Kas teate kui tihti ma argiste toimetuste juures avastan end blogist mõtlemast. Iga kord, kui miski mind üllatab või pahandab või liigutab, siis tahaks kohe mõtteid ja muljeid jagada. Ühelt poolt mulle meeldib teid kaasas kanda oma retkel, teisalt on kirjutamine oluline minu enda jaoks. Vahel loen ikka neid sissekandeid üle, nagu meenutuseks või nii.

Aga iga päev ma muidugi kirjutada ei jõuaks. Vaevalt keegi viitsiks ka iga päev minu spontaanseid sissekandeid lugeda. Ajaga on minusse kogunenud igasugu muljeid ja tähelepanekuid ja mis nendega muud ikka peale hakata, kui ühte postitusse koguda.


Kingi me ei kanna, käime paljajalu!
Mäletan päris eredalt, kuidas mind Darwini aborigeenielu šokeeris. Üks õige aborigeen käib alati ja igal pool paljajalu ja vot seda võis igas Darwini nurgas tähele panna. Veel enam üllatusin teistes Austraalia paikades, et paljajalu käimine ei ole omane mitte ainult aborigeenidele, vaid ka valgetele. Inimesed käivad igas vanuses ja igal pool ilma jalanõudeta! Toidupoes, pangas, linnatänavatel vuravad ringi paljad varbad, milline vabadus!

Austraallastele on igapühapäevane piknik sama oluline nagu eestlasele igasügisene seenelkäik. Tegelikult ei olegi nädalapäevadel tähtsust, piknikuseltskondi märkab terane silm igal ajal. Linnades on ilusad pargid, kus inimesed saavad grillahjul liha küpsetada (enamasti tasuta, mõnikord mündi eest). Ka igasugu rahvusparkides on piknikuplatsid kõige vajaminevaga olemas. Võta ainult oma toidumoon kaasa ja piknik võib alata!

Esialgu mõjub massiivne roadtrain hirmuäratavalt, aga juba üsna pea harjub eestlane selle maanteerongiga ära. Pikki vahemaid mööda inimtühja Austraaliat sõites kohtab suure tõenäosusega just roadtraine. Austraalias liiguvad ringi maailma kõige suuremad ja raskemad roadtrainid. Näiteks kui tee on suure langusega, siis on ehitatud isegi nö roadtraini pidurdustaskud, juhul kui masina pidurid ei jaksa enam seda kolakat pidurdada. Suveniiripoe riiulid on mini-roadtrainidest lookas.

See viimane, K, on kasutusel Austraalia kullakaevandustes, ühtlasi on need maailma suurimad roadtrainid, mida kutsutakse hellitavalt Powertrain või Body and six:

Esimest korda Perth’is ringi sõites märkasime elumajade ees suuri mööblilaadungeid. Inimesed on lihtsalt oma vana diivani või põrandalambi või pesumasina ribadeks kasutanud ja nüüd tänava äärde vinnanud. Sellistes vanakraami hunnikutes võib näha küll igasugu kraami: vanu madratseid, toidunõusid, ehitusjääke, mänguasju, patju-tekke jne. Mõne aja pärast need hunnikud korjatakse kellegi poolt kokku ja siis paari kuu möödudes kõik kordub taas.

Teisipäev on mingi vaikiva kokkuleppega valitud sooduspäevaks, ärge küsige miks. Teisipäeviti on näiteks kinopiletid odavamad ja pitsa saab alati soodushinnaga. Bensiini tasub tankida esmaspäevast kolmapäevani, sest nädala lõpus hind natuke tõuseb. Vahel on keset nädalat mingi lisasoodustus ja siis on bensiinijaamade läheduses ummikud, kaugelt mõtled, et tasuta saab midagi, miks need inimesed muidu nii meeleheitel on:D

Toidukärusid ei pargita peale shoppamist tihtipeale mitte eeskujulikult kaupluse parklasse, vaid nendega sõidetakse mööda linnatänavaid koju. Pole siis ime, et parkides, majahoovides jne need kärud igapäevaselt silma jäävad. Näiteks meie maja ees on pidevalt vähemalt neli-viis käru pilla-palla. Inimesed ei jaksa oma koormaid vist käe otsas koju tassida ja nii veeretatakse käruga kaup koduukse ette.

Uksekella reeglina Austraalia kodudel ei ole. Uuemates majades juba tuleb see vaikselt vist moodi, aga pigem on tegu erandiga. Meil ei ole üheski kodus oma uksekella olnud : )

Inimesed on siin väga mugavad ja seetõttu peab kõiksugu kaupu saama kätte drive-in’st. Kui tuleb näiteks isu kasti õlle või pudeli šampuse järele, siis sõidad lihtsalt alkoholipoe drive-in‘ ja tellid oma joogid. Seda ma ei pea vist mainima, et siin müüakse alkoholi ainult spets poodides ja toidupoest seda kätte ei saa. Sellised drive-in putkad on muideks ka kohvijookide tellimiseks.

Perth’i linnas elab u 1,7miljonit inimest ja siin on täpselt ÜKS kasiino – Burswood! Ma isegi ei oska pakkuda mitu erinevat kasiinot on väikses Tallinnas. Kusjuures mängupõrgu on kohalike seas päris populaarne. Austraalia suurlinnades on hiiglaslikud kasiinkompleksid, mida vahel nimetatakse meelelahutuskeskusteks. Sellistes kompleksides on olemas kauplused, restoranid, spad, hotellid, ööklubid jne. Üldiselt on need väga uhked ja nädalavahetustel rahvast puupüsti täis. Lühidalt öeldes on WAs ainult üks kasiino, sest valitsuse poolt teistele tegevusluba ei anta. Heikki töökaaslane arvas, et Perthis on üks kasiino, sest see on nii väike linn.

Kui juba üks kilekott, siis olgu neid parem mitu!

Muffin on kahtlemata üks oluline osa austraallase toidulaual. Muffin peaks olema minu arust rohkem nagu koogi või maiustuse eest, aga siin süüakse muffineid vabalt ka hommiku- või lõunasöögiks. Keeruline on leida kohvikut, kus ei pakutaks muffineid ja tavaliselt on valik väga lai ja mitmekesine. Toidupoes on lademetes muffinijahusid, millest saab suurema vaevata värskeid muffineid küpsetada.

Selle lühikese ajaga on saanud ka minust keskmisest suurem muffinisõber, kohvi ostame vahel drive-in Muzz Buzz’ist ja kinos käime tihti teisipäeviti. Paljajalu veel ei käi ja piknikke ka pole pööraselt fännama hakanud, aga kes teab, millal Austraalia meid ka nende kommetega nakatab.