Nii hea meel on järjekordselt sissekannet alustada suurepäraste uudistega! Alates pühapäevast on meil oma kodu! Elame väga ilusas majas Stuart Park linnaosas (kesklinnast umbes 1,5km). Siin on väga levinud kasutada share house varianti, mis tähendab, et ühes majas elab mitu inimest, kõigil on oma magamistuba, aga kööki ja elutuba jagatakse. Meil vedas ka sellise luksusega nagu isiklik vannituba!
Niisiis elame siin majas meie, poiss ja tüdruk Uus-Meremaalt ja austraallane Nick. Esimesel korrusel on meil avar elutuba, mõnus köök, pesupesemise ruum, wc ja lisaks on meil ka oma aed! Aed on küll üsna pisike, aga seal on ka mullivann. Teisel korrusel siis kõigi magamistoad ja meil on ka isiklik rõdu. Üüri maksame igal nädalal 320 dollarit (koos kommunaalkuludega) (kurss peaks olema 11), aga Darwini ja maja seisukorra kohta on see väga soodne. Kõik on kaasaegne, igas ruumis konditsioneer, köök on väga hästi sisustatud, isegi nõudepesumasin on olemas. Tehnika pealt üldiselt austraallased kokku ei hoia (ja miks peakski) kuna nende mõistes on see üsna odav. Teile teadmiseks, et hinnatase on põhimõtteliselt sama, mis Eestis.
Naersime endamisi, et esikus ei olegi mingit kappi või riiulit, kogu esimese korruse põrand on plaaditud jne. Aga kappe esikusse pole neil ju vaja, sest üleriideid ei kasutata, kivipõrand ei olegi varbale kunagi külm, sest siin on ju nii soe alati:). Õhtul meeldis ka ühele väiksele sisalikule meie maja, nõnda ta siis turniski seintel. Täna hommikul käis meil muideks koristaja, kes maja läikima lõi! Tädi sõitis oma koristustööd tegema uue Toyota Rav4-ga :D Olen niiiii õnnelik selle elamise üle, et praegu tundub, et ei läheks siit mingi hinna eest ära! :)
Meil on siin praegu nii hästi läinud, et paremast elust ei oskakski unistada! Kuna oleme kõik nii ruttu saanud, siis tundub nagu me oleks siin palju kauem elanud, tegelikult ainult natuke üle nädala. Imestan ise ka, aga koduigatsust ei olegi, kuigi näen koguaeg väga imelikke unenägusid. Olen unes näinud inimesi, keda ma reaalsuseski pole aastaid näinud (nagu näiteks vanu põhikooliaegseid klassikaaslasi), teisi tuttavaid, endisi töökaaslasi jne. Mõnel hommikul on selline tunne, et polegi korralikult magada saanud, sest nii kirevad unenäod on terve öö olnud.
Üks halb asi on ka meiega juhtunud. Nimelt otsustas mu arvuti mõned päevad peale siiajõudmist otsad anda. Esimese hetkega mõtlesin, et viskan merre selle krdi arvuti, aga noh tegelikult otsisime mingi hooldusfirma, kes ka Maci arvuteid parandab ja sinna me ta viisimegi. Nüüdseks on kõvaketas vahetatud, meie umbes 400 dollari (ehk siis üle 4000krooni) võrra vaesemad ja loodetavasti vähemalt mõneks ajaks õunakesega rahul. Leidis ka hea aja ja koha muidugi, millal katki minna!
Kuigi eestlasi peaks Darwinis päris palju olema, siis juhuslikult pole me ühtki kohanud. Aga kuna saime Heleni kaudu omale töökoha, siis oligi tutvus juba tehtud ja hakkasime rohkem suhtlema. Helen ja Siim on Austraalias varsti juba kaks aastat elanud, niisiis tunnevad nad kohalikku elu päris hästi. Saime nendega laupäeva õhtul kokku, see oli nende viimane õhtu Darwinis, sest nad läksid mangofarmi ja see asub linnast umbes 80km kaugusel. Väga mõnus oli muljeid vahetada ja arutleda siinse elu üle. Lisaks saime väga palju kasulikke nõuandeid jne. Kui alguses tõotas tulla rahulik õhtu pargis, siis õhtu lõpetasime politseis.
