Olime juba mõnda aega mõelnud, et peaks Murphyga fotograafi juurde minema. Hakkasingi siis paar kuud tagasi sobilikku fotograafi otsima. Küsisin paar hinnapakkumist loomade pildistamisele spetsialiseerunud fotograafidelt, aga nende puhul jäi häirima, et digitaalseid pilte neilt ei saa, võimalik osta vaid valmis tooteid. Lisaks oli mõne puhul tegemist stuudiofotograafidega, kes loodusesse pildistama ei tule. Samal ajal juhtusin peale Groupon’i pakkumisele: 90min pildistamine ja $750 krediiti vaid $59 eest.

Olen Groupon’st nii palju igasugu sooduspakkumisi leidnud, nii et väga pikalt mõtlema ei jäänud ja ostsin selle voucheri ära. Enne veel viskasin pilgu peale nende tehtud töödele ja fotod nägid väga head välja. Saime siis telefoni teel aja kirja panna ja jäime pildistamist ootama. Selle lühikese paari päeva jooksul jõudis Premier Studio meile postkasti kinnituse saata ja veel paar korda üle helistada ning uurida, kas meil riietus pildistamiseks valitud ja kas tahame veel midagi läbi rääkida. Tundus küll natuke üleliigne kogu see asjaajamine, aga eks oma ala fanatid võtavadki asju tõsiselt.

Stuudiosse kohale jõudes saime kohe aru, et tegemist on tõesti vinge ja kõrgklassilise teenusepakkujaga. Neil on seal mitme hektari suurune krunt elumajaga, millest osa on stuudioks ümber ehitatud. Tunduski, et tegemist on perefirmaga. Näidati siis igasugu valmis tooteid – raamitud variandid, klaasraamid, kristallid, canvased jne. Uurisime ka digitaalsete fotode kohta ja öeldi, et peame siiski valmis toote tellima, et digitaalpildid saada. Kuigi valmistooted olid väga ilusad ja efektsed, siis samas ka hiiglaslikud. Kõige rohkem meeldisid meile algusest peale kristallid.

Saime oma fotograafiga tuttavaks, kellel oli väga individuaalne lähenemine ja pilditamine võiski alata. Tegime paar ülesvõtet sisestuudios ja edasi nende hiiglaslikku välistuudiosse. Kogu ala on väga hästi hoolitsetud ja ägedalt kujundatud. Fotograaf tegi asja meile nii lihtsaks – ütles täpselt mida teha ja kuidas olla ja tundsime mõlemad end väga vabalt. Murphy jaoks olid tal muidugi maiustused valmis ja nende abiga said pildid väga kiirelt tehtud. Kuigi pakkumises oli kirjas 90 min, siis kokku veetis ta meiega umbes tunni. Siis anti meile tootekataloog, kus muidugi hindu polnud juures ja fotograaf kritseldas valikuliselt mõne toote juurde hinnad. Oijaaah, see oli siis esimene kord kus me reaalset hinnataset nägime. Enne kojuminekut saime aja kirja, et  nädala pärast fotod üle vaadata ja tooted valida.

Eks arvata võis, et selline teenus on kallis, aga siiski tundusid mõned tooted hirmkallid. Kuna meile algusest peale meeldisid kristallid, siis ega me muid tooteid väga ei kaalunudki. Vahepealse nädala jooksul suutsid nad meile jälle mitu korda helistada ja ma hakkasin neid juba vältima. Esimene kõne oli nii võlts, et lausa piin oli seda kuulata. Kuigi nad teoorias teevad väga head müügitööd, siis minu jaoks mõjus see kuidagi väsitavalt. Võtad telefoni vastu ja tädi teisel pool kriiskab ülevoolavalt kui ilusad meie pildid ikka välja tulid ja me kindlasti hakkame neid esimesest silmapilgust armastama. Kohe näha, et neid on sama inimene välja koolitanud, sest isegi repliigid on kõigil töötajatel samad. Ma ei osanud suurt midagi kosta, sest ise polnud ju pilte näinud ja kuna kõik tundus nii võlts, siis ei teadnudki, kas peaks lihtsalt mänguga kaasa minema ja samamoodi kriiskama. Samas, see on selline hästi austraalialik lähenemine ja küllap kohalikele läheb palju paremini peale. Kõnedega pommitati meid veel mitu korda stiilis, kas meil tooted ikka välja valitud ja kas tahame midagi veel üle küsida. Sellise intensiivse teenusepakkuja kõrvalt peaks töölt vabaks võtma, et nende kõnedele koguaeg vastata.

