Põhjaterritooriumil ja üldse kogu Austraalias on palju rahvusparke ja turistide seas on need väga populaarsed. Võtsime siis meiegi kätte ja külastasime ühte neist: Litchfield National Park’i. Darwinist umbes 130km kaugusel asuv Litchfield ei tundu küll neist kõigist kõige ahvatlevam, kuid asub kõige lähemal. Litchfield avati rahvuspargina 1986. aastal ning igal aastal uudistab sealsel 143 ruutkilomeetrisel alal umbes veerand miljonit külastajat.



Siinses looduses võib tihti märgata hiidtermiitide, nn magnettermiitide pesi. Kaugelt tunduvad need kollast värvi ja imeliku kujuga kivimügarikud. Need hauamonumente meenutavad pesad on alati servaga põhja poole – sedasi pesa kitsaimat külge kõrvetava päikese poole jättes püüavad putukad sisetemperatuuri reguleerida. Magnettermiitide hiigelpesi oli kogu Litchfieldi territooriumil väga palju.



Florence falls:

Tolmer falls. Platvormilt avanes väga ilus vaade loodusele, olime väga kõrgel. Supelda siin ei saanud, aga noh, ega me polnudki ujumise peal väljas…



Wangi falls:
Kõige suurem ja avaram ja rahvarohkem. Praegu kusjuures peaks olema kõrghooaja lõpp ja seega mitte väga palju turiste, aga tundub, et Wangi falls meelitab inimesi iga ilmaga ligi. Siin juba oli väga vihmane ja tume taevas ja müristas.



Ma oleks väga tahtnud ka The Lost Cityt näha, aga sinna oli ligipääs ainult neljaveolise maasturiga ja meie oma autoga ei riskinud. Aga peamised vaatamisväärsused nägime ära ja nautisime vaba päeva looduses. Ja mis selle väljasõidu kõige-kõigem oli – me nägime känguru!!! Vabas looduses teda hüppamas näha oli ikka nii vinge! Sõitsime autoga ja meie ees hüppas pisike väga pehmelt ja sujuvalt üle autotee! Õnneks oli ta ohutus kauguses. Ainult natukene edasi sõites ootas järgmine meid teeservas. Pidasime auto kinni ja nägime veel umbes viite või kuute! Üritasin siis põõsaste vahel vaikselt kaameraga neid tabada, nad jõllitasid nii lahedalt meid samal ajal. Pole just kõige paremad ja teravamad pildid fotograafilises mõttes, aga ma olen nende üle siiski väga uhke!
(klikkige need pildid suuremaks;))



Leia pildilt saba:



No ja kui känguru ka juba nähtud, siis oligi aeg võtta ette kodutee. Kuna me ei viitsinud sama teed mööda tagasi sõita, siis otsustasime riskida ja minna mitteametlikku liivateed mööda. Kuna praegu veel on kuiv aastaaeg, siis ei tohiks hullu olla. Okei, see tee oli ikka täielik kuumaastik! Sõitsime vahepeal 10km/h, sest tee oli rööpaline ja täiesti ebatasane. Mõni vinge jeep kimas muidugi meist suure hooga mööda. Ümberringi oli täielik tühermaa, ainult võpsik. Põhjaterritoorium on üldse väga hõredalt asustatud ja tundub, et sellise tee ääres pole huvi ka neil vähestel inimestel elada. Noh kena küll ja ühel hetkel suri meie valge tõld välja ja olime ise seal osa sellest tühermaast! Auto on ka varem nalja teinud ja välja surnud (Heikki arvab, et kütusefilter on meie vaenlane), aga üldiselt peale mõneminutilist ootamist saab masina uuesti käima. Muidugi mitte siis kui sa oled keset kõnnumaad, su telefonil pole levi, kõik jook on autos ootamatult otsa saanud ja kõht hakkab ka juba megatühjaks minema ning väljas sirab päike, mis kütab päeva umbes sama kuumaks nagu saunas! Muidugi mitte siis! Loomulikult ei möödu siis enam ka ühtki autot…




