Jaa, puhkus, lõpuks ometi! Ma ise ka veel ei usu! Kirjutan praegu seda sissekannet lennukis poolel teel Mauritiusele, sest varem pole lihtsalt mahti saanud. Viimased kuud on kuidagi eriti tormiliselt möödunud, nii et eesootav puhkus on küll kindlalt välja teenitud.

Esiteks lõpetasin paar nädalat tagasi oma viimase praktika. 16 nädalat naistevanglates võttis oma energia. Mingi hetk mulle tundus, et tõesti enam ei jaksa ja lihtsalt ei taha mitte midagi sellest praktikast kuulda. Õnneks lõpupoole läks kuidagi lihtsamaks ja eks sain ka töökaaslaste ning klientidega lähedasemaks. Täpselt siis kui sain nii öelda õige hoo sisse ja hakkasin tööd ka nautima, sai praktika läbi. Olin küll õnne tipul, aga viimasel päeval oli kurb ikkagi. Eriti läks hinge kui kliendid mind tänasid või sain töökaaslastelt positiivset vastukaja. Mõne inimesega kontorist sain nii lähedaseks, et tahaks väga seda sõprust alles hoida.

Õppisin muidugi väga palju. Samas taipasin, et ma ei teadnud tegelikult sotsiaaltööst mitte midagi seda õppima minnes. Väga tihti tundsin, kuidas töö vangidega ei ole minu jaoks ja olin seda õnnelikum, et just sellele praktikale sattusin. Emotsionaalselt on sotsiaaltöö ikka väga kurnav. Jällegi midagi, mida peab ise kogema, et sellest aru saada ja praktika ongi selleks väga hea treening. Nii mõnedki minu kursakaaslased ei jätka järgmisel semestril enam kahjuks meiega koos, sest ei suutnud praktikat läbida.

Samas sain väga palju enesekindlust juurde ja usun endasse nüüd jälle palju rohkem. Naersin endamisi, et kuigi mulle avalikud esinemised üldse ei meeldi, siis avastasin end pidevalt olukorrast, kus pakkusin end vangidega grupitööd läbi viima. Jällegi – ma pole iial nii raske auditooriumi ees seisnud, nii et samas väga põnev väljakutse. Näiteks hakkasin ühte gruppi juhtima, kus viisin seansse läbi mõlemas vanglas, miinimum astme vanglas oli meil 18 naist, maksimumvanglas ainult 6, aga nende kuue naisega ikka oli palju eneseületust. Mitte, et nad otseselt ebaviisakad oleks, aga meil oli grupis tüdrukuid, kellel oli raskusi lugemisega ja samas mõni oli taolisi programme läbinud ja üsna lahtise peaga ja siis oligi kõige raskem leida mingi kuldne kesktee, et kõiki haarata.  Aitasin programmi koostada, mis oli päris hea, sest sain oma ideid jagada ja  seansse ise kujundada ning hiljem siis läbi viia.

Oli ka kokkupuuteid nö kurikuulsate vangidega, kelle kohta olen hiljemgi uudistest kuulnud. Näiteks intervjueerisin ühte naist, kelle kuritegu oli väga laialdaselt meedias kajastatud, aga õnneks ma kohtumise hetkel teda ära ei tundnud. See on siiani ka minu kõige emotsionaalsem kokkupuude kliendiga, ühel hetkel ta isegi proovis vabandada, et temasugune keeruline juhtum on õpilasele antud. Minul oli kohati muidugi uhke tunne, et juhendaja üldse usaldas tema intervjuu mulle ja mõningate mööndustega tundus, et sain päris hästi hakkama ka.

Peamiselt siis tegingi initial assessmente ehk siis intervjueerisin naisi, et välja selgitada, mis nende elus on juhtunud ja kuidas meie organisatsioon neid toetada saaks. Iganädalaselt viisin ka grupitööd läbi ja lisaks oli mul ka paar individuaalset klienti. Hästi palju oli kokkupuuteid aborigeenidega (sest umbes 45% naisvangidest on aborigeenid) ja sain jälle palju parema ülevaate neid puudutavatest sotsiaalsetest probleemidest. Aborigeenid on mul koguaeg selline väike südameasi olnud ja kindlasti kirjutan neist millalgi pikemalt ja põhjalikumalt. Kui ma saaksin kasvõi ühe valge inimese silmi natukenegi avada ja selgitada, miks tänapäeva Austraalia ühiskond just selliste probleemide käes vaevleb, siis oleks minu hing juba rahul.

Mingit puhkust peale praktika lõppu veel ei olnud, sest proovisin võimalikult palju tööl käia. Vahepeal tundus, et sattusin töötamisest sõltuvusse, sest hakkasin vaikselt sisse elama ja suhted lastega läksid aina paremaks ja kohe kippusin tagasi tööle. Esimest korda elus ma tunnen, et minust muutub midagi ja ma tean, et mu töö on vajalik! On olnud väga kurnavaid vahetusi, aga samas ka palju kordaminekuid. See on seletamatu tunne, kui võidan lapse usalduse ja ta tahab mulle oma muredest rääkida või kui saan mõne koduõppel teismelise nii kaugele, et ta minuga tund aega ilma probleemideta ülesandeid lahendab. Omamoodi tagasilöök on muidugi see kui peale vaba päeva mõni laps on pikemaks ajaks tagasi noortevanglasse sattunud.

Kõigi nende probleemsete laste ja naiste taustal kõlab kolm nädalat Aafrikas küll just täpselt ideaalselt. Mauritiuselt edasi lendame Lõuna-Aafrikasse (mille visa järel pidime otseloomulikult oma pealinnas Canberras käima, aga sellest tuleb kindlasti eraldi sissekanne). Tagasi koju jõudes on kohe järgmisel päeval tagasi kooli aeg minna, aga kusjuures täitsa ootan seda, sest lõpetamisest lahutab mind ainult üks semester! Neli tundi veel lennata ja jõuame Mauritiusele! Oleme mõlemad väga elevil, täpselt puhkuse ja lõõgastuse lainel!