Fotode vaatamise sessioon oli muidugi jälle väga suurejooneline. Neil on selleks seal eraldi tuba, kus jällegi näidistooted igal pool nähtavad ja saad siis projektoriga seinale kujutatud pilte vaadata. Kokku esitleti meile 50 pilti, millest vähemalt 40 oleks võinud kohe ostukorvi laduda! Selliseid fotosid, mis üldse ei meeldinud, polnudki. Lihtsalt mõnele annaks 10 palli süsteemis otsejoones 11 ja teistele siis lihtsalt 10. Murphy portreed olid nagu ajakirjast! Asi tundus tõesti natuke kahtlane ja lõpuks siis selgus karm tõde – kõik nende fotod tuleb valmistootena osta. Meie kristallid maksid siis $1500, mis tundus üsna kallis, aga samas olime piltidega tõesti rahul. Kristallidega saimegi siis 50 pildist KOLM! Kui selgitasime, et meile kinnitati, et saame tootega digipildid kaasa, siis tädi hakkas peaaegu naerma ja seletas, et kaasa saab vaid need fotod, mis juba tootel. Eriti nõme tundus tädi selgitus, et vastasel juhul poleks neil võimalik seda suurt majapidamist üleval pidada! Ma saan aru, kui ta oleks öelnud, et tehnika on kulukas, aga no nende elumaja küll minusse kui klienti ei puutu.

Heikki tahtis sealt konkreetselt minema kõndida. Olin nii nördinud, sest esiteks olime juba nii palju aega kulutanud ja nüüd olid mul need ilusad fotod kõik ekraanil, aga endale neid ei saa. Tädi muidugi kohe lahkesti oma tooteid pakkuma, aga me peaks lossis elama, et meil kõik need maalid kuskile riputada oleks ning hindadest rääkides oleks me pidanud seal umbes $10 000 kulutama. Mokaotsast tuli vabandus, et meile valeinfot anti, aga sisimas ta vist pidas hoopis meid veidrikeks, et lootsime nii odavalt oma pildid saada. Aus olla, siis ega me ka ei osanud fotograafilt küsida mitu pilti tootega kaasa tuleb. Kõige odavam toode – album 10 pildiga oleks maksnud $2750. No olid ilusad pildid küll, aga ma ei taha ju albumit üldse ja võtaks selle lihtsalt selleks, et pildid saada!!! Kas tänapäeval inimesed ei hoia mitte enamus fotosid arvutis? Meil pole isegi pulmapildid seintel, ongi üks album, mida ma külalistele kolm korda aastas näitan ja ise vaatan neid ikka ja jälle läpakast.

Kui selgitasime, et me ei kavatsegi $10 000 piltide eest maksta, siis pakkus tädi kohe lahkesti järelmaksu võimalust. Kas te kujutate ette, et inimesed käivad fotograafi juures laenuga? Ostad kogu maja ühel fotosessioonil tehtud pilte täis ja hiljem maksad mitu aastat, ulme. Me ei hakanud seda isegi arutama. Lõpuks tädi pakkus välja, et võime paar digitaalpilti $200 osta ja mainis veel, et seda nad tegelikult kunagi ei tee ja ta võib selle eest üldsegi pahandusse sattuda. Ma ei suutnud ei öelda ja riskisin kodusõjaga ning tellisin oma paar pilti. Nüüd ei teagi, mis nendega peale hakata, sest iga kord kui vaatan neid tuleb see negatiivne kogemus meelde.

Tööl on juba paar kuud rohkem stabiilsust – nimelt olen nüüd täiskohaga ühe majaga seotud ja hakkan vaikselt tiimi sisse sulanduma. Sellega seoses õpin oma töökaaslasi paremini tundma ja peab tunnistama, et kohati tean neist rohkem kui tahaksin.

Olen alati kirjeldanud austraallasi kui väga avatud ja avameelset rahvust. Kuna viimasel ajal on eelkõige just töö kaudu olnud palju uute inimestega tutvumist, siis olen saanud rohkem sel teemal mõtiskleda. Minu jaoks on alati olnud natuke harjumatu, et paljud kohalikud ei karda liiga isiklikke küsimusi küsida. Kui muidu peetakse raha tabuteemaks, siis näiteks õpingute rahastamise kohta ei pelga paljud küsida. Harjumatult on mõjunud ka iga uue tutvuse järel põhjalik perekonnaliikmete uurimine. Näiteks piisab vaid mainimisest, et olen abielus ja juba ma avastan end küsimusterahe alt oma abikaasa kohta. Ma ei mäleta, et Eestis keegi esmakohtumisel kohe oleks niimoodi pärima hakanud.

