Saigi 2016 otsa. Meie jaoks oli see üks väga hea aasta ja nagu mitmed teised (palju tublimad) blogijad, võiks ise ka mingi kokkuvõtte ju teha.

Üks suurimaid muudatusi (mida loodetavasti rohkem elus ette ei tule) oli nimevahetus, millega sain lõplikult ühele poole just 2016. aasta alguses. Piinarikkast protsessist Eestiga kirjutasin siin. Kui pass käes, oli edasi juba Austraalias kõik väga lihtne ja tänaseks on rahakott uue nimega dokumentidest punnis.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2016. aasta alguses sai minust lõpuks ka maailma kõige ägedama auto omanik! Mini Cooper – tõeline teedehirm! Ma tollal ei tahtnud sellest blogis kirjutada, aga me käisime seda autot Brisbane’s ostmas. Sõbrad kõik naersid ja pidasid meid veidrikeks, aga ma olin H juba aastaid pinda käinud selle autoga ja ta oligi kusjuures seda WAst aastaid otsinud ning mõnda isegi vaatamas käinud, aga ostuks ikka erinevatel põhjustel kunagi ei läinud. Mini Cooper näeb vinge välja, kuid on suht kehva kvaliteediga ja seetõttu on H mind juba aastaid üritanud ümber veenda. Kokkulepe oligi, et las ma natuke sõidan sellega kuni meil sõber mehaanik on iga kell käepärast võtta. Olen siis varsti juba aasta oma miniga sõitnud ja vist juba ära harjunud, et iga natukese aja tagant on sellel midagi viga. Isu veel täis ei ole, äkki saab 2017 küllalt.  

2016 oli lõpuks ka see aasta, kui me saime Austraalia elamisloa kätte! Ma ei unusta seda hetke vist iial kui ma 5.veebruaril oma e-maile lugesin ja viisavastuse sealt leidsin! See oli nii ootamatu, sest me olime just taotluse sisse pannud ja olime valmis vähemalt paarikuuliseks ooteajaks. Siit edasi läks pall kohe veerema ja juba samal nädalavahetusel hakkas kibekiire kodu otsimise aeg pihta. Sellest olen üsna pikalt juba kirjutanud ka – 1.märtsil kirjutasime majaostu lepingule alla ise veel teadmata, et sellest saabki meie esimene iseseisvalt ostetud kodu. Enam õnnelikum ei oskakski olla, ausõna! Kogu see vahepealne aeg paberite korda ajamiseks ja kõige korraldamiseks venis nagu tatt ja ma olin pidevalt nii elevil ja mõtlesin, et saaks vaid ometi juba oma koju. 22.aprill see lõpuks juhtuski – nii eredalt on meeles.

Vahepeal sain ametlikult ka magistrikraadi omanikuks ja käisin suurejoonelisel lõpuaktusel, mis oli jälle selline päev, kus sain rahumeeli enda üle uhkust tunda ja mõelda, et kõik uksed on valla ja haara aga härjal sarvist. Kuigi ma kohe sotsiaaltöötaja ametikohta otsima ei hakanud, sest mul oli nii lahe töö olemas, siis silmad hoidsin ikka lahti ja mõnda aega hiljem hakkasin pabistama, et kus ma küll oma tähtsa diplomiga lõpetan, aga sellest hiljem.

Terve talve planeerisime, ehitasime, renoveerisime, sisustasime, kujundasime jne oma uut pesa. Võtsime tegelikult üsna vabalt ja mingit hullu tähtaega paika ei pannud. Hästi põnev oli igasugu värvilahendusi välja mõelda, samas aga kulutasime tohutult aega mööblipoodides käies ning töömehi otsides. Kahjuks komistasime ka eestlasest pätipoisi otsa ja kuigi see maalri saaga algas juulis, siis tänaseni ootame inspektsiooni vastust. Vastusest olenemata jõuame me suure tõenäosusega 2017. aastal temaga kohtusse.