Täpsemalt: istusime pargis laua taga (pargid on siin väga korralikud ja mõnusad ajaveetmiskohad, paljudes parkides on lauad-toolid, osades ka tasuta grillimisvõimalus jne), mingil hetkel lähenesid meile erariietes politseinikud ja selgus, et nad otsivad ühte meest, noh me ei teinud väga välja sellest ja kuna me avalikult ei joonud, siis polnud midagi karta. Muide, siin on alkohol nagu põrgujook! Igal pool on sildid no alcohol ja kui jood, siis saad päris hea summa trahvi. Politsei patrullib väga tihti parkides. Meil oli küll õlu ja vahuvein, aga peitsime need aegsasti ära, niiet no worries;) Jutustasime edasi, kuni ühel hetkel nägime meest, keda enne taga aeti. No muidugi oli härra mingi narkolaksu all, kõndis närviliselt mööda parki käed laiali ringi, vahtis hullu pilguga kõiki, aga tüli ei norinud. Umbes tunnike hiljem kuulsime naise kiljumist, kes tuiskas puude vahelt meie juurde (seal on järsak ja trepid) ja muidugi ajas seda tüdrukut see jõle mees taga! Me ei saanud alguses nagu midagi aru, aga tüdruk nuttis ja kisas ja noh ütleme nii, et ta oli šokis! Tüdruk maandus minu kõrvale ja mees tuiskas talle järele, aga meie laua juures ta loobus ja kõndis lihtsalt minema. Me ei saanud alguses aru, mis juhtunud oli, aga juba haarasin telefoni, et politseisse helistada (ettenägelik nagu ma olen otsisin hädaabinumbri juba Eestis välja). Heikki kutsuski politsei, püüdsime tüdrukut rahustada, ta oli sakslane, üsna kohe jõudis ta peika ka meie juurde. Selgus, et mees oli teda näkku löönud (arvas vist narkouimas, et tüdruk on tema naine). Õnneks põgenes tüdruk meie juurde enne kui narkomaan talle veel paar rusikahoopi anda jõudis. Politsei kutsumine pole ka siin riigis eriti lihtne. Heikki seletas, kuhu vaja tulla, et asume põhimõtteliselt politseikontori kõrval, aga talle öeldi, et politsei on busy... Päris närvi ajas see olukord, sest narkar muudkui töllas mööda parki ja vististi otsis oma kadunud naist, politseil aga olevat kiire. Lõpuks ootasime ja vahepeal lausa jälitasime meest, et teda mitte silmist kaotada. Päris koomiline. Tüdruk läks lõpuks ära jaoskonda, et kirjutab seal avalduse. Kui viimaks politsei kohale kimas, siis toimus haarang nagu põnevusfilmis! Narkar kisas üle linna, ropendas jne. Kui pätt oli kinni võetud tulid politseinikud meid tänama! Tegemist olevat neile tuntud kriminaaliga, kes hiljuti vanglast välja sai ja kelle nüüd kenasti sinna tagasi saab saata. Politseinike suhtumine oli hästi vahva, tänasid meid nagu kangelasi:). Seejärel pidime ka meie jaoskonda minema, et kõik ametlikult raporteerida. Tol ööl ma mõtlesin – jumal tänatud, et ma selline jänespüks olen, et üksi kuskil pimedas ei julge töllata!
