Seoses oma uue töökohaga olen kodus ka uue hüüdnime saanud – Mary
Poppins! Mõningate mööndustega võib mind nii kutsuda küll, sest asusin tööle
child care centre’s ehk lastehoius! Esimene erialane töökoht Austraalias!
Mul oli juba ammu plaanis lastega tööd otsida, aga puhtalt oma
laiskusest lükkasin seda koguaeg edasi. Tegelikult oli asi ka selles, et ma ei
uskunud, et minusugusel õpilasel, kes oma päevaplaani suhtes ei ole väga
paindlik, oleks erialast tööd nii lihtne leida. Kandideerisin üsna vähestele
töökohtadele valides välja just need, mis on minu jaoks soodsa asukohaga ja mis
oleks võimalikult tuntud.
Käisin kahel intervjuul, millest esimene kestis umbes 10 minutit.
Hiljem sain aru, et selle töökoha olin ma saanud just sel hetkel, kui keskuse
uksest sisse astusin. Selgus, et mu Eesti töökogemus on väga hinnas ja annab
mulle palju plusspunkte. Teine koht, mis sõelale jäi, oli palju põhjalikum.
Kõigepealt läbisin umbes kümneminutilise telefoniintervjuu, seejärel
pooletunnine intervjuu organisatsiooni peakontoris, kus said küll vist kõik
jutud räägitud. See teine töökoht tõmbas mind seetõttu, et tegemist on väga
suure ja üle Austraalia tegutseva organisatsiooniga.
Aga otsustasin siiski esimese kasuks ja nüüd töötangi Mulberry Tree
Child Care Centre’s! Kõige olulisem põhjus oli see, et Mulberry Tree’s on mul
võimalik töötada iga vanusegrupiga, kuid see teine organisatsioon tegeleb
ainult 5-12 aastaste lastega. Tänaseks on minu hoole all olnud juba kogu meie
keskuse lapsed beebidest algklassiõpilasteni!
 |
| Sellised emotsioonid said pildile jäädvustatud peale edukat tööintervjuud! |
Ma jumaldan seda töökohta! Ma tõesti naudin seal töötamist ja lähen
iga kord suure rõõmuga tööle! Kuna ma paljusid asju alles õpin, siis avaneb pea
igapäevaselt võimalus midagi uut katsetada ja end proovile panna. Lapsed on
fantastilised!!!
Mulberry Tree keskuses on meil siis beebide ruum, 2-3 aastaste laste
tuba, eelkooliealised ja koolilapsed. Esimese kolme vanusegrupi kohta vist
selgitusi ei ole vaja. Kooliealised lapsed käivad meie keskuses kuni
12-aastaseks saamiseni. Peale tunde ei lähe nemad mitte koju, vaid tulevad meie
keskusesse. Siinkohal on muidugi oluline mainida, et nad mitte ei jaluta ise
meie juurde, vaid töötaja läheb neile järgi. Olen ka varem kirjutanud, et
üldiselt kuni 12aastased lapsed üksi ühtki sammu ei astu.
Kui intervjuul minult küsiti, kas mul juhiload on ja kas olen valmis
bussi juhtima, siis muidugi ei kõhelnud ma hetkekski. Hiljem tekkis küll väike
hirm, et oot-oot ma ei ole ju iial varem bussi juhtinud. Olen küll igapäevaselt
autoroolis, aga seda oma pisikese autoga, mis heal juhul on pool bussi
suurusest (naiselik liialdus). Täna võib
öelda, et pole see 12-istekohaga minibuss midagi nii hirmutavalt suur!
Töötan esmaspäevast reedeni ja iga mu tööpäev algabki nö
bussijuhina. Mul on kaks kooli, kust on tarvis iga päev lapsed peale korjata ja
keskusesse tuua. Üldiselt tuleb kahe kooli kohta alla 12 lapse, aga vahel
juhtub, et peab ka kaks korda sõitma. Esimeses koolis lähen lastele klassiruumi
vastu ja lapsed lahkuvad õpetaja valvsa pilgu alt minu kui volitatud isikuga.