Tagasi positiivsemate hetkedeni tulles oli meil esimene pulma-aastapäev ja samal päeval sai ka 7 aastat üksteise kõrval täis. Seitse aastat!!! On ikka väärt mees mulle sattunud!

  

Tööl oli enamus sellest aastast üsna pingeline, aga mingil hetkel ma avastasin, et mulle selline ekstreemsus tegelikult väga sobib. Ikka veel hoidsin töökuulutustel silma peal, sest eesmärk oli ikkagi sotsiaaltöösse edasi liikuda. Kandideerisin ühele asutusesisesele kohale, mida ma ootustele vastavalt ei saanud – sel ajal oli government freeze ja mitte midagi ei liikunud. Kirjutan sellest kunagi pikemalt, aga mingi hetk hakkasin juba pabistama, et kas mul üldse on kuhugi kandideerida kui igal pool selline vaikus. Õnneks samal ajal arenesin oma tööl väga palju – eks kõige paremini õpibki väljakutseid vastu võttes. Oktoobris lõpuks avanes võimalus kandideerida ja kui novembris positiivne vastus tuli, siis hüppasin õnnest lakke! Minust sai lastekaitseametnik! Jälle oli selline tunne, et mind ei takista küll miski! Ei tulnud see töö kergelt ja siiani on tegelikult väga raske, aga see kõik on seda väärt! Eelmine nädal saigi kuu aega uues ametis täis.

Negatiivsete asjadena võib välja tuua märtsis mu autoavarii, millest ma pole viitsinud kirjutada, aga mis tõi jälle endaga nii palju aeganõudvaid asjaajamisi kaasa. Tegu oli ahelkokkupõrkega, ise ma arvan, et mulle sisse sõitnud plika näppis oma telefoni, aga õnneks keegi viga ei saanud ja süüdlane võttis süü kohe omaks. Irooniline muidugi, et kui mini poleks sel hetkel hoolduses olnud, siis ma oleks suure tõenäosusega oma minist ka ilma jäänud.

Jõulud olid meil rahulikud ja kuigi oli plaanis pühad kodumaiste külalistega veeta, siis kahjuks ei mänginud sel aastal välja. Kõige olulisem oli muidugi see, et need olid meie esimesed jõulud uues majas ja oli ikka teine tunne küll. Harjumatult lühikesed jõulud olid sel korral – uue töö tõttu olid ainult riigipühad vabad ja pikemat puhkust ei saanudki võtta.

 Uuest aastast on samuti päris põnevaid sündmusi oodata. Esiteks saan ma nelja nädala pärast 30-aastaseks. Tundub, et teised teevad sellest muidugi suurema numbri kui ma ise – tunnen end palju nooremana ja üldiselt vanuse üle pead ei murra. Väike sotsiaalne surve on küll kuidagi tähistada, aga mulle üldiselt ei meeldi üldse suuri sünnipäevapidusid korraldada... eks näis. Palju rohkem olen elevil võimaluse üle kohalik kodakondsus taotleda, mis ideaalis võiks millalgi esimese aastapoole sees juhtuda. Ja kolmandaks on eesmärgiks seatud Eestisse lõpuks jõuda. Oleme natuke seda mõelnud, aga kindlat plaani veel paigas pole. Tahaks loota, et sel aastal midagi ette ei tule ja jõuame teile külla.

Mingeid uusaastalubadusi andma ei hakka. Olen vist õnnelik inimene, sest hindan väga kõrgelt kõike seda, mis minu ümber on ja oskan elust rõõmu tunda. Mis seal salata, osaliselt aitab kaasa ka mu töö, sest vaid pilguheit inimeste ellu, kellega igapäevaselt kokku puutun, annab mõista, et enda elu on meelakkumine. Tööalaselt on tulevane aasta kindlasti üks paras katsumus, aga samas mida aeg edasi, seda ambitsioonikamaks ma muutun. Mis blogimisse puutub, siis uus aasta võiks kindlasti ka sissekannete-rohkem olla!

Head uut!

