Käisime lõpuks krokodilli koopas, jee! Darwini kesklinnas, kohe Mitchell streedil suveniiripoodide ja kohvikute kõrval asub tõeline krokode paradiis! Sissepääs maksis 28 dollarit täiskasvanu ja selle eest võiks seal terve päeva tegevust leida. Igaüks saab krokodille sööta, nendega ujuda, vaadata lühifilme, uurida nende ajalugu, hoida krokodillibeebit jne. Lisatasu eest saab proovida cage of death ehk surmalõksu atraktsiooni, mis tähendab siis puurist suurte pea saja-aastaste elukate õrritamist. Noh, tegelikult olid need loomakesed üsna loiud ja liikumatud, seetõttu tundus see puuri värk mõttetu. Mulle meeldisidki kõige rohkem pisikesed kroksipojukesed, kes natuke rohkem aktiivsust üles näitasid. Kogu käigu tipphetk oli kindlasti see, kui ühe pisikesega tutvust tegin ja proovisin, mis tunne on krokodilli hoida. Ehhee, keeruline selgitada, mis tunne see oli… Arvasin, et ta on natuke raskem ja soojem, tegelikult oli jahe ja kerge. Tahtis veidike väänelda, pidi teda ohjes hoidma, samal ajal naeratasin vapralt fotograafile ja niimoodi me siis väikse fotosessiooni tehtud saimegi. Onu lubas pisikese hambaid ka katsuda – need olid nõelteravad! Enne pildistamist oli lahe hetk: Heikki istus teleka ette maha, kus jooksis film erinevate episoodidega, kuidas krokodill kedagi nahka pistab. Film oli nii põnev, et Heikki ei pannudki tähele, kui onu minu uue sõbra puurist valla päästis :D Helikiirusel hüppas Heikki püsti, kui ma ta tähelepanu suure suuga loomale pöörasin. Niiet jah, seal kroksimaailmas peab tähelepanelik olema. Kuna Heikki kunagi väiksena on pisikest krokodilli hoidnud, siis ta jättis seekord selle vahele. Heikki nii naerab, et kui näen pisikest putukat, siis juba paanika ja ihukarvad püsti, aga kui tegu krokodilliga, siis tahan kohe käes hoida. Näiteks mina tahaks ka madu katsuda, Heikki ei teeks seda mitte mingi hinnaga. Samas kõiksugu pisikesed satikad, rääkimata ämblikest tekitavad minus surmahirmu!


Hästi lahe, et seal korraldatakse giidi saatel ringkäike, kus räägitakse väga palju krokodillide elust vabas looduses ning samal ajal toimub suurte krokode söötmine. Päris hirmutav tundus, kuidas töötajad eluka puuri lähevad ja õrritavad lihatükkidega. Fantaasia hakkas päris hästi tööle, et mis saab, kui kroko otsustab väikse tüki asemel suure kasuks! Õnneks seda siiski ei juhtunud. Väikseid krokosid saime meie ka sööta, see oli päris lahe! Krokodill on muuseas väga võimas hüppaja (mida pildiltki näha võib), niiet tihti langevad tema saagiks ka linnud.



Meile väga meeldis see käik ja saime päris huvitavaid asju krokodillide kohta teada. Krokod on päris targad loomad, neile on võimalik isegi trikke õpetada. Kuigi ei seal pargis ega kuskil mujal pole ma trikitavat krokodilli näinud :D. Austraalias arvatakse olevat umbes 140 000 saltwater ehk soolase veel krokodilli, kellest 80 000 siis peaks Põhjaterritooriumi kandis ringi luusima. Freshwater ehk mageda vee krokse arvatakse siinkandis umbes 150 000 olevat. Kusjuures inimese jaoks ongi kõige ohtlikumad just need soolase vee krokodillid. Nagu enamus ohtlikke roomajaid ja jubedaid elukaid, siis on ka krokodill rohkem ööloom ja tegutseb aktiivsemalt pimedas. Kõige jubedam fakt nende elukate kohta on tõsiasi, et nad söövad kõike, millest jõud üle käib ja mille nad kätte saavad! Hobune või sebra on nende jaoks korralik kõhutäis, rääkimata kängurudest või koertest. Kuna neid on väga palju jahitud, siis nüüdseks on enamus liike looduskaitse all.


Heikki söödab kroksipojukesi: