Hurraaa, reedel sai meil täis esimene aastaring Kängurumaal! Sellega seoses on kogu meie ajaarvamine nihkunud augustisse, sest just 12.august 2010 saabusime oma uuele kodumaale, mis on selle lühikese ajaga ikka nii armsaks saanud.

See aasta on olnud nagu mitu pikka aastat ühes, sest oleme palju käinud ja palju näinud. Oleme kohtunud väga erinevate inimestega, oleme õppinud väga palju uut nii teiste kui iseenda kohta. Kahtlemata on see olnud kõige põnevam, seiklusrikkam ja väljakutsuvam aasta meie mõlema jaoks!

Mäletan veel üsna selgelt, kuidas me enne lennukile hüppamist lähedastele lubasime, et eks järgmine suvi näeb, sest mingeid plaane seoses Austraaliaga meil Eestist ära sõites ei olnud. Mõtlesime ikka, et aasta on ju pikk aeg ja küllap sellest meile piisab. Nüüd alles saan aru, kui rumal mõte see oli. : ) Kui kalender poleks kättesaadav, siis ise arvaks pigem, et alles jõudsime siia ja möödunud pole rohkem kui 4-5 kuud.

Mida aeg edasi, seda vähem igatseme eesti toitu või eesti elu. Eks samas tekib aina suurem uudishimu, et mis teil seal teistmoodi on, küllap me täna vaataks Eestis natuke teise pilguga ringi. Tahaks näha lähedasi ja kalleid inimesi, aga pigem vist ootaks teid siia külla, kui tahaks ise tulla. Me oleme vist päris palju selle ajaga muutunud…

Meie omavahelised suhted on ajaga läinud aina paremaks. Kui selline reis ei tõesta, kas inimsed sobivad omavahel kokku või mitte, siis ma ei kujuta ette, mis veel parem ja kiirem tõestus oleks. Oleme elanud ja töötanud iga päev üksteise kõrval päris pikka aega. Sellised olukorrad võivad vahel olla pingelised ja panna teineteist proovile. Olen igal ajal saanud kindel olla vaid ühele inimesele ja pole kordagi pidanud pettuma.

Minu ülemus küsis sel teemal rääkides päris intrigeeriva küsimuse: „Te olete juba aasta koos reisinud, kas te ikka meeldite teineteisele või hoopis vihkate üksteist?“. Kui ma talle seletasin, et suhe läheb ajaga aina paremaks, siis peale siiralt üllatunud reaktsiooni oli tema lõplik veendumus, et kunagi me abiellume. Sest kui selline aasta on seljataga ja tunded pole jahtunud, siis lihtsalt ei ole teist valikut. Just täpselt nii ta ütleski:D

Muidugi oleme päris hästi tundma õppinud Austraaliat ja austraallasi. Enam ma ei arva, et Austraalia kubiseb mürgistest madudest ja siin pole võimalik päevagi elada ämblikku nägemata. Just see oli minu üks suurimaid hirme ja kartusi. Reaalsus on see, et mõni kohalik on elanud sama vanaks nagu mina ja pole iial madusid või muid jubedaid elukaid näinud. Eks ämblikke ikka satub siin teele, eriti maapiirkondades, aga kui aus olla, siis Tallinnas noortekas töötades nägin ämblikke tihedamini kui siin.

Oleks see minu teha, nakataks ma vähemalt pooled oma tuttavad selle pisikuga, mille ohvriks ma ise siin langesin ja mis pööras mu elu pahupidi. Ma soovitaks iga kell tulla ja ise proovida, milline on elu kodust kaugemal. Näha, kogeda, reisida, seigelda, otsida, avastada, õnnestuda! Sellest kogemusest on võimalik ainult ja ainult võita! Isegi kui kõik ei lähe nii nagu helesinises unistuses on loodetud.


Aga kui nüüd tagasi argipäeva juurde suunduda, siis on meil vahepeal ka natuke uut ja huvitavat juhtunud. Tööelu on (õnneks?) ikka endine, mina teenin raha Aroma Café’s ja Heikki toimetab jätkuvalt haiglas. Võimalik, et Heikkil õnnestub end ka otse haigla alla vormistada (praegu töötab ta tööagentuurile) ja eeldatavasti tooks see kaasa väikse palgatõusu. Kõik see on alles lahtine, kuid siiski üsna tõenäoline.

Viimasel ajal on meil päris palju külalisi käinud, mis on päris uus asi meie jaoks, sest Perth’i kolides meil siin eriti tuttavaid ju ei olnud:D Kui alguses oli meie vaba tuba üsna kasutu, siis viimasel ajal võib seda täieõiguslikuks külalistetoaks nimetada. Kolmapäeval tulid meile jälle külalised, seekord minu sugulane Mihkel oma sõbraga. Mihkel ja tema sõber Joel töötavad Perth’ist u 600km kaugusel farmis ning linna satuvad üsna harva. Seekord oli põhjuseks Tai puhkusereis.

Selle pildiga lähevad minu ja Mihkli tervitused Kajale ja Reesile:

Reedel käisime väljas eestlastega, kellega kohtusime Perth’i jaanipäevapeol. Üldiselt sellistel eestlaste pidudel hoiavad kõik eestlaslikult omaette ja suheldakse alati rohkem nendega, keda juba natukenegi tuntakse. Aga kuidagi me seal jutustama hakkasime ja kuigi olime nende eestlastega juba ammu plaaninud kokku saada, siis lükkus see kuni reedeni edasi. Nemad on Austraalias elanud juba 5 aastat ja lõpuks peale pikka 2,5 aastat said nad kätte viisa, millega kaasneb elamisluba. Kui leidub veel keegi, kes arvab, et sellist viisat on väga kerge saada, siis nüüd on küll viimane aeg mõista, et Austraalia residendiks saamine on reeglina siiski pikk, keeruline ja kallis protsess. Igal juhul oli meil tore õhtu uute toredate eestlastega!

Ja mis veel: me ostsime endale uue auto! Olime seda juba ammu plaaninud, aga polnud midagi sobivat silma jäänud ja siis lõpuks neljapäeval üsna ootamatult ja õhtul hilja leidis Heikki soodsa pakkumise ning tunnike hiljem oli tehing juba sõlmitud! Polnud küll nii plaanitud, aga meie uus aasta algas päris mõnusa uue autoga, edasi võiks ju ka kõik sama sujuvalt minna!