Meie naabrid olid juba pikemat aega üritanud maja müüa. Märkasime küll eelmisel aastal, et see oli müügis ja siis mingi hetk kuulutus kadus ning me arvasime, et küllap müüdi maja maha (hinnaks $570 000). Nüüd kui maja taas turule tuli, arvasime, et ju ostjale siis ei meeldinud ikkagi. Hinda alandati mitu korda – from $550 000 – 540 000 – 525 000 ja siis hopsti from $499 000. Pühapäeval oli maja vaatamiseks avatud ja me  mõtlesime, et mis meil ikka kaotada, saame lausa jalgsi ära käia, sest see on meist ülejärgmine maja samal tänaval. Ajaga läks aga kiireks ja nii tekkis mul hetkeks mõte, et ah mis me ikka lähme, piltidelt väga ilus ei tundunud ja selle majaga kaasneks nii palju tööd. Teine pool ikka ajas, et lähme-lähme ja nii me siis kohale jõudsimegi. Hinnaalanduse tõttu oli kohal väga palju vaatajaid nii et seal tekkis vaikselt ülerahvastatuse tunne. Minul sisse jalutades mingeid emotsioone ei olnud, aga mida kauem me ringi vaatasime, seda enam hakkas see maja meeldima. Kahju, et keegi seda ajaloolist hetke ei jäädvustanud kui me mõlemad ühel hetkel ringi pöörasime ja nagu ühest suust laususime, et siin on nii kodune ja hubane! Kuigi tegemist on remonti vajava majaga, avastasime, et siiamaani on see parim maja, mida vaatamas oleme käinud!

Otsustasime oma pakkumise teha ja vaadata, mis saab. Hind tundus väga hea ja majal potensiaali kuhjaga. Kinnisvarabüroos võttis meid väga särtsakas ja jutukas Šoti juurtega mees vastu ja kukkus seletama, kuidas omanikud eelmisel aastal hakkasid seda maja müüma, leidsid ostja $570 000ga, kuid kuidas tehing siiski läbi ei läinud ja seetõttu üüriti aastaks maja kaugetele sugulastele välja. Omanikel endal uus maja juba olemas ja nüüd on viimane aeg müüa. Mainis veel, et nii hea hinnaga pole ta juba tükk aega midagi müünud. Ja siis viimaks ütles, et tal juba üks pakkumine majale olemas. Oii, milline pettumus, mõtlesin mina. Raudselt hakkab nüüd hinda üles pumpama ja lihtsalt raiskab meie aega. Soovitas meil teha võimalikult helde pakkumine kommenteerimata teise ostja pakkumist ja eks siis suurem summa võidab. Ma olin ikka nii löödud, sest selle paari päevaga oli mulle see maja veel rohkem hakanud meeldima, aga samas väga palju üle pakkuda me siiski ei tahtnud.

Pakkumise tegemine võttis umbes tunni. Põhimõtteliselt on tegemist juba ostu-müügi lepinguga ja kui lähebki tehinguks, siis nö uut lepingut pole vaja. Kui meie pakkumine ei osutu valituks, siis lihtsalt maakler annab telefoni teel teada ja paber muutub kehtetuks. Pakkumist tehes tuleb muidugi juba ära otsustada, millal sisse koliksid, kui suure deposiidi saad maksta, valikus on erinevad notaribürood ja ehituskontrollid jne. Siis pidimegi otsustama, mis summa maja eest tahame maksta. Küll oli hea, et Heikki rahulik suhtumine ‘eks läheb nii nagu minema peab’ tõi mind ka maa peale ja märkisime summaks $500 000. Hiljem hakkasin mõtlema, et nutikam oleks olnud panna $500 100 vms, sest oluline oli lihtsalt pakkuda kasvõi üks dollar rohkem kui teine ostja. Läksime koju ja jäime järgmist päeva ootama ning proovisime selle ajani ära unustada selle maja.