Mul on jäänud mulje, et austraallaste toitumisharjumused on üsna ebatervislikud. Väga paljude toitudega on tunne, et need on pulbrist kokku segatud:D Näiteks sai on siin hästi pehme terve nädala (võib-olla isegi kauem?) niiet varsti me teeme selle saiakatse ära, et kas see hallitama üldse läheb või ongi elu lõpuni nii pehme nagu ahjust otse võetud:D Heikki proovis selle kurikuulsa pähklivõi ka ära, jube magus, suu kleepus kokku. Siis on neil mingi creamy milk, ehk siis selline magus piim (õiget piima me veel pole proovinud). Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga Fanta on siin teistsuguse maitsega, ei meeldi väga. Tänu Helenile ja Siimule saime teada, et hapukoor, mida müütide järgi siin maailma teises otsas ei toodeta, on siiski olemas! Hapukoor on siin hästi paks, müüakse sellises pakendis, nagu meil kohvikoor, aga maitse on meie arvates täitsa kodumaine. Suurest rõõmust tegime kohe tomati-kurgisalatit rohke hapukoorega! Ma niii tahan siin ise süüa teha, sest oleme nii kaua igasugu jama söönud, päris tihti McD käinud ja väljas söönud. Esimesel päeval proovisime siinset kartuli- ja makaronisalatit ja see oli nii vastik, et viskasime minema. Ma mõtlesin, et asi hapukoores ongi, aga kuna normaalne hapukoor on olemas, siis ei kujuta ette, mis solki nad sinna salatisse panevad. Seega on mul plaani võetud üks korralik kartulisalat valmistada. Ei usu, et see nii hea tuleb nagu vanaema tehtud, aga annan endast parima! Eile tuli mul poes metsik kohukese isu!!! Niisiis, ma soovitan teil seal kodus süüa kohalikke salateid ja kohukesi ning meie peale mõelda:)
Niisiis elame siin majas meie, poiss ja tüdruk Uus-Meremaalt ja austraallane Nick. Esimesel korrusel on meil avar elutuba, mõnus köök, pesupesemise ruum, wc ja lisaks on meil ka oma aed! Aed on küll üsna pisike, aga seal on ka mullivann. Teisel korrusel siis kõigi magamistoad ja meil on ka isiklik rõdu. Üüri maksame igal nädalal 320 dollarit (koos kommunaalkuludega) (kurss peaks olema 11), aga Darwini ja maja seisukorra kohta on see väga soodne. Kõik on kaasaegne, igas ruumis konditsioneer, köök on väga hästi sisustatud, isegi nõudepesumasin on olemas. Tehnika pealt üldiselt austraallased kokku ei hoia (ja miks peakski) kuna nende mõistes on see üsna odav. Teile teadmiseks, et hinnatase on põhimõtteliselt sama, mis Eestis.
Naersime endamisi, et esikus ei olegi mingit kappi või riiulit, kogu esimese korruse põrand on plaaditud jne. Aga kappe esikusse pole neil ju vaja, sest üleriideid ei kasutata, kivipõrand ei olegi varbale kunagi külm, sest siin on ju nii soe alati:). Õhtul meeldis ka ühele väiksele sisalikule meie maja, nõnda ta siis turniski seintel. Täna hommikul käis meil muideks koristaja, kes maja läikima lõi! Tädi sõitis oma koristustööd tegema uue Toyota Rav4-ga :D Olen niiiii õnnelik selle elamise üle, et praegu tundub, et ei läheks siit mingi hinna eest ära! :)
Meil on siin praegu nii hästi läinud, et paremast elust ei oskakski unistada! Kuna oleme kõik nii ruttu saanud, siis tundub nagu me oleks siin palju kauem elanud, tegelikult ainult natuke üle nädala. Imestan ise ka, aga koduigatsust ei olegi, kuigi näen koguaeg väga imelikke unenägusid. Olen unes näinud inimesi, keda ma reaalsuseski pole aastaid näinud (nagu näiteks vanu põhikooliaegseid klassikaaslasi), teisi tuttavaid, endisi töökaaslasi jne. Mõnel hommikul on selline tunne, et polegi korralikult magada saanud, sest nii kirevad unenäod on terve öö olnud.