Võib-olla on see kõik seotud rohkem inimeste omaksvõtmisega. Mul on eluaeg olnud üsna väike sõpradering, kellega isiklikke asju jagada ja iga suvaline juhututtav sinna ringi kindlasti ei kuulu. Samas austraallased paistavad uusi inimesi palju lihtsamalt omaks võtvat. Küll on veider, kui mõni tuttav meid jälle kuskile kutsub ja ise mõtlen, et kas see on nüüd päris kutse või viisakusnorm. Alles eelmisel nädalavahetusel kutsusid Heikki endised töökaaslased meid roadtripile. Õnneks poleks me minna saanud, aga kuidagi veider oli siiski, et pole nii kaua enam suhelnud ja nüüd äkki selline kutse. Austraallastele paistavad uued tutvused hirmsasti meeldivat. Vahel ma ei mõista, kuidas neil reaalselt jääb aega oma päris sõpradega kõigi nende juhututvuste kõrvalt suhelda.

Mulle nii tihti tundub, et austraallasi saab lugeda nagu avatud raamatuid. Õpingute, praktika ja nüüd töö kaudu olen viimasel ajal palju kokku puutunud nö põlisaustraallastega, kes täiesti kompleksivabalt meie esimesel kohtumisel avaldavad oma seksuaalse orientatsiooni, räägivad oma keerulisest lapsepõlvest, kuidas neid seksuaalselt ära on kasutatud või kuidas nad lapsi ei saa või kuidas nad kannatavad lähisuhtevägivalla all. Sotsiaaltöötajana ma olen muidugi juba natuke harjunud selliseid asju kuulma, aga mind paneb siiski vahel imestama, kuidas kõigest sellest nii avameelselt räägitakse. Vahel mõtlen, äkki mul on endal mingi kiiks küljes, et kõik nende juttudega minuni jõuavad ja pihtima hakkavad. Kui muidu mind esmakohtumisel inimene kui isiksus väga huvitab, siis on teemasid, mida ma iial ei puudutaks – näiteks laste saamine või pereprobleemid, aga tihtipeale räägitakse sellest küsimatagi.

Mida vanemaks saad, seda raskem on õigeid sõpru leida. Tutvusringkonna loomine on kindlasti olnud kõige suurem väljakutse võõrasse riiki elama asumisel. Oli aegu, kus mul näiteks ei olnudki ühtegi sõpra – reisisime ringi ja kõik tutvused jäid väga põgusaks. Samal ajal hääbusid sõprussidemed eesti sõbrannadega, kes kõik läksid oma eluga edasi ja kellega ajavahe tõttu oli aina keerulisem suhelda. Sain kiiresti aru, et sellisel moel mina meie sõprust ette ei kujuta – elame eri riikides ja ajavööndites. Esimesed pool aastat/aasta elasin seda tegelikult päris raskelt üle – see oli aeg kui hakkasin aru saama, et näen oma tulevikku pigem Austraalias kui Eestis, kuid samas oli raske lahti lasta neist vähestest sõpradest, kes Eestisse minust maha jäid. Tean eestlasi, kes on aastaid Eestist eemal elanud, aga kes peavad kodumaale jäänud sõbrannasid ikka oma parimateks. Mina olen leppinud, et Eestisse jäid sõbrannad, kes on kunagi olnud väga tähtsal kohal mu elus, aga kes enam minu igapäevaellu ei kuulu. Sõbrannade puudumine muutis tegelikult meie omavahelist suhet palju tugevamaks – mõnda aega olimegi ju ainult kahekesi ja tegime kõike koos. Naersime, et kui keegi helistabki, siis tead alati kes helistajaks on. Ega meie muidugi ainsad ole, kes enda tutvusringkonna on nullist üles ehitanud – tean inimesi, kes meeleheitest kontvõõraid näiteks oma sünnipäevadele kutsuvad, et laua ääres rohkem rahvast istuks.

Pean muidugi tunnistama, et mida aeg edasi, seda raskemalt ma inimesi omaks võtan. Heikki vahel naerab ja narrib, et ma olen antisotsiaalne, aga no tõesti – elu on liiga lühike, et veeta oma kvaliteetaega inimestega, kelle seltskond sulle mitte midagi paku. Selle koha pealt ei sobi ma vist absoluutselt Austraaliasse, kus ollakse pigem familiaarsed ja väga suure suhlusvajadusega. Kuigi uue tutvusringkonna tekitamine võib mõnele introvertsemale tüübile keeruliseks kujuneda, siis tegelikult pole ohtu, et kohalikud austraallased kedagi päris üksi ja ilma sõpruseta jätaks.

