Olgu tänuväärt need vanad ajad kui ma veel viitsisin pilte Facebook’i üles laadida, sest täna tuli mul see meeldetuletuse asi ette ja selgus, et meil nagu väike aastapäev – täna 6 aastat tagasi külastasime esmakordselt maailma mõnusaimat linna Perth! Tollal küll piirdus Perth’iga tutvumine jalutuskäigu ja sõiduga lennujaama, aga üksmeelselt sai selgeks, et siin võiks elada küll. Vahepeal on möödunud kuus aastat ja me jätkuvalt armastame Perth’i, ega muidu poleks ma sellest linnast juba nii palju kirjutanud.

Tegin täna maja korda ja klõpsutasin paar pilti ka meie elutoast, mida ma siin mõnele lugejale olen juba korduvalt lubanud, aga koguaeg edasi lükanud. Üks on kindel – kui ma võidaks miljoni, siis ma läheks otsejoones sisekujundust õppima. H muide ei saa sellest loogikast üldse aru ja arvab, et kui miljoni võidame, siis peaks ikka sisekujundaja palkama, mitte ise selleks hakkama, aga mulle lihtsalt nii meeldivad sisustusajakirjad ja -poed ja ma ausõna võiks need tühjaks osta. Kui põnev oleks kellegi kodu kujundada ja kõiksugu värvilahendustega eksperimenteerida ja asju omavahel sobitada. Seni kuni lotoga ei vea, saan siin ennast oma majaga lõbustada. Elutuba meil tegelikult juba ammu valmis, aga polnud mahti pilti varem teha.

Nende kivide seina saamine oli ikka paras katsumus. Käisime paaris erinevas poes ja tegelikult ainult ühes olid sellised kivid, mida otsisime. Dekoratiivkivid läksid maksma u $500 ja väga mugavalt anti nimekiri kaasa nende poolt heaks kiidetud töömeestega, kes neid kive oskavad seina laduda. H hakkas siis järjest neid läbi helistama ja selgus, et pole see mingi lihtne ettevõtmine, sest enamus töömeeste jaoks oli see liiga väike töö. Vahepeal juba kaalusime, et prooviks ise need seina panna, aga hirm oli samas, et mine sa tea kui need mingi hetk hakkavad seinast alla kukkuma. Lõpuks saime super töömehe, kellele pidime küll päeva hinna maksma ($800), kuigi töö sai iseenesest tehtud u 4-5h. Kuna meil siin maalriga läks nii rappa, siis vahepeal naersime, et peaks kõik seinad lihtsalt kividega katma, oleks kõigil kergem.  

Kui maaler Rauno Kuus ja Delicate Paintingust juba juttu tuli, siis saime kaks nädalat tagasi ka kaebuse vastuse kätte ja kohalik ehitusjärelvalve amet leidis, et maaler peab põhimõtteliselt kõik tööd uuesti tegema!!! Päris magus oli küll seda raportit lugeda, kuigi samas tähendab see ju ka meile lisatööd ja muret. Ma olen küll üsna kindel, et see on vaid samm lähemal ja kindlasti mitte võit veel, sest see Rauno Kuus juba tundub selline petis, et küll ta nüüd proovib jälle midagi uut, et vastutusest kõrvale viilida. Eks ma hoian teid kursis.

Aiauudistest nii palju, et meil said vahepeal koduaia viinamarjad valmis, aga tänaseks on kõik viinamarjapuud kahjuks hävitatud, sest Murphy väga aplalt kippus neid sööma ja viinamarjad on teadupärast ohtlikud koertele. Tundus lahe küll, et astud aeda ja nopid viinamarju, aga Murphy oleks meil vist niikuinii enamus viinamarju eest ära söönud.

Aga frangipanid õitsevad ümber maja ja ma ikka pidevalt avastan end neid imetlemast:

Nagu varasemalt kirjutasin, siis üks peamisi põhjusi, miks elamisluba meile nii oluline oli, oli lootus oma kodu soetada. Ja nii kui positiivne vastus saabus, avasime kinnisvaraportaali ja hakkasime majaostu mõtteid mõlgutama. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin varem ka paar korda turuolukorraga tutvunud, eriti kui meie naabruses mõni maja müüki läks. Tundus, et aeg on ostuks soodne ja esimesel vabal nädalavahetusel käisime järjest meile sobivaid müügisolevaid maju üle vaatamas.

