Meie naabrid olid juba pikemat aega üritanud maja müüa. Märkasime küll eelmisel aastal, et see oli müügis ja siis mingi hetk kuulutus kadus ning me arvasime, et küllap müüdi maja maha (hinnaks $570 000). Nüüd kui maja taas turule tuli, arvasime, et ju ostjale siis ei meeldinud ikkagi. Hinda alandati mitu korda – from $550 000 – 540 000 – 525 000 ja siis hopsti from $499 000. Pühapäeval oli maja vaatamiseks avatud ja me  mõtlesime, et mis meil ikka kaotada, saame lausa jalgsi ära käia, sest see on meist ülejärgmine maja samal tänaval. Ajaga läks aga kiireks ja nii tekkis mul hetkeks mõte, et ah mis me ikka lähme, piltidelt väga ilus ei tundunud ja selle majaga kaasneks nii palju tööd. Teine pool ikka ajas, et lähme-lähme ja nii me siis kohale jõudsimegi. Hinnaalanduse tõttu oli kohal väga palju vaatajaid nii et seal tekkis vaikselt ülerahvastatuse tunne. Minul sisse jalutades mingeid emotsioone ei olnud, aga mida kauem me ringi vaatasime, seda enam hakkas see maja meeldima. Kahju, et keegi seda ajaloolist hetke ei jäädvustanud kui me mõlemad ühel hetkel ringi pöörasime ja nagu ühest suust laususime, et siin on nii kodune ja hubane! Kuigi tegemist on remonti vajava majaga, avastasime, et siiamaani on see parim maja, mida vaatamas oleme käinud!

Otsustasime oma pakkumise teha ja vaadata, mis saab. Hind tundus väga hea ja majal potensiaali kuhjaga. Kinnisvarabüroos võttis meid väga särtsakas ja jutukas Šoti juurtega mees vastu ja kukkus seletama, kuidas omanikud eelmisel aastal hakkasid seda maja müüma, leidsid ostja $570 000ga, kuid kuidas tehing siiski läbi ei läinud ja seetõttu üüriti aastaks maja kaugetele sugulastele välja. Omanikel endal uus maja juba olemas ja nüüd on viimane aeg müüa. Mainis veel, et nii hea hinnaga pole ta juba tükk aega midagi müünud. Ja siis viimaks ütles, et tal juba üks pakkumine majale olemas. Oii, milline pettumus, mõtlesin mina. Raudselt hakkab nüüd hinda üles pumpama ja lihtsalt raiskab meie aega. Soovitas meil teha võimalikult helde pakkumine kommenteerimata teise ostja pakkumist ja eks siis suurem summa võidab. Ma olin ikka nii löödud, sest selle paari päevaga oli mulle see maja veel rohkem hakanud meeldima, aga samas väga palju üle pakkuda me siiski ei tahtnud.

Pakkumise tegemine võttis umbes tunni. Põhimõtteliselt on tegemist juba ostu-müügi lepinguga ja kui lähebki tehinguks, siis nö uut lepingut pole vaja. Kui meie pakkumine ei osutu valituks, siis lihtsalt maakler annab telefoni teel teada ja paber muutub kehtetuks. Pakkumist tehes tuleb muidugi juba ära otsustada, millal sisse koliksid, kui suure deposiidi saad maksta, valikus on erinevad notaribürood ja ehituskontrollid jne. Siis pidimegi otsustama, mis summa maja eest tahame maksta. Küll oli hea, et Heikki rahulik suhtumine ‘eks läheb nii nagu minema peab’ tõi mind ka maa peale ja märkisime summaks $500 000. Hiljem hakkasin mõtlema, et nutikam oleks olnud panna $500 100 vms, sest oluline oli lihtsalt pakkuda kasvõi üks dollar rohkem kui teine ostja. Läksime koju ja jäime järgmist päeva ootama ning proovisime selle ajani ära unustada selle maja.