Igal aastal kui juuli läbi saab, siis ma juba ohkan natuke kergemalt – kõige hullem osa talvest on möödas ja edasi läheb ainult ilusamaks! Enne kui te nüüd jõuate mõelda, et Austraalia talv on ju nii leebe, siis lubage mul natuke oma virinat põhjendada.

Kõige rohkem häirivad mind kusjuures just siseruumide temperatuurid. Hommikuti üles ärgates on täiesti tavaline kui ei tunne oma nina ja päeval peab ka tekkide sisse end mässima, et suudaks toas olla. Koolis, praktikal on koguaeg nii külm, et päev otsa tuleb kuuma teed või kohvi juua. Nagu teate siis kütet majadel pole, tavaliselt on lihtsalt õhksoojuspump, aga mõnel mu tuttaval ei ole sedagi. Meil on pump enamus õhtust töös, sest kui selle välja lülitad, siis on toas jälle 15kraadi tagasi. Enamus siinsetest majadest on nimelt nagu nukumajad, st ilma soojustuseta ja ühekordsete akendega. Muide, meil on siin väga popid elektrilised tekid, aga meie neid proovinud pole ja ei oska öelda, kui mõnus selle teki all olla on. Talvel on toas niiske külm ja kõle.

Aga õues on selle eest vahel nii mõnus talveilm! Pole mingi üllatus kui päikselisel päeval on väljas soojem kui toas. Tavaliselt on meil päeval umbes 20kraadi, mis kuuma päikese käes mõjub juba täitsa mõnusalt. Naljakas, kuidas inimeste talvine riietumisstiil on täiesti seinast seina. Maika, lühikeste pükste ja plätudega inimesed võivad kõrvuti kõndida külmavarestega, kes on mütside, mantlite, saabastega varustatud. Pole mingi üllatus, et mina kuulun nende viimaste sekka. Suveriided ja –jalanõud pakin juba sügise saabudes ära.

Nii imelik kui see ka poleks, siis väga paljud austraallased eelistavad talve. Nad ise ütlevad, et vihmane ilm on nii mõnus ning Perthi suved on liiga palavad ja kuivad.  Arvatakse, et minu kui põhjamaalase jaoks on kõige raskem kuum ja päikseline südasuvi ja üllatus on tavaliselt väga suur kui ma selgitan, et just nende kuumade suvede pärast mulle siin elada meeldibki. Meie talveilmad meenutavad paljudele austraallastele Euroopat ja vot Euroopa on kohalike jaoks mingi erilise tähendusega paik. Kõik euroopalik, ka ilm, on väga meeltmööda.

Ja kuigi ma olen suur talve vastane, siis pean tunnistama, et jalutamas või jooksmas on selge ilmaga talvel mõnusam käia. Kui tormid ja tornaadod välja arvata, siis on talvel meil nii ilus roheline igal pool. Jah, ilm võib väga metsik kohati olla. On päevi, kui horisontaalvihma kallab nii et vaevu näed kuhu astuda. Need on muideks Murphy lemmikud! Ta kablutab mööda heina ringi nagu pöörane ja teeb ennast selle tunniajase lõbustuse käigus üleni poriseks.

Meie maja on järvele väga lähedal ja nädala sees käime tavaliselt järve ääres jalutamas. Siin on terviserada ja ilusate ilmadega on rajal päris palju harrastussportlasi. Kahjuks ujuda pole Bibra järves lubatud, nii et ujumiseks tuleb Murphy ikka randa viia. Vahelduse mõttes käime nii jõe ääres kui ka ookeanirannas koera ujutamas. 

Ahjaa, kui talvest juba juttu tuli, siis saab rääkida uisutamisest. Mu aktiivsed sõbrannad pakkusid paar nädalat tagasi välja, et niisama kuskil nelja seina vahel kohvikus istumise asemel võiks midagi teistsugust teha. Välja sai valitud uisutamine. Meil on siin päris mitu sisehalli ja lisaks loodi sel aastal ka väli-uisurada, nii et võimalusi igasuguseid. Läksime Cockburn Ice Arena’le, kus saab reedeti DJ saatel uisutada, sissepääs ja uisurent täiskasvanule $22.

