus mänge olid lastele ja tudengitele, aga mõnest võtsid ka teised pereliikmed osa. Nalja sai palju ja kõigil oli lõbus, aeg lausa lendas.

Kui me lõpuks enne südaööd oma Geraldton'i koju jõudsime, siis lausa vajusime voodisse. Tore on küll, aga ikka vääääääga väsitav!