Tegelikult ajas alguses kõik segadusse. Asjad juhtusid meie ümber nii kiiresti, et me ise ei jõudnud olukorraga kohaneda. Ühel hetkel tundus hea mõte maja ehitada, teisel hetkel otsustasime valmisehitatud uue maja kasuks ja siis jälle tundus väärt plaan vanem maja renoveerida. Seetõttu panime lihtsalt hinnaskaala paika ja proovisime võimalikult avatud meelega iga varianti kaaluda. Hinna suhtes tekkis reegel, et sissemaksuks peab jääma 20% ja kõiki sääste maja alla ei saa panna.  

Otsustamisel oli tähtis nüanss ka First Home Owner Grant'l, mis tähendab maksusoodustust esimese kodu ostjatele. Tegemist on riikliku süsteemiga, mis on välja töötatud kõigis osariikides, kuid võib mõneti erineda eri osariikides. Soodustuste määra pidevalt muudetakse vastavalt kohalikule majandusolukorrale. Hetkel on võimalik saada uue maja ehitamisel või vastvalminud maja ostmisel abiraha kuni $10 000. Alates oktoobrist 2015 olemasoleva maja ostjale enam lisaboonuseid ei maksta, siiski kehtib sellisel juhul riigilõivu (stamp duty) soodustus, mida kutsutakse first home owner rate of duty. Seetõttu me hetkeks kaalusime vastvalminud maja ostu, aga kiirelt sai selgeks, et sedasi enamasti maju ei müüda. Ehitada me kindlasti ei tahtnud, sest see oleks omajagu aega võtnud ja meie eelarve juures oleks ikka väga nukumaja saanud. Ehitamist ma kaaluks siis, kui maja hind võiks alata umbes $700 000, sest siis on võimalik juba veidi kvaliteetsemaid materjale kasutada ja saaks ka pisut suurema maatüki.

Niisiis sai uueks eesmärgiks mahtuda sinna first home owner rate of duty vahemikku. Riigilõivu ei pea üldse tasuma ostes kuni $430 000 kodu, kuid see ei tundunud meie piirkonna hinnataset arvesse võttes väga reaalne. Ainus võimalus oleks olnud osta korter, mida hetkeks ka kaalusime, aga kui mõnda korterit vaatamas käisime, siis matsime kiirelt selle mõtte maha. Korteriostuga oleks muidugi positiivne olnud see, et sellest oleks saanud meie investment property ehk oleks seal umbes aasta elanud ja samal ajal raha kogunud, et siis endale uus eluase osta ja korter välja üürida. Kortermajade ehitus on Perth’is alles üsna uus nähtus ja mitmed linnaplaneerijad on väga häälekalt olukorda ka kritiseerinud. Enamasti elavad kõik eramajades, mis on linna nii suureks venitanud. Jätkuvalt luuakse linnaserva uusi ja uusi linnaosi, selle asemel, et linnale lähemale ehitada kortereramuid. Samas peab tunnistama, et ega me ise ka enam korterisse väga ei kipu, kuigi siin on need tihti ruumikad, oma istumisnurga/väikse aiaga ja kompleksid on väiksed (näiteks 6 või 12 korterit). Üks põhjus, miks korterimõte meile veel ei meeldinud on kindlasti ka see, et korteriga ei saa maad kaasa ja just maa on see, mis Austraalias maksab ja millega on võimalik kunagi raha teenida.

Niisiis selle kuni $430 000 eest meil midagi leida ei õnnestunud. Samas on piirkondi, kus tõesti selle raha eest saab juba päris okei maja (Armadale, Maddington, Gosnells ja paljud teised sisemaa linnaosad), aga sellistes piirkondades ei taha eriti keegi elada. Muide, naljakas, kuidas kunagi Perthi kolides tundus, et siin küll getosid ei ole ja kõik linnaosad on enam-vähem elamiskõlblikud, tegelikult on ikka küll piirkondi, kus kuritegevus on tunduvalt kõrgem ja esineb palju sotsiaalmaju.