Olime siis kõik nii elevil, et oh peale kõiki neid aastaid saab jälle uisutama. Mu sõbranna poolakas Adrianna, kes selle mõtte üldse välja pakkus, oli väga hästi varustatud, kohe näha, et vana uisutaja – ikka mütsi ja kinnastega. Teine sõbranna inglane Jen oli nagu mina – kuu pealt kukkunud! Kuidas me küll olime ära unustanud, kui külm seal on!!! Ausõna, ma ei mäletanud enam, KUI külm on KÜLM! Täiesti piinlik. Mul tulid Eesti talved meelde, see oli nagu paaritunnine reis põhjamaale! Miskipärast meenus, kuidas käreda pakasega tuppa tulles alati tundsid, et reied külmetavad. Vot tõesti, reied ei olnud mul kuni selle hetkeni alates viimasest Eesti talvest 2009/2010 külmetanud.

Nüüdseks juba mitu kuud tagasi tegime koolis ühe põneva rühmatöö läbi. Igas grupis oli 4-5 õpilast ja iga grupp pidi moodustama nö hierarhia erinevatest rahvustest, keda Austraalias kõige vähem diskrimineeritakse ja kellel on siin kõige parem elada:

Filipiinlane

Somaallane

Vietnamlane

Kreeklane

Itaallane

Valge Lõuna-Aafriklane

Iirlane

Aborigeen

Valge Uus-Meremaalane

Liibanonlane

Väga põnev oleks lugejate arvamusi kuulda, aga ma ei hakka seda sissekannet jupitama ja kirjutan teile oma kursuse arvamuse. Olgu kohe öeldud, et tabeli viimane koht erilist vaidlust ei tekitanud, aga esimesed kolm kohta (ehk siis kellel on Austraalias kõige lihtsam läbi lüüa) üksmeelt ei saavutanud.

Loomulikult asetses viimasele kohale aborigeen. Piinlik. Viisime selle harjutuse läbi loengus, kus üks õppejõududest oli aborigeen, nii et seda enam piinlik. Kes on Austraalias pikemalt elanud, mõistavad, millest ma räägin. Kuigi valitsus püüab aidata aborigeenidel Austraalia ühiskonda sulanduda, siis tegelikult on neil veel ikka väga pikk tee minna. Ma siinkohal ei hakka väga pikalt sel teemal kirjutama, sest see sissekanne ei ole aborigeenidest, aga olgu öeldud, et arvatavasti mõtleks keskmine austraallane (või siia sisserännanu) neist pisut teistmoodi, kui nad lihtsalt teaksid aborigeenidest natuke rohkem.

Esikoht tekitas väga suuri vaidlusi. Umbes pooled kogu kursuse õpilastest arvasid, et kõige vähem diskrimineeritakse iirlasi, teine pool pakkus uus-meremaalasi ja päris mitmed olid valge lõuna-aafriklase poolt. Olgu öeldud, et enamus mu kursakaaslasi on inglise või iiri juurtega austraallased. Meie grupi top 3 osutus järgmiseks: 1. uus-meremaalane, 2: lõuna-aafriklane ja 3/4 kohta jäid jagama kreeklased ja itaallased.

Iirlastega on see naljakas lugu, et ajalooliselt on neil küll olnud väga head eeldused Austraalias läbi löömiseks, sest paljude austraallaste esivanemad on iirlased, aga mida aeg edasi, seda rohkem saabub siia noori iirlasi, kelle maine enam nii hea ei ole. Tavaliselt saavad iirlased pähe oma suure alkoholilembuse ja naljaka aktsendi pärast. Just selle esimese põhjuse tõttu võib silma hakata töökuulutusi, kus palutakse iirlastel mitte kandideerida või rendipakkumisi, kus iirlased ei ole teretulnud. Puhtalt isiklikele kogemustele toetudes tundub, et iirlaste kohta levib Austraalias päris palju ebameeldivaid stereotüüpseid lugusid, mistõttu ma neid oma tabeli esiotsa ei paigutaks.

Uus-meremaalaste peamine eelis kõigi teiste nimetatud rahvuste seas on kindlasti lihtsus Austraaliasse emigreeruda. Kuna nad ei pea siin elamiseks ja töötamiseks sellist kadalippu läbi tegema, nagu ülejäänud rahvused, siis mitteametlikult võrdsustatakse neid austraallastega. Ühtlasi on enamus uus-meremaalasi briti juurtega (nagu austraallasedki), mis tähendab, et kultuuriliselt ja keeleliselt on nad väga sarnased. Minu isiklikus tabelis oleks esikohal kindlasti uus-meremaalased.

