Eelmisel nädalal töötasime õhtuses vahetuses ehk 18.00 – 02..00. Alguses mõtlesime, et õhtune vahetus ongi parem, sest ainus õhtune meelelahutus, mida me oleme avastanud on kinos käimine, aga seda ju ka koguaeg ei viitsi. Nagu varasemalt kirjutasin, siis kella kuue – seitsme ajal õhtul on juba kottpime ja enamus kohti suletud. Seega tundus, et kinos saab ju päeval ka käia ja õhtul töötades on kõik hommikud ja lõunad vabad, ehk saab rohkem teha ja näha. Kahjuks sai esimesel õhtul juba selgeks, et öine töö tähendab veel rohkem pause ja on veel igavam! Pluss me peame õhtuti rohkem neid toidukaste tühjendama, niiet töö on ka üksluisem. Täpsemalt näeb see välja nii: kell 18.00 oleme valmis alustama, st istume maha ja võtame tööpäeva esimese jäätise, mõnikord ka muud head-paremat. Eesti mõistes töö algab 15 – 30 minutit hiljem, kui asume kaste tühjendama. Juba 19.00 lähevad teised lennujaama, meie jääme sinna ja mõnikord teeme u poole tunni pärast pausi. Niimoodi poole tunni või tunnikese kaupa see töötamine käib. Vahepeal sööme, mängime telefonimänge, loeme ajakirju, mängime telefonimänge, jutustame, mängime telefonimänge. Jah, oma telefoniga pole ma iial nii palju mänginud. Heikki juba vaatab uut telefoni, sest vanas on igavad mängud. Mina olen Tetrise lainel ja muudkui arenen:D
Kui kell on saanud üksteist või natuke rohkem, siis oleme päästetud, sest edasi ootab meid kiire käik lennujaama ja siis saab juba koju! Õhtuses vahetuses on meil ainult üks lennuk, aga see on öine lend Sydneysse, ehk seda lennukit me sätime u tunnikese. Ideaalis peaks me seal vahetama tekid, padjapüürid, seljatoerätid, sickbagid (e natuke halvemini öeldes oksekotid :D) ja kõrvaklapid. Reaalsus aga tähendab seda, et iga öö see list muutub sõltuvalt lennugraafikust. Kui lend hilineb, siis näiteks padjapüürid või oksekotid või ka mõlemad jäävad vahetamata. Hämmastav, kui savilt siin see töö käib. Eile näiteks üks stjuardess küsis imestades, et kas ma padjapüüre ei vahetagi. Ma ei tea, mis oleks olnud õige vastus, sest küllap ametlikult peab kogu töö alati ära tegema, aga meie kolleegid on otsustanud, et sõltuvalt lennuki saabumisest planeerime oma tööülesanded ümber. Selliseid hetki on olnud väga palju, kus ma imestan, kui hoolimatult seda tööd tehakse. Ma ei kujuta ette, kuidas tulevikus lendama hakkan, sest nüüd ma tean, kuidas asjad tegelikult lennukis olema peaks ja kuidas tavaliselt on. Heikki arvab, et enamus reisijad ei pane üldse tähele kui must või puhas nende istme ümbrus on.. Muideks – oma lühikese karjääri jooksul lennunduses olen näinud umbes kolm korda, kuidas iste on kellegi poolt täis lastud ja kuidas heal juhul lihtsalt kate ära vahetatakse! Rääkimata sulanud šokolaadist, mahlast, veinist jnejne, mis istmetel, määrdunud patjadest, tekkidest. Mulle on alati tundunud, et kuna lennutransport on võrdlemisi kallis, siis on see ka pisut kvaliteetsem, aga ega suurt vahet küll ei tundu kui võrrelda Tallinn-Tartu kiirrongiga. Ma ei tohiks teile neid lugusid vist üldse rääkida, aga jah, meie firma on ses suhtes ikka hämmastav. Muidugi on siin töötades äge näha lennujaama tööd seestpoolt. Mõnikord harva nuusivad pakkide juures narkokoerad, vahel teenindame isegi valitsuse minilennukeid jne. Kui varem ma kujutasin ette, et piloodi ruum on täis moodsaid nuppe, siis nüüd ma tean, et piloodi punker näeb väga vana ja räsitud välja, see on väike ja nupud on ka rohkem nagu ziguli masti.