Üks halb asi on ka meiega juhtunud. Nimelt otsustas mu arvuti mõned päevad peale siiajõudmist otsad anda. Esimese hetkega mõtlesin, et viskan merre selle krdi arvuti, aga noh tegelikult otsisime mingi hooldusfirma, kes ka Maci arvuteid parandab ja sinna me ta viisimegi. Nüüdseks on kõvaketas vahetatud, meie umbes 400 dollari (ehk siis üle 4000krooni) võrra vaesemad ja loodetavasti vähemalt mõneks ajaks õunakesega rahul. Leidis ka hea aja ja koha muidugi, millal katki minna!
Kuigi eestlasi peaks Darwinis päris palju olema, siis juhuslikult pole me ühtki kohanud. Aga kuna saime Heleni kaudu omale töökoha, siis oligi tutvus juba tehtud ja hakkasime rohkem suhtlema. Helen ja Siim on Austraalias varsti juba kaks aastat elanud, niisiis tunnevad nad kohalikku elu päris hästi. Saime nendega laupäeva õhtul kokku, see oli nende viimane õhtu Darwinis, sest nad läksid mangofarmi ja see asub linnast umbes 80km kaugusel. Väga mõnus oli muljeid vahetada ja arutleda siinse elu üle. Lisaks saime väga palju kasulikke nõuandeid jne. Kui alguses tõotas tulla rahulik õhtu pargis, siis õhtu lõpetasime politseis.
Täpsemalt: istusime pargis laua taga (pargid on siin väga korralikud ja mõnusad ajaveetmiskohad, paljudes parkides on lauad-toolid, osades ka tasuta grillimisvõimalus jne), mingil hetkel lähenesid meile erariietes politseinikud ja selgus, et nad otsivad ühte meest, noh me ei teinud väga välja sellest ja kuna me avalikult ei joonud, siis polnud midagi karta. Muide, siin on alkohol nagu põrgujook! Igal pool on sildid no alcohol ja kui jood, siis saad päris hea summa trahvi. Politsei patrullib väga tihti parkides. Meil oli küll õlu ja vahuvein, aga peitsime need aegsasti ära, niiet no worries;) Jutustasime edasi, kuni ühel hetkel nägime meest, keda enne taga aeti. No muidugi oli härra mingi narkolaksu all, kõndis närviliselt mööda parki käed laiali ringi, vahtis hullu pilguga kõiki, aga tüli ei norinud. Umbes tunnike hiljem kuulsime naise kiljumist, kes tuiskas puude vahelt meie juurde (seal on järsak ja trepid) ja muidugi ajas seda tüdrukut see jõle mees taga! Me ei saanud alguses nagu midagi aru, aga tüdruk nuttis ja kisas ja noh ütleme nii, et ta oli šokis! Tüdruk maandus minu kõrvale ja mees tuiskas talle järele, aga meie laua juures ta loobus ja kõndis lihtsalt minema. Me ei saanud alguses aru, mis juhtunud oli, aga juba haarasin telefoni, et politseisse helistada (ettenägelik nagu ma olen otsisin hädaabinumbri juba Eestis välja). Heikki kutsuski politsei, püüdsime tüdrukut rahustada, ta oli sakslane, üsna kohe jõudis ta peika ka meie juurde. Selgus, et mees oli teda näkku löönud (arvas vist narkouimas, et tüdruk on tema naine). Õnneks põgenes tüdruk meie juurde enne kui narkomaan talle veel paar rusikahoopi anda jõudis. Politsei kutsumine pole ka siin riigis eriti lihtne. Heikki seletas, kuhu vaja tulla, et asume põhimõtteliselt politseikontori kõrval, aga talle öeldi, et politsei on busy... Päris närvi ajas see olukord, sest narkar muudkui töllas mööda parki ja vististi otsis oma kadunud naist, politseil aga olevat kiire. Lõpuks ootasime ja vahepeal lausa jälitasime meest, et teda mitte silmist kaotada. Päris koomiline. Tüdruk läks lõpuks ära jaoskonda, et kirjutab seal avalduse. Kui viimaks politsei kohale kimas, siis toimus haarang nagu põnevusfilmis! Narkar kisas üle linna, ropendas jne. Kui pätt oli kinni võetud tulid politseinikud meid tänama! Tegemist olevat neile tuntud kriminaaliga, kes hiljuti vanglast välja sai ja kelle nüüd kenasti sinna tagasi saab saata. Politseinike suhtumine oli hästi vahva, tänasid meid nagu kangelasi:). Seejärel pidime ka meie jaoskonda minema, et kõik ametlikult raporteerida. Tol ööl ma mõtlesin – jumal tänatud, et ma selline jänespüks olen, et üksi kuskil pimedas ei julge töllata!