Valgetest lõuna-aafriklastest rääkides jõuame otsaga jälle brittideni, sest tegemist on ju peamiselt brittide järeltulijatega. Valged lõuna-aafriklased on enamasti haritud professionaalid, keda Austraalia hädasti vajab. Pean tunnistama, et ma isiklikult ei ole väga palju Lõuna-Aafrika Vabariigist siia rännanud inimestega kokku puutunud, aga need vähesed, keda olen kohanud, on tõesti pealtnäha nagu austraallased, lihtsalt natuke teistsuguse aktsendiga. Keegi kaasõpilastest teadis rääkida, et väga palju meditsiinitöötajaid on just LAV-st.

Eks need kreeklased ja itaallased ole meie tabelis natuke julge valik, aga nende kasuks räägib näiteks nende rikkalik toidukultuur, mis on Austraalias, nagu ka mujal maailmas, väga hästi omaks võetud. Itaalia ja kreeka kogukonnad on siin väga suured, peamiselt rännati Austraaliasse peale teist maailmasõda. Sellega muuseas on üks huvitav fakt, millest esmakordselt kuulsin oma õppejõult Tafe’s õppides. Nimelt kehtestas Austraalia valitsus peale II ms “Ten Pound Poms”/”Ten Pound Tourist” skeemi (ten pound – kümme naela, poms – slängis inglased, vahel ka pommies). Skeemi mõte oli Austraaliasse võimalikult palju eurooplasi meelitada. Nagu teate, siis ajalooliselt on Austraalia isegi elamiskõlbmatuks kuulutatud ja valitsusel on olnud tükk tegemist, et siia elanikke meelitada. Nii reklaamitigi brittidele, hiljem ka teistele euroopa rahvastele, sealhulgas itaallastele ja kreeklastele, suurepärast võimalust ainult kümne naela eest osta pilet imedemaale Austraaliasse. 10 naela/in pidi sisaldama nii transporti kui ka töökohta, elamist, lastele koolihariduse jne jne. Just niimoodi mu õppejõud 5-aastasena Austraaliasse koliski. Olgu muidugi mainitud, et lubatud pudrumäed neid siin ees ei oodanud.

Umbes 30% Austraalia residentidest on mujal sündinud. Tegemist on multikultuurse riigiga, mida kohalikud ise nimetavad väga rassistlikuks. Mina leian, et Austraalia ei ole nii rassistlik, nagu tihtipeale väidetakse. Kõik muidugi oleneb, millega me Austraalia rassistlikkust võrdleme. Olles pikemalt elanud ainult kahes riigis: Eestis ja Austraalias, saangi ainult neid kahte riiki võrrelda. Tuttavad on maininud, et Eesti on viimastel aastatel tohutult muutnud ja rassismi jääb aina vähemaks. Jällegi, olles neli aastat Eesti elust eemal viibinud, ei oska ma seda kuidagi kommenteerida, aga sisimas usun, et nii kaua kuni generatsioonid ei vahetu, vohab seal rassism. Ajakirjandusest saadava info põhjal ma küll erilisi muutusi eestlaste suhtumises võõramaalastesse ei näe.

Küllap oleks õigem võrrelda Austraaliat mõne teise multikultuurse riigiga, võtame näiteks Kanada. Mõlemad riigid on ametlikult tunnistanud end multikultuurseks juba mitukümmend aastat tagasi. Nii Austraalia kui ka Kanada on hädas oma põliselanikega, kellele tuleb ametlikult kõiksugu võimalusi luua samaväärseks eluks, aga kellest tegelikult väga lugu ei peeta. Selleks, et rassismi teemal sõna võtta, peaks olema Kanadas ikka vähemalt paar aastat elanud ja erinevate rahvaste seas liikunud. Ja eks igaüks näe seda rassismi küsimust ka eelkõige oma mätta otsast.

Ajalooliselt pole Austraalia oma erinevate juurtega rahvastega väga demokraatlikult osanud ringi käia. Riigi põlisrahvas ei kuulunud üldse inimkonna sekka, neil polnud valimisõigust ning neid ei kaasatud rahvaloendustesse kuni 1967.aastani. 20. sajandi algusaegadel kehtestas valitsus White Australia Policy (Valge Austraalia Poliitika), mille kohaselt oodati Austraaliasse ainult valgeid inimesi teatud Euroopa riikidest (eelkõige muidugi britte) ja millega loodeti eemale peletada asiaadid, eelkõige just hiinlased.

