Me pole nüüd kaua aega blogiga tegeleda jõudnud, sest käisime tööl ja teistes toredates kohtades. :) Seoses tööga on taas mitmeid põnevaid uudiseid. Nimelt saime oma esimese palga. Töötasin eelmisel nädalal 4 päeva ja sain 579 dollarit! Eestis käisin kuu aega ehk siis umbes 20 päeva tööl ja teenisin peaaegu sama palga! Meie teadsime, et tunnitasu on meil 15 dollarit, tegelikult saame koos boonusega aga 18,8 dollarit. Mis boonus see on ja mille eest konkreetselt, seda me muidugi ei tea. Veel maksab tööandja meile 3 dollarit nädalas, et me oma töövormi peseksime :) ja valitsus maksab meile igal nädalal 19,23 dollarit tasu selle eest, et me viitsime töötada piirkonnas, mis on hõredalt asustatud ja eraldatud (loe: tööjõudu on vaja!). Tuletan meelde, et Darwinis elab 120 000 elanikku. Niiet kõik need boonused juurde ja teenimegi nädalas umbes 1500 eeku rohkem, kui alguses arvasime.

Panen siia vahelduseks pilte meie uhkest Stuart Parki kodust:

Neile, kes ootasid saiahallituskatse tulemusi, siis pange nüüd tähele! Sai läks kotis hallitama, aga oma pehmust ta ei kaotanud! Imelik hõljuv hallitus tekkis, aga sai oli pehme nagu oleks ta värske! Järgmiseks ma proovin, kas see sai üldse iial kõvaks läheb. Jube, mis saiu siin ikka valmistatakse!

Peaksime rohkem kirjutama oma töökaaslastest, nad on tõesti naljakad kujud. Enamus töökaaslasi on vanad mehed, kes selles firmas juba 10 – 20 või isegi rohkem aastaid töötanud, paljud neist on Austraaliasse sisse rännanud ja siia elama jäänud. Meid on õnnistatud ka ühe „kohaliku“ naistöökaaslasega Birmast ja see mutt on hull! Esiteks on tal nii kohutav aksent, et me ei saa kunagi aru, mida ta räägib. Ta on megakiire, võiks isegi öelda närviliselt kiirustav ja ega ta ei lase end ka jutustamisel lõdvaks. Vastupidi – ta räägib veel kiiremini, kui töötab! Ta lobiseb palju, ta töötab palju, ta jõuab kõikjale. Kui kõik teised olid meiega kohe alguses sõbralikud, siis tema oli ikka nõiaella ja viisakusega väga vaeva ei näinud. Nüüd ta vist on aru saanud, et me ei tulnud siia firmasse tema tööd ega tema loba röövima, niiet suhted on paranenud. Vahepeal isegi mõistame tema keelt (see on segu tšuksikeelest ja inglise keelest) niiet saame juba veidi sõprust sobitada. Heikki kuulis, et õhtuses vahetuses pidi töötama üks teine tšuks, kes teeb kõike veel kiiremini. Ootame huviga, millal meid õhtusesse vahetusse paigutatakse.

Teised töökaaslased on küll vanuse poolest vähemalt 50 aastased vanamehed, aga käituvad nagu poisikesed. Iga päev viskavad kildu, tögavad teineteist, kogu tööpäev on segu naerust ja sõbralikust üksteise kiusamisest või naljaviluks lõõpimisest. Mul on oma lemmik: vanamees Henry, keda meie alguses Harryks pidasime, meie jaoks on ta multifilmimees, sest sellise näoga meest lihtsalt ei saa tõsiselt võtta. Kutt paneb oma nokamütsi ja laia naeratuse saatel ringi, vahelduseks paar vimkat töökaaslastele ja elu ongi hernes! Uskumatu, millise lustiga siinsed inimesed töötavad! Okei, see töö on küll lihtne, aga usun, et sarnast kollektiivi eestist leida on küll sama tõenäoline nagu sellist tööd tehes Eestis raha teenida.
„Hello, how are you?“
„Hi, I’m good, thanks. How are you?“
„I’m fine. Thank you“
Ehk siis kõigil läheb hästi ja niimoodi käib see igapäevaselt.

Viimasel ajal räägime tööl palju Eestist. Nende jaoks on Eesti vist väga eksootiline koht. Mitmed töökaaslased pole Euroopas kunagi käinudki, rääkimata siis meie kodukandist. Kui üks töökaaslane Mario kuulis, mis valdkonna inimesed me oleme, eriti veel Heikki oma õigusteadusega, siis ahmis ta esiteks mitu sekundit õhku ja alles seejärel sai kõnevõime tagasi. Kahtlemata ei peaks me Mario arvates seal firmas töötama. Kui ta kuulis, millised on meie palgad Eestis, siis ei saanud ta üldse aru, mismoodi inimesed elavad. Samuti rääkis Heikki täna, et tema õigusteadlase haridus on tööl kuum teema ja kellelegi ei mahu pähe, miks ta Eestis „big money“ ei teeni.