Mis veel – inimesed unustavad nii palju oma asju lennukisse. Oleme leidnud prille, riideid, märkmikke, raamatuid, ehteid, raha, ajakirju jne. Nüüdseks on meie leiunimekirjas kaks raamatut, sõrmus, päris palju ajakirju ja u 4dollarit : ). Aga iga lennuki koristaja pime raev on lastega reisija! Juba sisenedes näed ära, kus on lapsed istunud. Ükskord Heikki leidis ühe Dominici pardakaardi, kes oli oma püsimatu jõnglasega reisinud ja sellest ajast alates on kõik lastega inimesed lennukis Dominicid :D. Võite ise ette kujutada, mis juhtub, kui anda lapsele nädala jagu „Postimeest“, et ta ilusasti need paberhundi moodi ribadeks tõmbaks! Muidugi saab Postimeest ka muu kätteulatuvaga asendada, näiteks kommipaberid või ühekordsed kõrvaklapid. Siis sa korjad seda saepuru ja siunad lapsevanemaid, kes ei viitsi oma võsukestele mänguasju kaasa pakkida.
Aga ühesõnaga kui see 767 koristatud, siis sõidame tagasi oma putkasse ja kell on peaaegu 2 öösel ja meie valmis kojuminekuks. Öine vahetus on küll väga lihtne, aga ka igav ja üksluine. Lisaks on meie töökaaslased üsna imelikud. Appi, ma töötasin ju kolm päeva selle tšuksimutiga koos, kes mind strippariks tahtis värbata! Uuh, kui ebamugav!

Niisiis järkub meie karjäär Gate Gourmet Darwini filiaalis öötöölistena. Tõeline pluss on muidugi palk, mis öösel töötades on mõnevõrra kopsakam. Eelmisel nädalal teenisime mõlemad u 790 dollarit, kroonideks ümber arvutades on see kahepeale u 18 000, niiet päris hea summa. Teisipäeval selgus meie firma tume tulevik – nimelt 16.novembrist lõpetab GG oma töö. Enamus töötajaid teadsid või arvasid seda juba ammu, aga ametlik info tuli nüüd. Asi selles, et Gate Gourmet ja Qantas pidasid lepingu läbirääkimisi, aga kuna meie konkurent tegi parema (loe: odavama) pakkumise, siis novembrist alates teenindab Qantase lende firma Alpha. Mitte, et kellelgi eriti kahju oleks, et asi sedasi läks. Enamus töötajaid just lootiski, et lepingu saab endale Alpha, sest nüüd ootab paljusid hüvitis ehk suured summad raha. Meie jaoks ei oma see samuti erilist tähtsust, sest saame mitu kuud siin töötada ja raha teenida, et siis edasi mööda Austraaliat uudistada. Samas on selle teate avalikustamine tekitanud igapäevatöös paraja segaduse. Mitmed töötajad ei ilmu enam tööle, võtavad sick-i ehk haiguspäeva. Asi selles, et olles permanent ehk eesti mõistes täiskohaga töötaja, saavad nad tavapärast palka ka haiguspäevade eest.
Tõeline tipp on muidugi meie eestlasest töökaaslase ja saksa geograafide(loe: saksa tüdrukud, kes ei tunne euroopa kaarti) käitumine. Eesti kutt lihtsalt tööle ei ilmunud, kõnedele ei vastanud ja omavahel öeldes sõitis ammu juba Perthi:D Hea maine eestlastele, aitäh! Saksa tüdrukute käitumine oli umbes sama, lisaks veidi koomilisem. Eile tahtsid nad saata oma sõbrannad tööle, nö asenduseks, sest neil endal oli pohmakas ja nad ei jaksanud tulla. Muidugi naersid bossid selle idee välja. Õhtul ilmusid nad töö juurde, tõid oma töövormid ja lennujaama kaardid ning jätsid bossidele kirja. Kas te kujutate ette, et kirjutate oma ülemusele, et kle meil on nii kahju, et sedasi käitusime, aga meie sõbrad tahtsid lahkuda Darwinist ja seega meil ei jää muud üle, kui samuti ära sõita. Muidu oli siin väga hea töötada ja kõik olid väga sõbralikud jne. Et siis nagu lahkumisavaldus? Ulme, aga nii see oli!

Selleks, et ohutult omavahel eesti keeles töö- või majakaaslastest rääkida, oleme välja mõelnud (või mis veel parem – on iseenesest tekkinud) nö eestindatud hüüdnimed. Sedasi on mugavam ja keegi ei saa ei tööl ega kodus aru, et jutt neist käib. Allpool väike valik:

Me ei unusta iial, milline võib olla ühe asutuse sisepoliitika ja kui kireva seltskonna võivad moodustada töökaaslased. Ma usun, et me ei lenda enam iial sama tundega nagu enne töötamist Gate Gourmet firmas. Me teame, et tänu sellele töökohale oleme palju paremini ja kiiremini sulandunud austraallaste hulka, tähendagu need „austraallased“ siis filipiine, tšukse või aafriklasi.