Novembri viimasel nädalal käisin viimast korda koolis ja nüüd ei ole
sinna kuni veebruarini põhjust minna. Meil algas suvi ja mina olen ametlikult
suvevaheajal!
Pool aastat on juba koolis käidud, ainult poolteist veel jäänud. Sellise
tempoga ei ole küll raske kooliteed ette võtta, aeg lausa voolab käest. Ja
tuleb tunnistada, et ma ei ole mitte kunagi varem nii korralik ja tragi õpilane
olnud. Loengutest puudusin täpselt 0 korda ja kõik vajalikult hindamised olid
esitatud veel enne tähtaega. Niimoodi on tõesti lihtne ja stressivaba koolis
käia!
Tänaseks on päris mitmed mu kursakaaslased
koolist loobunud… On neid, kelle jaoks on kõige suuremaks takistuseks osutunud
inglise keel, mõnele ei sobi see eriala ja mõni on vaevlenud koduigatsuse käes.
Kusjuures mulle endale tundub ka, et kool on seadnud liiga madalad nõudmised
inglise keele oskusele. Minu kursusel on mitmeid selliseid, kes lihtsalt ei saa
loengutes mitte midagi aru! Kuidas on võimalik kirjutada mitmeleheküljelisi
hindelisi töid, kui õppejõu jutustki midagi aru ei saa!? Meil on küll
igasuguseid tugiteenuseid, näiteks on võimalik võtta endale isiklik keeletugi,
aga see eeldab siiski teatud taseme olemasolu.
Kusjuures ma olen üks väheseid, kes on saanud hakkama tavalise kooli
inglise keele õppega ja pole pidanud maksma päris kopsakaid lisakursuste
tasusid. Enamus minu kursakaaslasi saabusid Austraaliasse umbes aasta tagasi,
et õppida inglise keelt. Osad neist on küll varem koolis inglise keelt õppinud,
aga nende tase pole lihtsalt olnud piisav. Selles mõttes on noortel eestlastel
ikka lihtne igal pool maailmas end arusaadavaks teha.
Päris paljud on teinud vea erialavalikul. Mõni küll tahab lõpuni
punnitada, et mitte juba raisatud raha ja aega päris mõttetult korstnasse kirjutada,
aga mitmed on juba ka lahkunud. Ja siis on mul päris mitu õnnetut kursaõde, kes
tunnevad end siinses kultuuriruumis võõrkehadena, kes igatsevad oma kodumaad ja
perekonda. Päris karm on seda kõrvalt näha ja ette kujutada kui üksik ja kurb
võib selline olukord olla.
Mida rohkem Austraaliasse sisserännanud inimesi kohtad, seda
paremini saad aru, millist koormat nad tegelikult kaasas kannavad. Veel aasta
tagasi ma arvasin, et iga teine võib kolida teisele poole maakera ja leida siit
oma kodu. Reaalsuses ei ole see kõik päris roosamanna. Ma arvan, et see osa
inimesi, kes suudavad oma kodumaalt ära kolida ja ÕNNELIKULT kuskil mujal
elada, on väga väike. Inimestel oleks nagu mingid nähtamatud juured, mis TÕESTI
hoiavad neid oma kodumaa küljes kinni.
Olen viimasel ajal seda päris palju näinud oma tuttavate seas. On
neid, kes ei suuda elada lahus oma perekonnast, eriti vendadest-õdedest. Mõni
tunnistab, et ei leia lähedasi sõpru või
ei taha suhelda nii palju teiste
rahvuste esindajatega, et nad ei klapi kultuuri ja tausta tõttu. On neid, kes
on hädas inglise keelega ja kellele ei meeldi iga päev rääkida võõrkeelt. Mõni
tunneb, et ei saa piisavalt karjääri teha ja uhkel ametikohal töötada… neid
põhjuseid on palju.
Minul õnneks sellist tunnet ei ole… Ikka veel ma armastan seda kummalist riiki ja naudin kõike, mida siinsel elul pakkuda on. Olen õppinud elama rohkem hetkes, vahel ongi hea, et ei saa teada, mis tulevik toob. Iga kell võib jälle teha kannapöörde, täpselt selles suunas, et oleksid õnnelik!
Praegu teeb mind õnnelikuks algav suvevaheaeg, mis toob endaga kaasa
rohkem töötunde, aga kindlasti ka rohkem vaba aega. Viisatingimused lubavad mul
vaheaegadel piiramatult töötada (kooli ajal 40 tundi kahe nädala kohta). Eks
tööst võiks vist üldse rohkem kirjutada, sest seda ma naudin ja praegu teeb
just töö enamus mu päevi hästi lõbusaks! Vahel on muidugi raske ka, aga see
käib asjaga kaasas ja on üsna loomulik.
Täna näiteks üllatasid mind esimese jõulukingitusega 6-aastane Kenshin
ja 10-aastane Keiko!
0 kommentaari