Kuigi vahepeal on möödunud ainult mõned päevad, siis elu muutub siin lausa igapäevaselt. Meil on uued töökaaslased, uued majanaabrid ja tundub, et kuiv aastaaeg hakkab ootamatult kiiresti vihmaseks muutuma. Aga kõigest sellest ja paljust muust juba järgemööda.

Peaaegu nädal tagasi lisandusid meie Gate Gourmet „töökasse“ kollektiivi kaks saksa tüdrukut. Sakslasi on üldse Austraalias maru palju, enamus võõramaalasi, keda siin kohanud oleme, on just sakslased. Noh, tüdrukud nagu tüdrukud ikka, 20-aastased ilmarändurid. Hea nali oli muidugi see, et nad ei teadnud, kus Eesti asub! Võrlduseks fakt, et kohalikud austraallased teavad natuke eesti ajalugu, kliimat ja vähemalt seda, et tegemist on Euroopaga. Arvasime esimese hooga, et ju sakslased ei pea vajalikuks lastele koolis geograafiat õpetada, aga nad kinnitasid, et on maakaarti näinud küll. Võta nüüd siis kinni. Muidu neile väga eesti keel meeldib, peavad seda vene keele sarnaseks ja meid venelaste sarnaseks. Lahe on see, et kuna olen saksa keelt õppinud, siis päris hästi saan aru, mis nad omavahel räägivad. Tüdrukute jaoks on muidugi uskumatu, et saksa keelt oskame.

Sakslannad elavad muide oma autos, tumerohelises Ford Falconis. Jah, siin elavad väga paljud autodes või lausa telgiga põõsas. Õhtul ringi sõites näeb tihti bäkkerite minibusse ja autosid kuskil parkimas, neil seal väliköögid püsti pandud, ilm ju võimaldab niimoodi elamist. Rannas on olemas tasuta wc ja dušš, niiet kõik vajalik on kättesaadav. Võimudele muidugi selline säästuelu ei meeldi, igal pool on sildid, et autos ei tohi magada, telkimine keelatud, mõnel pool ka piiritletud aeg, kaua tohib autot parkida. Trahvid on päris soolased. Meie eestlasest töökaaslane, kes eelistab telki ja põõsast on saanud juba kaks trahvi ja teab rääkida, et tavaline taks on 400 dollarit. Õnneks on see juhtumipõhine, ehk siis näiteks kahekesi telkides maksavad mõlemad 200 dollarit.

Alguses mulle väga meeldis, et tööle tuleb uusi inimesi, aga teate nendel sakslastel ka omad kiiksud. Esiteks on nad ludrid laiskvorstid. Neile nii meeldib, et töö on lihtne ja seega nad vist arvavad, et palka makstakse naeratuse eest. Ma jõuan vahepeal terve lennuki ära koristada, kuni nemad kukalt sügavad ja mõtlevad, kust otsast alustada! Teadupärast on iga lennuki jaoks vähe aega ja päevas on paar sellist hetke, kus tasuks koivad välja sirutada. Niisiis on nad väga aeglased. Teiseks kulub neil pool tööaega söömisele. Tasuta söök on nende mõttemaailma ilmselgelt pahupidi pööranud või on nad lihtsalt viimased paar kuud nälginud. Ükskõik, millise tööülesande juurde käib ikka väike küpsis või jäätis või lausa praad. Ja meil on veel selline töö, kus juba ette määratud palju pause söömiseks, ikka jääb väheks. Üks tüdruk on muide poole suurem kui Heikki, teine on täpselt poole väiksem, aga mõlemad söövad kaks korda rohkem kui Heikki! Noh, kui need väiksed veidrused kõrvale jätta, siis on nad toredad sõbralikud sakslased, kes ei tea kus asub Eestimaa : )

Tegime mõned pildid oma töövormides, päris head näeme välja, eks:




Eile juhtus mul tööjuures üks uskumatu seik. Kell oli saamas peaaegu 18, ehk siis mõned minutid tööpäeva lõpuni, ehk siis viimased 15 minutit olime pausi pidanud. Kell 18 alustab õhtune vahetus, seal töötab üks järjekordne tšuksimutt, umbes 30-aastane. Tema tulekust saavad kõik aroomi järgi aru, sest arvestades lõhnapilve, siis päevas kulub tal umbes üks pudel mingit väga ebameedivalt vänget parfüümi. Olin teda ka varem näinud, alati väga sõbralik ja kippus nagu vaikselt sõbrannaks. Tol saatuslikul õhtul sain ma teada, miks. Kui olime kohustuslikud viisakusnormid täitnud ja saime mõlemad teada, et meil läheb hästi, siis kutsus ta mu nurga taha. Asi kippus väga imelikuks, sain aru, et midagi ülisalajast on juhtumas. Ta otsis välja stripiklubi visiitkaardi ja pakkus mulle tööd!!! Kiitis kui head palka saab ja kui raske on sinna pääseda, aga tema abiga on see võimalik! Rääkis tariifidest, erinevatest stripiklubi valdkondadest ja kiitis, et minust saab hea töötaja! Ma sisemiselt olin sõnatu, aga suutsin kuidagi puterdada, et vist ikka mitte. Tegemist oli väga ebamugava olukorraga. Lubasin, et annan talle teada, kui mõni tuttav peaks seda väärt ametit soovima, ainult läbi tema pidavat sinna saama. Ma ei taha mõeldagi, mismoodi ta selle klubiga seotud on. Heikkile muidugi valmistab see lugu palju nalja. Arvas, et kui meil raha otsa saab, siis võiks ikka proovida:D