Järgmisel õhtul läksime jalutama ja kõndisime samast majast mööda ning juba oli kuulutusel silt under offer. Arvasime kohe, et ju maakler pole lihtsalt jõudnud teada anda, et kaotasime. Paar minutit hiljem heliseb Heikki telefon ja muidugi püüdsin pealt kuulata, et aru saada, mis siis sai. See tundus olevat üks lõputu kõne ja kuigi konkreetselt aru ei saanud, siis tundus siiski kahtlane, miks nad nii pikalt veel räägivad kui me seda maja ei saanud. Ma jõudsin juba mõelda, kuidas jälle terve järgmine nädalavahetus tuleb ühest majast teise sõita ja järjest neid üle vaadata. Olime juba parki jõudnud kui kõne lõpuks läbi sai ja Heikki täiesti rahulikult teatas: “Palju õnne, me just ostsime maja.” Mina hakkasin kilkama ja hüppama ja langesin kohe suurest õnnest Heikkile kaela, Murphy samal ajal vaatas meid ja ei saanud üldse midagi aru. Muide, teine ostja pakkus $498 765, tahtis vist originaalne olla.

Pildid müügikuulutusest:

Järgnevad kuus nädalat möödusid asjaajamiste taktis. Kohe oli vaja laenu taotlema hakata, rendimaja omanikuga asjad läbi rääkida ja tuhat muud pisiasja korda ajada. Olgu veel öeldud, et tegelikult peaks kogu protsessi alustama laenutaotlusest, aga me lükkasime seda pidevalt edasi, sest ei uskunud, et nii kiiresti sobiva maja leiame. Esimest korda pea kuueaastase kasutusaja vältel oli kodupanga Commonwealth’iga väga negatiivne kogemus, sest konsultant ei olnud eriti pädev ja asus Sydney’s (ajavahe ning dokumentide saatmine eri osariikide vahel).

Austraalias on mugav see, et notari juurde ei peagi ise minema tehingut kinnitama. Vajalikud dokumendid saadetakse koju, need tuleb sobiva tunnistaja juuresolekul allkirjastada ning lihtsalt büroole tagasi saata. Meie settlement ehk notariaeg oli reedesel päeval, me olime ise tööl ja saime ühel hetkel lihtsalt kinnituse, et tehing on sooritatud ja maja on meie nimel! Läksin peale tööd büroosse võtmetele järgi ja sain kingituseks pudeli šampust – emotsioonid olid muidugi laes ilma kingitustetagi.

Tänu first home owner rate of duty’le saime pea $5000 riigilõivust alla, nii et koos erinevate ehituskontrollide ja -ülevaatuste ning riigilõivuga kulus lisaks maja hinnale veel $17 000. Sissemaksuks tasusime 20%, et ei peaks laenukindlustust võtma. Kuna meil on nüüd nii suur majapidamine, siis kogu järgneva elu istume vist kodus ja püüame seda kõike korras hoida. Meil on 4 magamistuba, 2 vannituba, 2 elutuba, söögituba, Eesti mõistes on see 7-toaline maja. 

Küll oli raske kõik see aeg igapäevaselt oma uuest majast mööda jalutada, sest hirmsasti oleks tahtnud juba sisse kolida.  Kes oleks võinud uskuda, et ainult kaks maja edasi ootas meie uus kodu meid peaaegu aasta. Kõige rohkem meeldib meile maja asukoht (vaikne tänav ja toredad naabrid), planeering ja tagaaed. Miinustena ühene garaaž ja vajadus renoveerida. Renoveerimist vajab pea iga ruum ja võib öelda, et esimesed toad oleme juba ette võtnud.

Mäletan, kuidas meie esimeses Austraalia ajutises kodus Darwinis ei näinud akendest muud kui lõputult palme ja juba siis mõtlesin, küll oleks mõnus nii elada – igal hommikul näed akna taga lookas palmioksi. Ja just selline vaatepilt  meile oma värskest kodust avanebki.

