Põhjaterritooriumi pealinn - Darwin

Me oleme nüüdseks juba mitu päeva Darwinis peatunud ja vaja oleks teid informeerida oma tegemistest. Peamiselt oleme otsinud autot ja see pole mitte kerge olnud. Pakkumisi on palju, aga tundub, et tahtjaid on veel rohkem. Valikus oli meil kas universaalkerega auto või väike buss ehk van. Alguses otsustasime vani kasuks, sest selles on rohkem ruumi elada. Peale kahe vaniga tutvumist sai selgeks, et need rondid ei ole päris meie jaoks. Selliseid busse pole ma vist varem näinudki! Üks oli vanem kui ma ise ja teine umbes minuvanune:D Lisaks sellele olid need bussid üsna omanäolised (loe: julge dekoratsiooniga). Selliste vanide hinnaklass on muide u 25 000 – 35 000 eeku. Samuti tundub vasakpoolse liiklusega maal manuaalkäigukast liig mis liig. Niisiis otsustasime universaali kasuks ja juba homme peaks meie pepusid liigutama V6 mootoriga Holden Commodore (Eestis tuntud kui Opel Omega). Kui autodest veel rääkida, siis on siin kandis moes nimelised numbrimärgid, mõned huvitavamad näited: MAFIA, EASEXY, RUDY jne. Ja kui liiklusest ka veel rääkida, siis proovisõitudel on olnud juba väga teravaid elamusi. Ka autotee ületamine läheb teinekord riskantselt. Pöördel siin keegi teed ei anna, ülekäiguradasid on väga vähe. Kui valgusfoori juures teed ületada, siis foor teeb nii hullu häält, et iga kurt ka kuuleb.

Siis huvitab teid kindlasti, kus me elame. Darwinis on palju backpackersite hosteleid, kus on enamasti 2/4/6/8in toad. Sõltuvalt sellest, mitu inimest toas, kujuneb hind. Ja hinnad on siin soolased! Keskmiselt saab toas koha 300 – 350eeki eest, mis sisaldab mõnes kohas ka hommikusööki. Tuba kahele on muidugi kallim, u 1000eeku, aga kõik muud tingimused samad. Meie esimeses hostelis oli „hommikusöögiks“ sai, või ja marmelaad, lisaks kohvi-teepulber. Sõimegi siis paljast saia ja kirusime. Need hostelid on suht kehvas seisus, üsna ülerahvastatud ja kindlasti ei vasta meie mõistes küsitud hinnale. Duši all ma üksi käia ei julge (noh okei natuke ka nende killer-elukate pärast), kõik on väga räpane, vahepeal tuleb nari teisel korrusel magada jne. Nendel õhtutel me meenutame luksust, mis meil kodus oli...

Darwinis elades ei saa kindlasti jätta maninimata aborigeene. Aborigeenid, keda meie oleme kohanud, näevad välja nagu eesti prügikastikollid, nad on enamasti väga peenikesed, räpased, käivad paljajalu linnas ringi ja kerjavad. Õhtuti nad panevad oma bändi kokku ja üritavad sedasi raha teenida. Tihti on nad purjus, oksendavad, kisavad ja tuiguvad ringi. Heikkile nad ei meeldi üldse, aga minuarust on nad kohati isegi põnevad. Noh pigem muidugi on huvitav see, kuidas nad oma hõimudes, mitte linnatänavatel elavad. Aborigeenid moodustavad ligi 1,6% elanikkonnast, kõige rohkem leidubki neid Põhja-Austraalias. Pärismaalaste elutingimused on küll paranemas, kuid isegi praegu on aborigeenide olukord näiteks hariduse, tervishoiu jne valdkondades palju halvem kui teistel austraallastel. 1992. aastal tehti aborigeenide jaoks oluline otsus – pärismaalaste maaõigusseadus, mille järgi ala, kus aborigeenid võivad tõendada oma asustuse järjepidevust, on neil õigus kuulutada enda omandiks. Maaomandi teema ongi kõige olulisem küsimus aborigeenide jaoks. Igal pool müüakse aborigeenide kunsti, siin lähedal on ka aborigeenide muuseum.

Tööd me veel eriti otsinud ei ole. Me pole veel korralikku CV ka teinud, enne pole mõtet kandideeridagi. Võimalik, et ühe eestlase abiga saame mingi töö, aga eks ma kirjutan sellest hiljem. Elu on eestlase jaoks Darwinis väga kallis, sellepärast olekski vaja kiirelt töö leida. Väljas söömas käimine on väga kulukas, isegi McDonalds (mis muidu on suht odav igal pool), on siin päris kallis. Ka toidupoes on mõned hinnad üüratud! Väike jäätis näiteks maksab umbes 30eeku, sai 30eeku, banaani kilo 40eeku, 0,33l õlu 35eeku, väike šokolaad 40eeku. Muidugi on poes ka palju sooduspakkumisi, aga sellest hoolimata on hinnatase hoopis teine. Me küll teadsime seda, aga kohapeal on ikkagi ulme vaadata, et kõik on nii kallis.

Inimesed on siin väga sõbralikud, mõnikord isegi liiga familiaarsed. Iga kassapidaja küsib, kuidas sul läheb, inimesed teretavad sind tänaval möödudes, naeratavad, jõuavad vabandada juba enne, kui varba peale astuvad jne. Ma olen veel natuke liiga „eestlane“ ja võõrastega oma asju arutada ei viitsi, aga Heikki proovib nö massi sulanduda. Iga asja peale on kohustuslik öelda „no worries“ / „no worries, mate“, muidugi keep smiling alati. Eile, kui sööma läksime, siis ukse peal olnud tibi ei tahtnud meid enne sissegi lasta, kui me ei naeratanud. Eks see natuke võlts tundub, võtab aega, et harjuda. Me oleme mõnikord mõelnud järjekordsele kassapidajale vastata, et kle kehvasti läheb, kõik on nii kallis, autot ei ole ja tööd pole ka leidnud:D.

Aga muidu me naudime sooja ilma, uudistame vaatamisväärsusi, õpime kohalikku elu-olu tundma. Elu tundub siin üldiselt ikka palju mõnusam ja pingevabam. Sellist tunnet küll ei ole, et kodust nii kaugel oleme. Ajavahe pole ka kuidagi tunda andnud, sest sõitsime siia ju nii kaua ja päevad-ööd olid niikuinii sassis. Ainuke asi, mis mulle ei meeldi, et siin nii vara pimedaks läheb... Aa ja minu foobiad! Juba Darwini lennujaamas nägin ma suurte koibadega ämblikku, täna oli üks sisalik teel. Rohkem õnneks pole veel kedagi näinud:D Muidu oleme rõõmsad ja loodame varsti kuskil tööle hakata, sest see Darwin on küll siuke väike linn, et ega siin midagi väga teha ei ole.