Täna kolis meie naaber Nick välja ja asemele saabus mustanahaline Jakcson, kes on pärist Aafrikast. Jackson on Austraalias juba 9 aastat elanud, ta õpib raamatupidamist ja tuli Darwinisse laotööga taskuraha teenima. 9 aastat tagasi saabus ta siia sõjapõgenikuna ning tundub, et talle meeldib. Ma olen unustanud kirjutada, aga Heikki nimi on siin kõigile nii raske hääldada, Jackson küsis ka umbes viis korda üle ja proovis meelde jätta. Minu nimega on kergem, sest paljud mugandavad selle kohalikuks nimeks Caitlyn. Mõnikord isegi tutvustan end juba niiviisi : )

Olime juba Eestis suured kinosõbrad ja ega filmipisikust ei saa siin ka lahti. Niisiis käisime teisipäeval esimest korda kohalikus kinos. Darwinis on kaks Event Cinema filiaali ja lisaks töötab juunist novembrini Deckchair Cinema, ehk siis vabaõhukino. Sinna Deckchaircinemasse tahame ka väga minna, aga kõigepealt proovisime tavakino ära. Kui te nüüd arvate, et mis seal kinos ikka teistmoodi saab olla, siis isegi see on siin parem! Nimelt ei ole saalis numbrilisi kohti, igaüks istub sinna, kuhu ise tahab. Esimese hooga oli see väga ebaharilik, kartsime juba, et peame esireas istuma. Tegelikult oli rahvast väga vähe, saal oli väga mõnusalt ja avaralt kujundatud, saime endale superkohad. Iste oli nii mugav, et võisid tunda end nagu kodudiivanil. Muide, miskipärast on siin teisipäev nö sooduspäev ja seetõttu saime pileti vaid 10 dollariga, tavahind on 16.50. Vaatasime filmi The Expendables ja jäime valikuga väga rahule. Mõnus, varsti jälle kinno : )

Veel käisime eelmisel nädalal Mindil Beachil, kus toimub neljapäeva ja pühapäeva õhtuti Sunset Market, ehk turuõhtu. See on tõeline turg väga mitmekesise söögiga (aasia/tai/india/hiina köök, jäätised, karastusjoogid jne), tänavamuusikute ja suveniirilettidega. Seal turul tulid mul kohe USA filmid meelde, kus miskit taolist nähtud. Oleme seal kaks korda käinud ja mõlemad korrad on seal väike poiss Michael Jacksoni lugude saatel moonwalk stiiliga head raha teeninud. Rahvast käib seal alati väga palju, nagu tõeline festival toimuks.

Vahepeal oli teil 1.september… Austraalias muidugi ei tähenda 1.september muud kui esimest kevadkuud ja Põhjaterritooriumil peaks september veel üks kuiva aastaaja kuu olema. Nimelt võib siin eristada kahte aastaaega: kuiv ja kuum ning vihmane ja niiske. Kohalikud ütlevad, et alates oktoobrist võib tunda ilma muutumist. Kuiv aastaaeg tähendab siin täielikku krõbekuiva elu, vihma ei saja üldse. Märg aastaaeg tähendab paduvihma, äikest, torme ja isegi 100%-list õhuniiskust. Niisiis seekordne 1.september oli ootamatult tavaline päev, meenutasin oma kooliaega, lugesin delfist koolialguse uudiseid ja elasin 13 500le lapsele kaasa, kes eestimaal kooli läksid : ).

Siin on aga viimased nädalad isadepäeva tähe all möödunud, sest 5.septembril tähistatakse Austraalias isadepäeva ja see tähendab peaaegu samasugust valmistumist nagu jõulude eel. Nimelt on poed täis erisoodustusi, igal pool loosungid peatselt saabuvast tähtpäevast, ajakirjades on reklaamid, mida isadele kinkida võiks, tõeline kampaania! Isegi šokolaad oli spetsiaalselt Father’s Day nimega.

Kui juba poodidest juttu tuli, siis me oleme nüüdseks nii harjunud siinsete toidukauplustega. Nimelt samal ajal kui sina otsid rahakotti ja lobised kassapidajaga, pakib tema su kaubad kõik kenasti kotti. Juba esimesel päeval ma muidugi mõtlesin, et appi kui palju inimesi siin on, kui palju kotte iga päev pakitakse ja meie väike eestimaa teeb oma killerkottide kampaaniat?! Aga tundub, et siin on üldse elu kuidagi rohkem rikutud, keskkonnast ei hoolita väga ja kilekotte aina toodetakse juurde. Kassa kõrval oli silt, et kui sul on kolm asja, siis me ei pane neid kilekotti, aga kui ise küsid, siis ikka saab.

Olen juba ammu tahtnud soovitada: vaadake filmi „Austraalia“! Selle tegevus toimub meie Darwini linnas, see on põnev ja ajalooline film, pealegi on seal väike armas aborigeenipoiss Nullah, kelle sarnaseid me tänavatel igapäevaselt näeme.

Tean, et teil seal kaugel kodumaal on juba päris külm… Kui teid see lohutab, siis meil läks peale tänast padukat ka nõks jahedamaks, kallas nagu oavarrest! Öösel oli ka väga kõva vihm, ärkasime selle sahmaka peale keset ööd üles. Kohalikud on varemgi öelnud, et sel aastal on ilm imelik. Tegelikult ei tohiks praegusel ajal veel üldse vihma sadada, eks näis mis saama hakkab. Siiski ma saadaks teile hea meelega peotäis päikest ja kasvõi mõned soojakraadid: )