Nagu varasemalt kirjutasin, siis üks peamisi põhjusi, miks elamisluba meile nii oluline oli, oli lootus oma kodu soetada. Ja nii kui positiivne vastus saabus, avasime kinnisvaraportaali ja hakkasime majaostu mõtteid mõlgutama. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin varem ka paar korda turuolukorraga tutvunud, eriti kui meie naabruses mõni maja müüki läks. Tundus, et aeg on ostuks soodne ja esimesel vabal nädalavahetusel käisime järjest meile sobivaid müügisolevaid maju üle vaatamas.

Tegelikult ajas alguses kõik segadusse. Asjad juhtusid meie ümber nii kiiresti, et me ise ei jõudnud olukorraga kohaneda. Ühel hetkel tundus hea mõte maja ehitada, teisel hetkel otsustasime valmisehitatud uue maja kasuks ja siis jälle tundus väärt plaan vanem maja renoveerida. Seetõttu panime lihtsalt hinnaskaala paika ja proovisime võimalikult avatud meelega iga varianti kaaluda. Hinna suhtes tekkis reegel, et sissemaksuks peab jääma 20% ja kõiki sääste maja alla ei saa panna.  

Otsustamisel oli tähtis nüanss ka First Home Owner Grant'l, mis tähendab maksusoodustust esimese kodu ostjatele. Tegemist on riikliku süsteemiga, mis on välja töötatud kõigis osariikides, kuid võib mõneti erineda eri osariikides. Soodustuste määra pidevalt muudetakse vastavalt kohalikule majandusolukorrale. Hetkel on võimalik saada uue maja ehitamisel või vastvalminud maja ostmisel abiraha kuni $10 000. Alates oktoobrist 2015 olemasoleva maja ostjale enam lisaboonuseid ei maksta, siiski kehtib sellisel juhul riigilõivu (stamp duty) soodustus, mida kutsutakse first home owner rate of duty. Seetõttu me hetkeks kaalusime vastvalminud maja ostu, aga kiirelt sai selgeks, et sedasi enamasti maju ei müüda. Ehitada me kindlasti ei tahtnud, sest see oleks omajagu aega võtnud ja meie eelarve juures oleks ikka väga nukumaja saanud. Ehitamist ma kaaluks siis, kui maja hind võiks alata umbes $700 000, sest siis on võimalik juba veidi kvaliteetsemaid materjale kasutada ja saaks ka pisut suurema maatüki.

Niisiis sai uueks eesmärgiks mahtuda sinna first home owner rate of duty vahemikku. Riigilõivu ei pea üldse tasuma ostes kuni $430 000 kodu, kuid see ei tundunud meie piirkonna hinnataset arvesse võttes väga reaalne. Ainus võimalus oleks olnud osta korter, mida hetkeks ka kaalusime, aga kui mõnda korterit vaatamas käisime, siis matsime kiirelt selle mõtte maha. Korteriostuga oleks muidugi positiivne olnud see, et sellest oleks saanud meie investment property ehk oleks seal umbes aasta elanud ja samal ajal raha kogunud, et siis endale uus eluase osta ja korter välja üürida. Kortermajade ehitus on Perth’is alles üsna uus nähtus ja mitmed linnaplaneerijad on väga häälekalt olukorda ka kritiseerinud. Enamasti elavad kõik eramajades, mis on linna nii suureks venitanud. Jätkuvalt luuakse linnaserva uusi ja uusi linnaosi, selle asemel, et linnale lähemale ehitada kortereramuid. Samas peab tunnistama, et ega me ise ka enam korterisse väga ei kipu, kuigi siin on need tihti ruumikad, oma istumisnurga/väikse aiaga ja kompleksid on väiksed (näiteks 6 või 12 korterit). Üks põhjus, miks korterimõte meile veel ei meeldinud on kindlasti ka see, et korteriga ei saa maad kaasa ja just maa on see, mis Austraalias maksab ja millega on võimalik kunagi raha teenida.