Muide, loeng, mille raames me seda diskrimineerimise ülesannet läbi viisime, oli Indigenous people and social work (Pärismaalased ja sotsiaaltöö) ja eks seal tuli rassismist päris palju juttu. Õppisime natuke ka Whiteness theory ja White privilege kohta. Whiteness theory käsitleb valget nahavärvi kui sotsiaalset staatust, kultuurilist identiteeti ja ajaloolist väärikust. Whiteness theory peab oluliseks teadvustada rassi ja selle eripärasid, et saavutada sotsiaalne õiglus. White privilege ehk privileeg olla valge on nagu etalon. Iluetalon, hariduse ja harituse standard. Enesestmõistetav eelistus on olla valge, nagu (mõnes kultuuris) on eelistuseks olla mees. Olla valge võib tähendada olla nähtamatu kõigi teiste seas, kes on “värvilised” kuna ühiskond kipub mõõtma kõiki kodanikke valge inimese järgi.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on vist Austraalias valgena natuke kergem läbi lüüa küll. Pean tunnistama, et ma pole enne Austraaliasse kolimist väga pikalt mõelnud “valgeks olemisest”, sest meie kultuuriruumis ei esinenud väga nahavärvipõhiseid dilemmasid. Olen mõne oma lähedasema sõbrannaga neil teemadel rääkinud ja teate, te ei kujuta ette, mis tunne on oma asiaadist sõbrannalt kuulda, kuidas ta tahaks ka eurooplane olla, sest meisse suhtutakse hoopis teistmoodi. Või kuidas mu Kongost, Nigeeriast ja Zambiast pärit kursaõed peavad näiteks pidevalt poest lahkudes oma koti ette näitama isegi peale seda kui poemüüja on neid lettide vahel juba tükk aega jälitanud. Võib-olla mina valgena ei saagi aru, kas ja kui rassistlik on Austraalia!?

Et neid näiteid natuke tasakaalustada, siis võin rääkida oma isiklikest kokkupuudetest eri nahavärvidega inimestega, kes töötavad juhtivatel kohtadel ja kes löövad oma rassilisest kuuluvusest hoolimata (või tänu sellele) väga hästi läbi igasugu valdkondades. Olen kohanud indialasi, kes isegi ei räägi korralikku inglise keelt, aga kes juhivad osakondi. Indialastel muideks on Austraalias väga kehv maine ja nende aktsenti oskab pea iga austraallane järgi teha. Ma arvan, et Indiast sisserännanud austraallastel on vähemalt alguses üsna raske siinsesse ühiskonda sulanduda.

Enda vastu suunatud rassismi ma Austraalias kogenud ei ole. Ma täiesti teadvustan fakti, et valgel euroopast pärit naisel, kes räägib inglise keelt, ei ole juba eos erilisi raskusi kohalike poolehoidu võita. Kui küsida kellel on Austraalias kõige parem elada, siis kindlasti inglastel. Mis see Austraalia ju muud ole kui suurem ja parema kliimaga versioon Inglismaast.

Ma olen viimasel ajal päris palju peatunud oma töö teemadel. Elu küll ei ole ainult töö, aga kui ikka nädalas 50 tundi töötades möödub, siis ei ole just eriline ime, et kõige põnevamad juhtumised on seotud tööga. Õnneks algab varsti jälle kool ja töö peaks tahaplaanile jääma, nii et arvatavasti mõneks ajaks nüüd viimane sissekanne sel teemal.

Suvevaheaeg on minu ameti puhul aasta tippsündmus! Kokku kuus nädalat Vacation Care’i ehk siis linnalaagrit 5-12 aastastele lastele on üsna intensiivne aeg. Selgituseks olgu öeldud, et OSHC muutub vaheaegadel Vacation Care’ks, kuhu tulevad üle linna lapsed kokku, et päevad võimalikult sisukalt ja põnevalt veeta. Päev meie keskuses läheb lapsevanematele maksma $73.

Esimesed saabujad jõuavad juba kell 7 hommikul ja viimased lahkuvad kell 6, mistõttu pole üldse mingi ime, kui teen vastavalt vajadusele 11h tööpäevi. Ajutiselt on see päris okei, sest organiseerime palju ekskursioone ja väljasõite või lõbusaid ettevõtmisi. Ma valetaks kui väidaks, et tempo ära ei väsita, aga omamoodi olen juba karastunud, sest Eestis laagrites töötades vastutad ju laste eest põhimõtteliselt 24/7.

