Nagu varasemalt kirjutasin, siis üks peamisi põhjusi, miks elamisluba meile nii oluline oli, oli lootus oma kodu soetada. Ja nii kui positiivne vastus saabus, avasime kinnisvaraportaali ja hakkasime majaostu mõtteid mõlgutama. Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis eks ma olin varem ka paar korda turuolukorraga tutvunud, eriti kui meie naabruses mõni maja müüki läks. Tundus, et aeg on ostuks soodne ja esimesel vabal nädalavahetusel käisime järjest meile sobivaid müügisolevaid maju üle vaatamas.

Tegelikult ajas alguses kõik segadusse. Asjad juhtusid meie ümber nii kiiresti, et me ise ei jõudnud olukorraga kohaneda. Ühel hetkel tundus hea mõte maja ehitada, teisel hetkel otsustasime valmisehitatud uue maja kasuks ja siis jälle tundus väärt plaan vanem maja renoveerida. Seetõttu panime lihtsalt hinnaskaala paika ja proovisime võimalikult avatud meelega iga varianti kaaluda. Hinna suhtes tekkis reegel, et sissemaksuks peab jääma 20% ja kõiki sääste maja alla ei saa panna.  

Otsustamisel oli tähtis nüanss ka First Home Owner Grant'l, mis tähendab maksusoodustust esimese kodu ostjatele. Tegemist on riikliku süsteemiga, mis on välja töötatud kõigis osariikides, kuid võib mõneti erineda eri osariikides. Soodustuste määra pidevalt muudetakse vastavalt kohalikule majandusolukorrale. Hetkel on võimalik saada uue maja ehitamisel või vastvalminud maja ostmisel abiraha kuni $10 000. Alates oktoobrist 2015 olemasoleva maja ostjale enam lisaboonuseid ei maksta, siiski kehtib sellisel juhul riigilõivu (stamp duty) soodustus, mida kutsutakse first home owner rate of duty. Seetõttu me hetkeks kaalusime vastvalminud maja ostu, aga kiirelt sai selgeks, et sedasi enamasti maju ei müüda. Ehitada me kindlasti ei tahtnud, sest see oleks omajagu aega võtnud ja meie eelarve juures oleks ikka väga nukumaja saanud. Ehitamist ma kaaluks siis, kui maja hind võiks alata umbes $700 000, sest siis on võimalik juba veidi kvaliteetsemaid materjale kasutada ja saaks ka pisut suurema maatüki.

Niisiis sai uueks eesmärgiks mahtuda sinna first home owner rate of duty vahemikku. Riigilõivu ei pea üldse tasuma ostes kuni $430 000 kodu, kuid see ei tundunud meie piirkonna hinnataset arvesse võttes väga reaalne. Ainus võimalus oleks olnud osta korter, mida hetkeks ka kaalusime, aga kui mõnda korterit vaatamas käisime, siis matsime kiirelt selle mõtte maha. Korteriostuga oleks muidugi positiivne olnud see, et sellest oleks saanud meie investment property ehk oleks seal umbes aasta elanud ja samal ajal raha kogunud, et siis endale uus eluase osta ja korter välja üürida. Kortermajade ehitus on Perth’is alles üsna uus nähtus ja mitmed linnaplaneerijad on väga häälekalt olukorda ka kritiseerinud. Enamasti elavad kõik eramajades, mis on linna nii suureks venitanud. Jätkuvalt luuakse linnaserva uusi ja uusi linnaosi, selle asemel, et linnale lähemale ehitada kortereramuid. Samas peab tunnistama, et ega me ise ka enam korterisse väga ei kipu, kuigi siin on need tihti ruumikad, oma istumisnurga/väikse aiaga ja kompleksid on väiksed (näiteks 6 või 12 korterit). Üks põhjus, miks korterimõte meile veel ei meeldinud on kindlasti ka see, et korteriga ei saa maad kaasa ja just maa on see, mis Austraalias maksab ja millega on võimalik kunagi raha teenida.