Otsustasime, et maja võiks maksta kuni $530 000, sest siis saame soodustust ja maksame riigilõivu vähem. Muidugi tuleb nii suure ostu puhul ikka kogupilti hinnata ja seetõttu isegi käisime mõnda kallimat maja vaatamas, aga kuna meie eelarve umbes selline oligi, siis polnud pikalt midagi mõelda.  Meie  jaoks oli tähtis võimalikult soodsalt võimalikult hea tehing teha. Praegu on väga õige aeg maja osta, sest mingit rabelemist ei ole ja saab rahulikult mõelda ja aega võtta. Mõned aastad tagasi läksid majad nagu soojad saiad, kõik trumbid olid müüja käes ja kui kiirelt ei tegutsenud, siis jäid ilma – buumiaeg. Praegu on buyer's market ehk hinda on võimalik alla kaubelda ja kiiret pole kuhugi. Nagu öeldud, siis ma olen kuid kinnisvaraportaali jälginud ja oma silmaga näinud, kuidas maja müüakse alghinnast mitukümmend tuhat dollarit odavamalt. 

Piirkonna suhtes me väga pead ei murdnud – meile väga meeldib Bibra Lake ja oleme siin nii harjunud. Raskeks tegi asja see, et üldiselt on siin suured krundid (700+ m²) ja muidugi ka suured majad (4+ magamistuba), mis tähendab kõrgemaid hindu (mediaanhind $610 000). Asukoha suhtes tasuks ka arvestada ookeani ja linna lähedust ning muidugi kaugust freewayst. Mida kaugemal sisemaal, seda odavamaks maa läheb. Viskasin pilgu peale ka kuritegevuse näitajatele, aga kuna me oma piirkonda teame, siis seal väga üllatusi ei esinenud. Üldiselt ma arvan, et ei tasu seda statistikat liiga tõsiselt võtta, sest kuritegevust esineb igal pool ja sisstungimise eest pole päris kaitstud kuskil. Meie kasuks rääkisid ka tööstuspiirkonna, ülikooli ning vastvalminud suure haigla lähedus, mis on loonud sadu uusi töökohti ja mis meelitab inimesi siiakanti.

 Üldiselt mulle meeldib, et nädalavahetustel tehakse avatud uste päevi ja eraldi ise midagi kokku leppima ei pea, kuigi enamus kinnisvaraagente on valmis individuaalseid vaatamisi pakkuma. Naljakas, kuidas mõnda majja sisse astudes oli vaid 10 sekundi jooksul selge, et seda me ei taha. Viisakusest siis ikka vaatasime ringi korraks, aga osavalt vältisime maakleriga silmsidet, et mitte kauemaks toppama jääda. Igal pool peab üldiselt täitma ankeedi oma nime ja telefoninumbriga, mis päeva lõpuks on jube tüütu. Mugav on see, et alati antakse kaasa infovoldikud ja mõni pakub kogu piirkonna hetkel müügisolevate majade nimekirja koos lisainfoga. Ma tundsin küll, et pole see kodu ostmine nii lihtne midagi, eriti kuna arvestama peab nii paljude pisiasjadega ja samas mitmel sammul tuleb teha järelandmisi.

Kui Eestis loetletakse üles kõik toad, siis siin käib arvestus magamistubade ja vannitubade järgi, vahel on ka märgitud mitu elutoa varianti majal on. Minu jaoks on siiani harjumatu, et majadel on nii palju elutoa vorme, lisaks mängutuba (ehk games) ja veel näiteks theatre ehk kodukino tuba. Living room, mis on rohkem külaliste vastu võtmiseks, asub sissekäigu läheduses, on uhkemalt sisustustatud ning ideaalne kunsti eksponeerimiseks. Family room on rohkem pere jaoks ja tagasihoidlikum küll aga mugavam ning asub köögi läheduses ja tavaliselt saab sealt otse õue varjualusesse grillinurka astuda. Minu esimene mõte on kohe, et see tähendab ju topelt koristamist ja seda living room’i ei hakka keegi ju igapäevaselt kasutama, aga just nii jätkuvalt maju projekteeritakse.  Lisaks on muidugi veel söögituba, mis iseenesest mulle väga meeldib (just et see eraldi on) ja suurematel majadel näiteks veel mängude tuba või kodukino tuba. Kõigil neil tubadel oleks otstarve võib-olla suurperedel, kellel palju lapsi ja igaüks saab siis vastavas toas oma meelt lahutada, aga meil kolmekesi oleks küll naljakas sellises majas elada. Muide, väidetavalt on mitu elutuba üks viiest tähtsaimast kriteeriumist tänapäeva koduostjate jaoks.