Mul on jäänud mulje, et austraallaste toitumisharjumused on üsna ebatervislikud. Väga paljude toitudega on tunne, et need on pulbrist kokku segatud:D Näiteks sai on siin hästi pehme terve nädala (võib-olla isegi kauem?) niiet varsti me teeme selle saiakatse ära, et kas see hallitama üldse läheb või ongi elu lõpuni nii pehme nagu ahjust otse võetud:D Heikki proovis selle kurikuulsa pähklivõi ka ära, jube magus, suu kleepus kokku. Siis on neil mingi creamy milk, ehk siis selline magus piim (õiget piima me veel pole proovinud). Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga Fanta on siin teistsuguse maitsega, ei meeldi väga. Tänu Helenile ja Siimule saime teada, et hapukoor, mida müütide järgi siin maailma teises otsas ei toodeta, on siiski olemas! Hapukoor on siin hästi paks, müüakse sellises pakendis, nagu meil kohvikoor, aga maitse on meie arvates täitsa kodumaine. Suurest rõõmust tegime kohe tomati-kurgisalatit rohke hapukoorega! Ma niii tahan siin ise süüa teha, sest oleme nii kaua igasugu jama söönud, päris tihti McD käinud ja väljas söönud. Esimesel päeval proovisime siinset kartuli- ja makaronisalatit ja see oli nii vastik, et viskasime minema. Ma mõtlesin, et asi hapukoores ongi, aga kuna normaalne hapukoor on olemas, siis ei kujuta ette, mis solki nad sinna salatisse panevad. Seega on mul plaani võetud üks korralik kartulisalat valmistada. Ei usu, et see nii hea tuleb nagu vanaema tehtud, aga annan endast parima! Eile tuli mul poes metsik kohukese isu!!! Niisiis, ma soovitan teil seal kodus süüa kohalikke salateid ja kohukesi ning meie peale mõelda:)
3 kommentaari
sau Kets, hea lugeda, et sul (teil) seal teiselpool maakera hästi läheb ja kõik sujub.
ReplyDeleteelamine tundub tõesti super olevat.
hoian pöialt, et teil seal edaspidigi sama hästi kõik õnnestub.
muide selle noorsootöötaja koha ma võtaks seal hea meelega:)
:) Siin ikka jah teenib ka noorsootöötaja väga hästi. Õpetajad saavad vist isegi poole rohkem. Oijah, miks meil ei võiks eestis selline palgatase olla??:)
ReplyDeleteAga tore, kui meeldib meie blogi lugeda ja järgmise korrani;)
Maja tundub küll olevat superlux. Pean ikka hakkama raha koguma, et saaks külla sõita sinna :D
ReplyDeleteMeil siin Eestis hetkel nii saastad ilmad, et kurb lausa. ma kohe pean sügisel soojale maale reisile saama, muidu annan otsad. Oki tee sis ruttu palju sissekandeid! :)