Niisiis selle kuni $430 000 eest meil midagi leida ei õnnestunud. Samas on piirkondi, kus tõesti selle raha eest saab juba päris okei maja (Armadale, Maddington, Gosnells ja paljud teised sisemaa linnaosad), aga sellistes piirkondades ei taha eriti keegi elada. Muide, naljakas, kuidas kunagi Perthi kolides tundus, et siin küll getosid ei ole ja kõik linnaosad on enam-vähem elamiskõlblikud, tegelikult on ikka küll piirkondi, kus kuritegevus on tunduvalt kõrgem ja esineb palju sotsiaalmaju.

Otsustasime, et maja võiks maksta kuni $530 000, sest siis saame soodustust ja maksame riigilõivu vähem. Muidugi tuleb nii suure ostu puhul ikka kogupilti hinnata ja seetõttu isegi käisime mõnda kallimat maja vaatamas, aga kuna meie eelarve umbes selline oligi, siis polnud pikalt midagi mõelda.  Meie  jaoks oli tähtis võimalikult soodsalt võimalikult hea tehing teha. Praegu on väga õige aeg maja osta, sest mingit rabelemist ei ole ja saab rahulikult mõelda ja aega võtta. Mõned aastad tagasi läksid majad nagu soojad saiad, kõik trumbid olid müüja käes ja kui kiirelt ei tegutsenud, siis jäid ilma – buumiaeg. Praegu on buyer's market ehk hinda on võimalik alla kaubelda ja kiiret pole kuhugi. Nagu öeldud, siis ma olen kuid kinnisvaraportaali jälginud ja oma silmaga näinud, kuidas maja müüakse alghinnast mitukümmend tuhat dollarit odavamalt. 

Piirkonna suhtes me väga pead ei murdnud – meile väga meeldib Bibra Lake ja oleme siin nii harjunud. Raskeks tegi asja see, et üldiselt on siin suured krundid (700+ m²) ja muidugi ka suured majad (4+ magamistuba), mis tähendab kõrgemaid hindu (mediaanhind $610 000). Asukoha suhtes tasuks ka arvestada ookeani ja linna lähedust ning muidugi kaugust freewayst. Mida kaugemal sisemaal, seda odavamaks maa läheb. Viskasin pilgu peale ka kuritegevuse näitajatele, aga kuna me oma piirkonda teame, siis seal väga üllatusi ei esinenud. Üldiselt ma arvan, et ei tasu seda statistikat liiga tõsiselt võtta, sest kuritegevust esineb igal pool ja sisstungimise eest pole päris kaitstud kuskil. Meie kasuks rääkisid ka tööstuspiirkonna, ülikooli ning vastvalminud suure haigla lähedus, mis on loonud sadu uusi töökohti ja mis meelitab inimesi siiakanti.

 Üldiselt mulle meeldib, et nädalavahetustel tehakse avatud uste päevi ja eraldi ise midagi kokku leppima ei pea, kuigi enamus kinnisvaraagente on valmis individuaalseid vaatamisi pakkuma. Naljakas, kuidas mõnda majja sisse astudes oli vaid 10 sekundi jooksul selge, et seda me ei taha. Viisakusest siis ikka vaatasime ringi korraks, aga osavalt vältisime maakleriga silmsidet, et mitte kauemaks toppama jääda. Igal pool peab üldiselt täitma ankeedi oma nime ja telefoninumbriga, mis päeva lõpuks on jube tüütu. Mugav on see, et alati antakse kaasa infovoldikud ja mõni pakub kogu piirkonna hetkel müügisolevate majade nimekirja koos lisainfoga. Ma tundsin küll, et pole see kodu ostmine nii lihtne midagi, eriti kuna arvestama peab nii paljude pisiasjadega ja samas mitmel sammul tuleb teha järelandmisi.

Kui Eestis loetletakse üles kõik toad, siis siin käib arvestus magamistubade ja vannitubade järgi, vahel on ka märgitud mitu elutoa varianti majal on. Minu jaoks on siiani harjumatu, et majadel on nii palju elutoa vorme, lisaks mängutuba (ehk games) ja veel näiteks theatre ehk kodukino tuba. Living room, mis on rohkem külaliste vastu võtmiseks, asub sissekäigu läheduses, on uhkemalt sisustustatud ning ideaalne kunsti eksponeerimiseks. Family room on rohkem pere jaoks ja tagasihoidlikum küll aga mugavam ning asub köögi läheduses ja tavaliselt saab sealt otse õue varjualusesse grillinurka astuda. Minu esimene mõte on kohe, et see tähendab ju topelt koristamist ja seda living room’i ei hakka keegi ju igapäevaselt kasutama, aga just nii jätkuvalt maju projekteeritakse.  Lisaks on muidugi veel söögituba, mis iseenesest mulle väga meeldib (just et see eraldi on) ja suurematel majadel näiteks veel mängude tuba või kodukino tuba. Kõigil neil tubadel oleks otstarve võib-olla suurperedel, kellel palju lapsi ja igaüks saab siis vastavas toas oma meelt lahutada, aga meil kolmekesi oleks küll naljakas sellises majas elada. Muide, väidetavalt on mitu elutuba üks viiest tähtsaimast kriteeriumist tänapäeva koduostjate jaoks.