Mis mulle enamus avatud uste päevadel silma jäi ja kuidagi üldse südamelähedane ei olnud, on üksluised valged kodud. Ma tean küll, et praegu on valge maania, aga mulle ikka meenutavad sellised majad haiglaid. Isegi köögid on kõigil ühesugused valged, äärmisel juhul valge ja musta kooslus. Enamus sellistes majades oli mu esimene mõte, et mis värvi need seinad küll värvida, et see maja ellu äratada. Õnneks meile kummalegi sellised steriilsed isikupäratud kodud ei meeldi. Ja veel on harjumatu, et paljudel Austraalia kodudel puutub mingigi versioon esikust – pole mingi ime, et astud uksest sisse ja oled otsejoones elutoas või korterite puhul vahel isegi köögis. Võib-olla troopilises kliimas on see veel kuidagi arusaadav, aga meil siin tuleb talvel näiteks jopet või mantlit kanda ja seda tuleb siis vist magamistoas hoida. Meie jaoks on probleem ka jalanõudega, sest erinevalt kohalikest me välisjalanõusid toas ei kanna ja jällegi pole neid kuskil nö hoida. Mõne asjaga ikka ei harjugi vist ära.

Veel on huvitav, et enamasti on majad ühekordsed ja kuigi minu unistus oleks kahekordne maja, siis selliseid pole kuskilt võtta. Kahekordseid luksusmaju omavad kohalikud miljonärid, kes elavad näiteks Applecross’is või Cottesloe’s, aga mitte Bibra Lake’s. Paljudel vanematel (siinkohal ma mõtlen nii umbes 70-80-datel ehitatud) majadel on garaaz vaid ühele autole, mis tänapäeval on väga ebapraktiline ja millega peab vanemat maja ostes jälle arvestama ning see oli ka meie jaoks üks järelandmise kohti. Varasemalt ehitati majadele alati ka eraldi pesuruum ehk laundry, mis jällegi mulle isiklikult väga ei meeldi, sest ma eelistaks pigem näiteks suuremat vannituba, mitte eraldi tuba pesumasinale. Tänapäeval jäetakse pesumasinale lihtsalt väike nurk, mis eraldatakse näiteks lükandustega ja mis minu arvates on palju kavalam ruumikasutus. Nii nagu Eestis vannituppa keegi väga oma pesumasinat ja kuivatit ei pane. Erinevustest hakkas silma veel see, et ruutmeetreid polnud paljudes kuulutustes üldse märgitud, eriti just maja enda suurust, rääkimata majaplaanist. Ja kui ma kunagi mõtlesin, et küllap enamus Austraalia kodudel on bassein, siis tegelikult on kohalikku kliimat arvestades ikka üsna vähestel see kodus olemas.

Nagu näha, siis erinevusi ikka on ja võimalik, et mõne lahendusega oleme juba nii ära harjunud, et ei tule meeldegi, et Eestis oleks see teistmoodi. Kuidas meil kõiki pisiasju silmas pidades oma kodu otsimine kulges, sellest juba järgmine kord.

Vahepeal sai meie perepea 30-aastaseks! Mõtlesime küll väikse peo teha ja sõpradega seda uue algusega vanusenumbrit tähistada, aga tegelikult kujunes tähistamine väga tagasihoidlikuks. Nimelt on meil juba viimased paar nädalat möödunud kolimiseks valmistumise või asjade pakkimise/sorteerimise/ära viskamise lainel. Saigi siis otsustatud, et pigem kutsume sõbrad juba uude majja ja ei hakka kedagi siia segadusse kutsuma.

Sünnipäevaõhtul läksime sõpradega sööma, kellest kolmel olid ka just sünnipäevad olnud ja nii saigi paika pandud sünnipäevade õhtusöök. Kõigi kolme tähtpäevad möödusid muide üsna vaikselt, nii igav on ikka nii vana olla.  Aga vähemalt sai paar tundi mõnusas seltskonnas veeta ja head-paremat nautida.

Parim kingitus tuli muidugi ikka minult! Ma ei hakka siin pikalt midagi kireldama, vaadake parem pilte. Kahjuks maru kaugelt küll pildistatud ja video on ka alles sõbra telefonis, aga saate natuke ikka aimu.

Tegemist oli aprilli esimese nädalavahetusega ja õnneks sattus täiesti super ilm olema. Võib vist öelda, et suvi on nüüd küll selleks aastaks jälle märkamatult läbi saanud, kahjuks.

Kolimine ja sellega kaasnev on paras peavalu olnud, aga lootust on, et see kõik tasub end ära. Kui kõik hästi läheb, siis juba umbes nädala pärast võib vahuveini juua ja õnnest lakke hüpata J