Multifilmimees Harry tuleb iga päev mu käest üle küsima, kas tõesti meil on talvel -30 kraadi pakast, sest tema arvates pole see lihtsalt võimalik. Ta küsis, millega me oma majasid kütame, kuidas riietume jne. Kuuldused kolmekümnekraadisest talvest levivad me firmas nii kiiresti, et peaaegu iga päev saab kellegagi sel teemal arutleda. Harry on väga huvitatud eesti rahast, kasvõi müntidest. Palus, et ma otsiks talle meie raha ja siis ta ostab minult selle endale mälestuseks... aga eesti raha mul enam vist ei ole.

Veel üllatas neid, et õpime koolis nii palju võõrkeeli, lapsed austraalias reeglina võõrkeeli ei õpigi. Nad uurivad ja küsivad väga palju eestlaste ja eesti elu kohta. Kusjuures kõik teavad, et olime vene võimu all, aga nüüdseks oleme iseseisev, niiet Venemaaks või venelasteks meid ei peeta. Mitmed korrad oleme kaardile Eesti asukoha märkinud, mõned käivad ka netist otsimas, et kus me siis ikka täpsemalt paikneme. Nad on küsinud, kas meil on oma kuningas ja kuninganna, mida me ekspordime, milliseid on parimad eesti toidud ja kas meil on euro. Euroopa liit on nende jaoks ka väga põnev teema, niiet euroasjadest saab nende austraallastega igavatel lõunapausidel pikalt rääkida.

Veel üks asi, mis meid väga üllatas siin. Kui Eestis lähed näiteks panka asju ajama või poodi, siis võtad järjekorranumbri. Siin on järjekorranumbri asemel inimene, eraldi töötaja! Ta tervitab sind, räägid talle, mida sul vaja on, paneb nime kirja ja seejärel toimetab nii, et ühel hetkel jõuad tellerini. Kui Tele2 poes on samamoodi numbri teema, siis siin Telstra poes oli aparaadi asemel inimene, kes organiseeris järjekorra ja lõpuks jõudsid müüjani. Naljakas.

Üldiselt on elu natuke stabiilsemaks muutunud. Kui meil on tööpäevad, siis väga harva lähme õhtul veel kuskile, sest juba 19 ajal on kottpime ja kõik kohad on suletud. Kujutage ette, et Lõunakeskus või Rocca al mare oleks avatud iga päev 9 – 18, välja arvatud reede, mis on erand paljudes kauplustes, sest siis ollakse avatud kauem, näiteks 21ni. Just niimoodi töötavad siin enamus poed ja pangad ja postimajad jne. Põhjaterritooriumi suurim kaubanduskeskus Casuarina, mis on meie lemmik, jääb meile tihti suletuks, sest olles tööl 18ni me lihtsalt ei jõua sinna. Küllap on asi selles, et siin on tööjõud nii kallis, pole mõtet poode poole ööni lahti hoida. Üleüldse tuleks ära mainida, et siin ei ole mitte asjad kallid, vaid just tööjõud. Paljud toidupoed on näiteks avatud 6.30 kuni 16.00, elu kuidagi algab hommikul varem ja lõpeb varem. Seetõttu magamegi mõnikord juba kell 21 magusat und.


Aga kui meil on vabad päevad, siis lemmik ajaveetmiskoht on kindlasti lainebassein! Kuna Darwini kandis meres ujumine ei tule kõne alla, sest siin vohab jellyfish ehk meduus ehk millimallikas, mis võib surmavalt kõrvetada, siis merre me siin ei kipu. Kuigi jellyfishil on nö kõrghooaeg ja aeg, mil seda ei tohiks eriti esineda, siis sellest hoolimata ei kutsu sellisesse vette miski. Rääkimata veel soolase vee krokodillidest, kes ka võib-olla tahaks meiega koos ujuda ja pärast meid nahka pista! Niisiis me eelistame suurt lainebasseini, mille sissepääs maksab ainult 5 dollarit (pool päeva) või 8 dollarit (terve päev 10 – 18).

Päike on siin tõesti karm, ega päev otsa ei jaksagi seal väga peesitada. Kusjuures enamus inimesi käivad siin t-särkide ja lühikeste pükstega ujumas, julgemad kannavad bikiine või ujumisriideid, päikse käes ei passi nad üldse, kõik lamamistoolid on lohistatud varjulisse kohta. Päevituskreeme spf 30 müüakse siin muideks 1L ja 2L pottides ja pole ka ime, sest sellise päikesega kulubki kaitsekreemi väga palju.