Niisiis selle kuni $430 000 eest meil midagi leida ei õnnestunud. Samas on piirkondi, kus tõesti selle raha eest saab juba päris okei maja (Armadale, Maddington, Gosnells ja paljud teised sisemaa linnaosad), aga sellistes piirkondades ei taha eriti keegi elada. Muide, naljakas, kuidas kunagi Perthi kolides tundus, et siin küll getosid ei ole ja kõik linnaosad on enam-vähem elamiskõlblikud, tegelikult on ikka küll piirkondi, kus kuritegevus on tunduvalt kõrgem ja esineb palju sotsiaalmaju.

Otsustasime, et maja võiks maksta kuni $530 000, sest siis saame soodustust ja maksame riigilõivu vähem. Muidugi tuleb nii suure ostu puhul ikka kogupilti hinnata ja seetõttu isegi käisime mõnda kallimat maja vaatamas, aga kuna meie eelarve umbes selline oligi, siis polnud pikalt midagi mõelda.  Meie  jaoks oli tähtis võimalikult soodsalt võimalikult hea tehing teha. Praegu on väga õige aeg maja osta, sest mingit rabelemist ei ole ja saab rahulikult mõelda ja aega võtta. Mõned aastad tagasi läksid majad nagu soojad saiad, kõik trumbid olid müüja käes ja kui kiirelt ei tegutsenud, siis jäid ilma – buumiaeg. Praegu on buyer's market ehk hinda on võimalik alla kaubelda ja kiiret pole kuhugi. Nagu öeldud, siis ma olen kuid kinnisvaraportaali jälginud ja oma silmaga näinud, kuidas maja müüakse alghinnast mitukümmend tuhat dollarit odavamalt. 

Piirkonna suhtes me väga pead ei murdnud – meile väga meeldib Bibra Lake ja oleme siin nii harjunud. Raskeks tegi asja see, et üldiselt on siin suured krundid (700+ m²) ja muidugi ka suured majad (4+ magamistuba), mis tähendab kõrgemaid hindu (mediaanhind $610 000). Asukoha suhtes tasuks ka arvestada ookeani ja linna lähedust ning muidugi kaugust freewayst. Mida kaugemal sisemaal, seda odavamaks maa läheb. Viskasin pilgu peale ka kuritegevuse näitajatele, aga kuna me oma piirkonda teame, siis seal väga üllatusi ei esinenud. Üldiselt ma arvan, et ei tasu seda statistikat liiga tõsiselt võtta, sest kuritegevust esineb igal pool ja sisstungimise eest pole päris kaitstud kuskil. Meie kasuks rääkisid ka tööstuspiirkonna, ülikooli ning vastvalminud suure haigla lähedus, mis on loonud sadu uusi töökohti ja mis meelitab inimesi siiakanti.

 Üldiselt mulle meeldib, et nädalavahetustel tehakse avatud uste päevi ja eraldi ise midagi kokku leppima ei pea, kuigi enamus kinnisvaraagente on valmis individuaalseid vaatamisi pakkuma. Naljakas, kuidas mõnda majja sisse astudes oli vaid 10 sekundi jooksul selge, et seda me ei taha. Viisakusest siis ikka vaatasime ringi korraks, aga osavalt vältisime maakleriga silmsidet, et mitte kauemaks toppama jääda. Igal pool peab üldiselt täitma ankeedi oma nime ja telefoninumbriga, mis päeva lõpuks on jube tüütu. Mugav on see, et alati antakse kaasa infovoldikud ja mõni pakub kogu piirkonna hetkel müügisolevate majade nimekirja koos lisainfoga. Ma tundsin küll, et pole see kodu ostmine nii lihtne midagi, eriti kuna arvestama peab nii paljude pisiasjadega ja samas mitmel sammul tuleb teha järelandmisi.

