Saigi 2016 otsa. Meie jaoks oli see üks väga hea aasta ja nagu mitmed
teised (palju tublimad) blogijad, võiks ise ka mingi kokkuvõtte ju teha.
Üks suurimaid muudatusi (mida loodetavasti rohkem elus ette ei tule) oli
nimevahetus, millega sain lõplikult ühele poole just 2016. aasta alguses.
Piinarikkast protsessist Eestiga kirjutasin siin. Kui pass käes, oli edasi juba
Austraalias kõik väga lihtne ja tänaseks on rahakott uue nimega dokumentidest
punnis.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis 2016. aasta alguses sai minust lõpuks ka
maailma kõige ägedama auto omanik! Mini Cooper – tõeline teedehirm! Ma tollal
ei tahtnud sellest blogis kirjutada, aga me käisime seda autot Brisbane’s
ostmas. Sõbrad kõik naersid ja pidasid meid veidrikeks, aga ma olin H juba
aastaid pinda käinud selle autoga ja ta oligi kusjuures seda WAst aastaid
otsinud ning mõnda isegi vaatamas käinud, aga ostuks ikka erinevatel põhjustel
kunagi ei läinud. Mini Cooper näeb vinge välja, kuid on suht kehva kvaliteediga
ja seetõttu on H mind juba aastaid üritanud ümber veenda. Kokkulepe oligi, et
las ma natuke sõidan sellega kuni meil sõber mehaanik on iga kell käepärast
võtta. Olen siis varsti juba aasta oma miniga sõitnud ja vist juba ära
harjunud, et iga natukese aja tagant on sellel midagi viga. Isu veel täis ei
ole, äkki saab 2017 küllalt.
Mini Cooper S Chilli |
2016 oli lõpuks ka see aasta, kui me saime Austraalia elamisloa kätte! Ma
ei unusta seda hetke vist iial kui ma 5.veebruaril oma e-maile lugesin ja
viisavastuse sealt leidsin! See oli nii ootamatu, sest me olime just taotluse
sisse pannud ja olime valmis vähemalt paarikuuliseks ooteajaks. Siit edasi läks
pall kohe veerema ja juba samal nädalavahetusel hakkas kibekiire kodu otsimise
aeg pihta. Sellest olen üsna pikalt juba kirjutanud ka – 1.märtsil kirjutasime
majaostu lepingule alla ise veel teadmata, et sellest saabki meie esimene
iseseisvalt ostetud kodu. Enam õnnelikum ei oskakski olla, ausõna! Kogu see
vahepealne aeg paberite korda ajamiseks ja kõige korraldamiseks venis nagu tatt
ja ma olin pidevalt nii elevil ja mõtlesin, et saaks vaid ometi juba oma koju. 22.aprill
see lõpuks juhtuski – nii eredalt on meeles.
Vahepeal sain ametlikult ka magistrikraadi omanikuks ja käisin
suurejoonelisel lõpuaktusel, mis oli jälle selline päev, kus sain rahumeeli
enda üle uhkust tunda ja mõelda, et kõik uksed on valla ja haara aga härjal
sarvist. Kuigi ma kohe sotsiaaltöötaja ametikohta otsima ei hakanud, sest mul oli
nii lahe töö olemas, siis silmad hoidsin ikka lahti ja mõnda aega hiljem
hakkasin pabistama, et kus ma küll oma tähtsa diplomiga lõpetan, aga sellest
hiljem.
Terve talve planeerisime, ehitasime, renoveerisime, sisustasime,
kujundasime jne oma uut pesa. Võtsime tegelikult üsna vabalt ja mingit hullu
tähtaega paika ei pannud. Hästi põnev oli igasugu värvilahendusi välja mõelda,
samas aga kulutasime tohutult aega mööblipoodides käies ning töömehi otsides.
Kahjuks komistasime ka eestlasest pätipoisi otsa ja kuigi see maalri saaga
algas juulis, siis tänaseni ootame inspektsiooni vastust. Vastusest olenemata
jõuame me suure tõenäosusega 2017. aastal temaga kohtusse.
Tagasi positiivsemate hetkedeni tulles oli meil esimene pulma-aastapäev ja
samal päeval sai ka 7 aastat üksteise kõrval täis. Seitse aastat!!! On ikka
väärt mees mulle sattunud!
12 juuli 2016 |
Tahtsime suursündmust Cairns’i tähistama minna, aga juhtus nii, et puhkus tuli nädal edasi lükata. |
Tööl oli enamus sellest aastast üsna pingeline, aga mingil hetkel ma avastasin,
et mulle selline ekstreemsus tegelikult väga sobib. Ikka veel hoidsin
töökuulutustel silma peal, sest eesmärk oli ikkagi sotsiaaltöösse edasi
liikuda. Kandideerisin ühele asutusesisesele kohale, mida ma ootustele
vastavalt ei saanud – sel ajal oli government freeze ja mitte midagi ei
liikunud. Kirjutan sellest kunagi pikemalt, aga mingi hetk hakkasin juba
pabistama, et kas mul üldse on kuhugi kandideerida kui igal pool selline
vaikus. Õnneks samal ajal arenesin oma tööl väga palju – eks kõige paremini
õpibki väljakutseid vastu võttes. Oktoobris lõpuks avanes võimalus kandideerida
ja kui novembris positiivne vastus tuli, siis hüppasin õnnest lakke! Minust sai
lastekaitseametnik! Jälle oli selline tunne, et mind ei takista küll miski! Ei
tulnud see töö kergelt ja siiani on tegelikult väga raske, aga see kõik on seda
väärt! Eelmine nädal saigi kuu aega uues ametis täis.
Negatiivsete asjadena võib välja tuua märtsis mu autoavarii, millest ma
pole viitsinud kirjutada, aga mis tõi jälle endaga nii palju aeganõudvaid
asjaajamisi kaasa. Tegu oli ahelkokkupõrkega, ise ma arvan, et mulle sisse
sõitnud plika näppis oma telefoni, aga õnneks keegi viga ei saanud ja süüdlane
võttis süü kohe omaks. Irooniline muidugi, et kui mini poleks sel hetkel
hoolduses olnud, siis ma oleks suure tõenäosusega oma minist ka ilma jäänud.
Jõulud olid meil rahulikud ja kuigi oli plaanis pühad kodumaiste
külalistega veeta, siis kahjuks ei mänginud sel aastal välja. Kõige olulisem
oli muidugi see, et need olid meie esimesed jõulud uues majas ja oli ikka teine
tunne küll. Harjumatult lühikesed jõulud olid sel korral – uue töö tõttu olid
ainult riigipühad vabad ja pikemat puhkust ei saanudki võtta.
Meie jõulupuu - mulle meeldib! |
Mingeid uusaastalubadusi andma ei hakka. Olen vist õnnelik inimene, sest
hindan väga kõrgelt kõike seda, mis minu ümber on ja oskan elust rõõmu tunda.
Mis seal salata, osaliselt aitab kaasa ka mu töö, sest vaid pilguheit inimeste
ellu, kellega igapäevaselt kokku puutun, annab mõista, et enda elu on
meelakkumine. Tööalaselt on tulevane aasta kindlasti üks paras katsumus, aga
samas mida aeg edasi, seda ambitsioonikamaks ma muutun. Mis blogimisse puutub,
siis uus aasta võiks kindlasti ka sissekannete-rohkem olla!
Head uut!
1 kommentaari
Teil on küll nii edukas aasta olnud! Äge! Järgmine aasta siis veelgi ahhetamapanev! Kõike head uueks aastaks!
ReplyDelete