Järgmisel õhtul läksime jalutama ja kõndisime samast majast mööda ning juba oli kuulutusel silt under offer. Arvasime kohe, et ju maakler pole lihtsalt jõudnud teada anda, et kaotasime. Paar minutit hiljem heliseb Heikki telefon ja muidugi püüdsin pealt kuulata, et aru saada, mis siis sai. See tundus olevat üks lõputu kõne ja kuigi konkreetselt aru ei saanud, siis tundus siiski kahtlane, miks nad nii pikalt veel räägivad kui me seda maja ei saanud. Ma jõudsin juba mõelda, kuidas jälle terve järgmine nädalavahetus tuleb ühest majast teise sõita ja järjest neid üle vaadata. Olime juba parki jõudnud kui kõne lõpuks läbi sai ja Heikki täiesti rahulikult teatas: “Palju õnne, me just ostsime maja.” Mina hakkasin kilkama ja hüppama ja langesin kohe suurest õnnest Heikkile kaela, Murphy samal ajal vaatas meid ja ei saanud üldse midagi aru. Muide, teine ostja pakkus $498 765, tahtis vist originaalne olla.

Pildid müügikuulutusest:

Järgnevad kuus nädalat möödusid asjaajamiste taktis. Kohe oli vaja laenu taotlema hakata, rendimaja omanikuga asjad läbi rääkida ja tuhat muud pisiasja korda ajada. Olgu veel öeldud, et tegelikult peaks kogu protsessi alustama laenutaotlusest, aga me lükkasime seda pidevalt edasi, sest ei uskunud, et nii kiiresti sobiva maja leiame. Esimest korda pea kuueaastase kasutusaja vältel oli kodupanga Commonwealth’iga väga negatiivne kogemus, sest konsultant ei olnud eriti pädev ja asus Sydney’s (ajavahe ning dokumentide saatmine eri osariikide vahel).

Austraalias on mugav see, et notari juurde ei peagi ise minema tehingut kinnitama. Vajalikud dokumendid saadetakse koju, need tuleb sobiva tunnistaja juuresolekul allkirjastada ning lihtsalt büroole tagasi saata. Meie settlement ehk notariaeg oli reedesel päeval, me olime ise tööl ja saime ühel hetkel lihtsalt kinnituse, et tehing on sooritatud ja maja on meie nimel! Läksin peale tööd büroosse võtmetele järgi ja sain kingituseks pudeli šampust – emotsioonid olid muidugi laes ilma kingitustetagi.

Tänu first home owner rate of duty’le saime pea $5000 riigilõivust alla, nii et koos erinevate ehituskontrollide ja -ülevaatuste ning riigilõivuga kulus lisaks maja hinnale veel $17 000. Sissemaksuks tasusime 20%, et ei peaks laenukindlustust võtma. Kuna meil on nüüd nii suur majapidamine, siis kogu järgneva elu istume vist kodus ja püüame seda kõike korras hoida. Meil on 4 magamistuba, 2 vannituba, 2 elutuba, söögituba, Eesti mõistes on see 7-toaline maja. 

Küll oli raske kõik see aeg igapäevaselt oma uuest majast mööda jalutada, sest hirmsasti oleks tahtnud juba sisse kolida.  Kes oleks võinud uskuda, et ainult kaks maja edasi ootas meie uus kodu meid peaaegu aasta. Kõige rohkem meeldib meile maja asukoht (vaikne tänav ja toredad naabrid), planeering ja tagaaed. Miinustena ühene garaaž ja vajadus renoveerida. Renoveerimist vajab pea iga ruum ja võib öelda, et esimesed toad oleme juba ette võtnud.

Mäletan, kuidas meie esimeses Austraalia ajutises kodus Darwinis ei näinud akendest muud kui lõputult palme ja juba siis mõtlesin, küll oleks mõnus nii elada – igal hommikul näed akna taga lookas palmioksi. Ja just selline vaatepilt  meile oma värskest kodust avanebki.