Teises koolis on lausa eraldi väike sissesõidutee laste peale korjamiseks. Seal
panevad õpetajad kõik lapsed juba tuttava auto peale ja emad-isad või
minusugused töötajad ei pea isegi autost välja astuma. Ulme!
 |
| Selle bussiga on meie keskust lihtne reklaamida ja lapsed tunnevad su ka kohe ära! |
Ja siin siis minu buss, mille läbisõit oli enne rooli istumist 500km:
Ahjaa, kui keegi nüüd arvab, et ma seadust rikun kui 12 istekohaga
bussi juhin, siis Austraalia juhilubadega on reeglid natuke teised kui Eestis.
Tegelikult võib oma autot juhtida ka välismaa ehk siis Eesti lubadega, aga
reeglina tööandja (kes annab tööauto) nõuab kohalikke lube. Juhilubade teema on
Austraalias elavate eestlaste seas praegu väga popp, sest hiljuti muudeti
seadusi ja nüüdsest saavad vähemalt 25-aastased
täisloa omanikud WA lube avalduse alusel ilma eksamiteta ümber vahetada (meie jõudsime kahjuks enne muudatust load ära teha ja pidime seetõttu kõik testid sooritama).
Seadusemuudatuse tõttu arvavad paljud eestlased, et Austraalia
juhiload on kohustuslikud. Tegelikult võivad kõik ajutise (temporary) viisa
esindajad ilusasti oma inglise keelde tõlgitud lubadega meie osariigis sõita. Temporary
viisade hulka kuuluvad Working Holiday, Student ja näiteks ka Sponsorship ehk
457 viisa. Kohustuslikuks muutub lubade vahetamine permanent viisa ehk
Austraalia elamisloa omanikele. Oluline on veel mainida, et tegelikult sellist
asja nagu Austraalia juhiluba ei olegi olemas, sest igal osariigil on oma luba ja oma seadused.
Heikki näiteks taotles Põhjaterritooriumil juhiload ja hiljem WAsse kolides
vahetas need jällegi ümber.
Võib öelda, et praegu teen siin peaaegu sama tööd, mis kunagi
Eestis. Vanusegrupp on küll mõnevõrra noorem (üldiselt 5-12) ja tööülesanded
varieeruvad, aga minu kohustus on laste vaba aega sisustada, millega tegelesin
ka Eestis. Kuna minu keskuse noorimad on alles beebid, siis olen vahel ka nende
rühmas töötanud. Üks värvikamaid seiku oli mu teisel tööpäeval, kui pidin kogu
grupi mähkmeid vahetama. Koolis harjutasime seda protseduuri nukudega. Ma ei olegi
vist kunagi varem mähkmeid vahetanud, aga võib öelda, et sain sellega palju
paremini hakkama, kui arvasin.
 |
| Õpime mähkmeid vahetama! |
Lapsed on mind väga hästi omaks võtnud. Esimesest kohtumisest peale
olid kõik nii uudishimulikud minu suhtes! Mõni tahtis kogu eluloo mulle ühe
silmapilguga ära jutustada, mõni tikkus kohe sülle, mõni otsis jonniga
tähelepanu. Näiteks mu esimesel tööpäeval alustasin 3-5 aastaste lastega. Üks
poiss oli haigeks jäänud, tal oli palavik ja tundis end kehvasti. Läksin tema
juurde, jõudsin ära öelda, mis mu nimi on ja poiss palus kohe väeti häälega:
“Võta mind palun kaissu!”
Iga päev peale tööd jõuan koju nii paljude juttudega. Alati juhtub
midagi toredat või mõni laps teeb midagi naljakat. Mitte kunagi ei ole igav
ja päevad on nii erinevad. Minu arust ei ole maailmas veel välja mõeldud
põnevamat ja paremat tööd kui professionaalne Mary Poppinsi amet!
0 kommentaari