Meie olukord oli üsna keeruline, sest vajasime bensiini, kuid lähim bensiinijaam asus umbes 40km kaugusel. Kell oli ka juba ohtlikult palju, sest kui pimedaks läheb (ja siin ju läheb juba mingi 18-19 ajal), siis on just loomade tõttu väga ohtlik sõita, eriti veel sellistel kitsastel ja kõrvalistel teedel. Istusime nagu õnnetusehunnikud autos ja proovisime uuesti käima saada, kahjuks täiesti tulutult. Kuigi ümberringi tundus inimtühi, siis mõtlesime igaks juhuks natuke ringi vaadata, ehk kohtame kedagi, kes saab meid aidata. Palju ei jõudnudki lõõskava austraalia päikese all jalutada, kui jõudsime värava taha, mille silt teatas, et siin asub mingi aborigeenide kommuun.
See polnud kindlasti hea mõte, kuid kahjuks ainuvõimalik ning astusime sisse. Jõudsime juba mõelda, et võib-olla on lähim maja (või misiganes aborigeeni hütt) alles mitme kilomeetri kaugusel, kui liivatee muutus äkitselt asfaldteeks! Kahel pool võsas hüppasid kängurud (ja kes teab, mis elukad veel), aga me olime liiga kurnatud, et sellele tähelepanu pöörata. Puude vahelt hakkasid helkima autod, lähemale jõudes avanes meie ees hirmujudinaid tekitav vaatepilt autode surnuaiast. Ma ei mäleta, kas see film oli „Vale pööre“, aga igatahes tuli kohe meelde see õudukas, kus seltskond noori on samuti keset tühermaad hädas katkise autoga ja siis nad satuvad esimese asunduse juurde, kus on lademetes autovrakke ning lõpuks sööb üks mees nad kõik või vähemalt enamus noori ära! Niiet väga spuuki tunde ja hirmuga naha vahel läksime edasi. Seal oli suur plats, eemal mõned räämas elumajad. Kõik oli pilla-palla ja tundus, et keegi siin elab, aga inimesi polnud kuskil näha. Alguses oli kuulda kellegi juttu, aga kui edasi läksime, siis jäi kõik vaikseks. Seisime keset tühjust ja peast jooksid mõtted läbi, et mis nüüd järgmiseks… kuni kuulsime vihase peni haukumist. Just see vist veel puuduski! Tardusime keset platsi üksteise kõrvale ja ma ei suuda meenutada, mida ma mõtlesin, aga ma mitte ei tahtnud ette kujutada, kuidas see peni nüüd vihastab, et tema territooriumil on sissetungijad, kuidas ta meile kallale tuleb ja kuidas mitte kedagi ei ole, kes seda peni takistaks! Õnneks ta lähemale ei viitsinud tulla. Me lihtsalt seisime ja ei vahetanud sõnagi, ümberringi oli täielik vaikus, välja arvatud koera haukumine. Selge oli see, et siit me abi ei saa, heal juhul pääseme eluga. Hakkasime vaikselt tagasi liikuma, aga meie kõndimise peale tuli ka koer lähemale. Käeulatuses polnud mitte midagi kaitseks haarata! Küllap kuuma ilma tõttu ei jaksanud koer meid ära süüa ja lubas tasapisi ära minna. Põgenesime ettevaatlikult sealt õudusfilmist, endal süda saapasääres.



Tagasi liivateel märkasime, et seljatagant tuleb keegi vana kastiautoga. Täpselt selline tunne, nagu auto koos inimestega oleks maapõhjast välja ilmunud. Ma juba nii kartsin, et ürgsed aborigeenid on pahased ja nüüd ootab meid järgmine ellujäämiskursus. Tegelikult nad peatusid ja saime neile oma mure ära rääkida ning nad olid üsna abivalmid. Masinat juhtis karvane mees kelle kaasreisijateks olid noor tüdruk ja vana hallipäine naine. Naine hõikas, et hüpake kasti ja lähme vaatame, mis autol viga. Kui me sinna kasti ronisime, siis suutsime juba natuke naerda enda ja kogu selle seikluse üle.Lõpuks ostsime kuldselt kolmikult 20 dollari eest 5 liitrit bensiini ning jätkasime oma pikka ja käänulist liivateed kodu poole. Kahjuks suri peagi auto jälle välja. Nüüd oli juba hämar, õnneks olime jõudnud korralikumale maanteele, kuid kahjuks tundus olukord veel lootusetum. Vahepeal oli juba mõte, et hakkame jala bensiinijaama poole astuma, kuigi maad oli 20km. Lootsime mõnelt mööduvalt autolt abi saada, aga selle igaviku jooksul möödus vaid üks auto, kes abipalvest hoolimata edasi kihutas. Ma ei tea, mis taevalik kingitus see oli, aga mingil hetkel saime uuesti auto liikuma ja kimasime edasi. Need olid nii pingelised kakskümmend kilomeetrit, et me ei rääkinud omavahel sõnagi, justkui kardaks, et loba peale autol jõud raugeb.

Hetk, mil jõudsime tagasi asundusse, on täiesti kirjeldamatu! Panime paagi kütust pilgeni täis (tundub, et autole ei sobi nii raputavates teeoludes poolik paak), ostsime süüa ja juua ning tundsime, et elu on jälle ilus!
Outback (ehk kõnnumaa) on omamoodi ilus ja põnev, aga samas ka ohtlik. Selliste mitteametlike teede seisukord on üsna kehv ning abi vajades on kasu vist lihtsalt palvetamisest, sest telefon on sellistes kohtades täiesti tumm. Küllap hädaabinumbri siiski saab kätte, aga loodetavasti ei saa me seda kunagi teada.Tagantjärgi mõeldes oli see üks meeldejääv seiklus, mida lähiajal rohkem kindlasti korrata ei tahaks!