Kui Eestis loetletakse üles kõik toad, siis siin käib arvestus magamistubade ja vannitubade järgi, vahel on ka märgitud mitu elutoa varianti majal on. Minu jaoks on siiani harjumatu, et majadel on nii palju elutoa vorme, lisaks mängutuba (ehk games) ja veel näiteks theatre ehk kodukino tuba. Living room, mis on rohkem külaliste vastu võtmiseks, asub sissekäigu läheduses, on uhkemalt sisustustatud ning ideaalne kunsti eksponeerimiseks. Family room on rohkem pere jaoks ja tagasihoidlikum küll aga mugavam ning asub köögi läheduses ja tavaliselt saab sealt otse õue varjualusesse grillinurka astuda. Minu esimene mõte on kohe, et see tähendab ju topelt koristamist ja seda living room’i ei hakka keegi ju igapäevaselt kasutama, aga just nii jätkuvalt maju projekteeritakse.  Lisaks on muidugi veel söögituba, mis iseenesest mulle väga meeldib (just et see eraldi on) ja suurematel majadel näiteks veel mängude tuba või kodukino tuba. Kõigil neil tubadel oleks otstarve võib-olla suurperedel, kellel palju lapsi ja igaüks saab siis vastavas toas oma meelt lahutada, aga meil kolmekesi oleks küll naljakas sellises majas elada. Muide, väidetavalt on mitu elutuba üks viiest tähtsaimast kriteeriumist tänapäeva koduostjate jaoks.

Mis mulle enamus avatud uste päevadel silma jäi ja kuidagi üldse südamelähedane ei olnud, on üksluised valged kodud. Ma tean küll, et praegu on valge maania, aga mulle ikka meenutavad sellised majad haiglaid. Isegi köögid on kõigil ühesugused valged, äärmisel juhul valge ja musta kooslus. Enamus sellistes majades oli mu esimene mõte, et mis värvi need seinad küll värvida, et see maja ellu äratada. Õnneks meile kummalegi sellised steriilsed isikupäratud kodud ei meeldi. Ja veel on harjumatu, et paljudel Austraalia kodudel puutub mingigi versioon esikust – pole mingi ime, et astud uksest sisse ja oled otsejoones elutoas või korterite puhul vahel isegi köögis. Võib-olla troopilises kliimas on see veel kuidagi arusaadav, aga meil siin tuleb talvel näiteks jopet või mantlit kanda ja seda tuleb siis vist magamistoas hoida. Meie jaoks on probleem ka jalanõudega, sest erinevalt kohalikest me välisjalanõusid toas ei kanna ja jällegi pole neid kuskil nö hoida. Mõne asjaga ikka ei harjugi vist ära.

Veel on huvitav, et enamasti on majad ühekordsed ja kuigi minu unistus oleks kahekordne maja, siis selliseid pole kuskilt võtta. Kahekordseid luksusmaju omavad kohalikud miljonärid, kes elavad näiteks Applecross’is või Cottesloe’s, aga mitte Bibra Lake’s. Paljudel vanematel (siinkohal ma mõtlen nii umbes 70-80-datel ehitatud) majadel on garaaz vaid ühele autole, mis tänapäeval on väga ebapraktiline ja millega peab vanemat maja ostes jälle arvestama ning see oli ka meie jaoks üks järelandmise kohti. Varasemalt ehitati majadele alati ka eraldi pesuruum ehk laundry, mis jällegi mulle isiklikult väga ei meeldi, sest ma eelistaks pigem näiteks suuremat vannituba, mitte eraldi tuba pesumasinale. Tänapäeval jäetakse pesumasinale lihtsalt väike nurk, mis eraldatakse näiteks lükandustega ja mis minu arvates on palju kavalam ruumikasutus. Nii nagu Eestis vannituppa keegi väga oma pesumasinat ja kuivatit ei pane. Erinevustest hakkas silma veel see, et ruutmeetreid polnud paljudes kuulutustes üldse märgitud, eriti just maja enda suurust, rääkimata majaplaanist. Ja kui ma kunagi mõtlesin, et küllap enamus Austraalia kodudel on bassein, siis tegelikult on kohalikku kliimat arvestades ikka üsna vähestel see kodus olemas.

Nagu näha, siis erinevusi ikka on ja võimalik, et mõne lahendusega oleme juba nii ära harjunud, et ei tule meeldegi, et Eestis oleks see teistmoodi. Kuidas meil kõiki pisiasju silmas pidades oma kodu otsimine kulges, sellest juba järgmine kord.