Kui üldiselt on austraalia lapsed väga viksid ja viisakad, no ikka väga viisakad, siis leidub meie grupis siiski ka paar väljakutset. Ma olen lastega töötanud/tegelenud nüüdseks pea 10 aastat alustades 16a vabatahtlikuna, aga peab tunnistama, et nii kõva pähkel on minu hoole all küll esmakordselt. Üks 5-aastane poiss, kes saabus Austraaliasse sõjapõgenikuna, ja kellel polnud peale katkise hinge midagi kaasa võtta, täidab mu pea iga päev küsimärkidega. Temasugused lapsed on põhjus, miks ma ikka ja jälle erinevate kõrgkoolide sisseastumistingimusi uurin ja tunnen, et õppimisest ei saa iial küllalt. Ta on väljakutse ja ta on probleemne laps, kellega küll töötab ports spetsialiste, aga kõigi nende peas on samamoodi ainult üks suur hulk küsimärke. Vahel, ainult väga vahel, on ta tõeline päike sinu päevas ja siis ma tunnen, et väikestviisi saab maailma paremaks muuta küll!

Eelmisel nädalal tutvusin 12-aastase imelapsega Oscar. Pole mina veel näinud sellises vanuses ajaloolast, aga selle poisi kohta võib küll liialdamata ajaloolane öelda. Oscar rääkis parajasti mu töökaaslasele Euroopa vaimustusest kui oma küsimusega teda katkestasin: 

K: “Kas sa seda tead, kus Eesti asub?”

O: “Muidugi tean, see on üks Balti riikidest. Eesti pealinn on Tallinn!”

K: “Ma olen muide Eestist pärit.”

O: “Ahsoo! Kas sa laulval revolutsioonil käisid!?”

Võimalik, et ma vaatasin talle selle peale üsna rumala ja arusaamatu näoga otsa, sest Oscar lihtsalt lõi mind jalust! Ta teadis meie ajaloo kohta rohkem kui keskmine eestlane, kes Austraalias elab ja mäletas kuupäevi, mida mina peaks tükk aega meelde tuletama. Ja ta pole iial Eestis käinud ning tal pole mingeid isiklikke sidemeid Eestiga. Ma ütlen ausalt, et ma oleks teda teile filmida tahtnud!!! Täiesti võrratu kuju, peaks ta autogrammi vist võtma, et näiteks kümne või kahekümne aasta pärast oleks hea öelda, et selle maailmakuulsa Oscari’ga olen kunagi kohtunud! Pole lihtsalt võimalik, et nii andekas laps kellelegi kahe silma vahele jääb!

Üldine pilt laste seas ringi vaadates peegeldab Austraalia multikultuursust. Umbes pooled lastest räägivad lisaks inglise keelele kodus veel mingit teist keelt, paljud sõidavad vaheaegadel oma sünnimaale sugulastele külla. Üllatavalt suur osa lapsi ei pea end austraallasteks, kuigi nad on enamus oma elu siin elanud ja kodumaale jõuavad heal juhul aastas korra. Laste nimede õppimine võtab täitsa arvestatava aja, sest enamus nimesid on kõike muud kui austraaliapärased ja nende hääldamine on üsna keerukas. Kui mõned üksikud lapsevanemad välja arvata, siis keegi ei küsi minu käest kust ma pärit olen, nii et päris lihtne on olnud massi sulada.

Mul endal oli küll alguses natuke kehv tunne, et äkki lapsevanematele ei meeldi, et ma ei räägi puhast inglise keelt vms. Muide, peab tunnistama, et lapsevanematega suhtlemine ongi töö kõige raskem osa. Väga levinud on iga pisiasja ette kandmine meie keskuse juhatajale. Mõned lapsevanemad kirjutavad juhatajale nädalas kolm e-maili. Kiidetakse ja laidetakse, iga pisiasi on tarvis teatavaks teha. Õnneks ma ei ole millegi kehvaga silma jäänud, aga töökaaslased hoiatasid juba esimesel päeval, et iga sõna ja lause tuleb lapsevanematega suhtlemisel hoolikalt läbi mõelda.  

Nüüd ootab mind ees kaks üsna intensiivset töönädalat ja siis saab jälle öelda: “Tere kool!”. Tööl on tore käia küll, aga koolis on kohati isegi toredam, nii et täpselt neljateistkümne päeva pärast olen tagasi õppuri rollis.