Mis mulle enamus avatud uste päevadel silma jäi ja kuidagi üldse südamelähedane ei olnud, on üksluised valged kodud. Ma tean küll, et praegu on valge maania, aga mulle ikka meenutavad sellised majad haiglaid. Isegi köögid on kõigil ühesugused valged, äärmisel juhul valge ja musta kooslus. Enamus sellistes majades oli mu esimene mõte, et mis värvi need seinad küll värvida, et see maja ellu äratada. Õnneks meile kummalegi sellised steriilsed isikupäratud kodud ei meeldi. Ja veel on harjumatu, et paljudel Austraalia kodudel puutub mingigi versioon esikust – pole mingi ime, et astud uksest sisse ja oled otsejoones elutoas või korterite puhul vahel isegi köögis. Võib-olla troopilises kliimas on see veel kuidagi arusaadav, aga meil siin tuleb talvel näiteks jopet või mantlit kanda ja seda tuleb siis vist magamistoas hoida. Meie jaoks on probleem ka jalanõudega, sest erinevalt kohalikest me välisjalanõusid toas ei kanna ja jällegi pole neid kuskil nö hoida. Mõne asjaga ikka ei harjugi vist ära.

Veel on huvitav, et enamasti on majad ühekordsed ja kuigi minu unistus oleks kahekordne maja, siis selliseid pole kuskilt võtta. Kahekordseid luksusmaju omavad kohalikud miljonärid, kes elavad näiteks Applecross’is või Cottesloe’s, aga mitte Bibra Lake’s. Paljudel vanematel (siinkohal ma mõtlen nii umbes 70-80-datel ehitatud) majadel on garaaz vaid ühele autole, mis tänapäeval on väga ebapraktiline ja millega peab vanemat maja ostes jälle arvestama ning see oli ka meie jaoks üks järelandmise kohti. Varasemalt ehitati majadele alati ka eraldi pesuruum ehk laundry, mis jällegi mulle isiklikult väga ei meeldi, sest ma eelistaks pigem näiteks suuremat vannituba, mitte eraldi tuba pesumasinale. Tänapäeval jäetakse pesumasinale lihtsalt väike nurk, mis eraldatakse näiteks lükandustega ja mis minu arvates on palju kavalam ruumikasutus. Nii nagu Eestis vannituppa keegi väga oma pesumasinat ja kuivatit ei pane. Erinevustest hakkas silma veel see, et ruutmeetreid polnud paljudes kuulutustes üldse märgitud, eriti just maja enda suurust, rääkimata majaplaanist. Ja kui ma kunagi mõtlesin, et küllap enamus Austraalia kodudel on bassein, siis tegelikult on kohalikku kliimat arvestades ikka üsna vähestel see kodus olemas.

Nagu näha, siis erinevusi ikka on ja võimalik, et mõne lahendusega oleme juba nii ära harjunud, et ei tule meeldegi, et Eestis oleks see teistmoodi. Kuidas meil kõiki pisiasju silmas pidades oma kodu otsimine kulges, sellest juba järgmine kord.

Vahepeal sai meie perepea 30-aastaseks! Mõtlesime küll väikse peo teha ja sõpradega seda uue algusega vanusenumbrit tähistada, aga tegelikult kujunes tähistamine väga tagasihoidlikuks. Nimelt on meil juba viimased paar nädalat möödunud kolimiseks valmistumise või asjade pakkimise/sorteerimise/ära viskamise lainel. Saigi siis otsustatud, et pigem kutsume sõbrad juba uude majja ja ei hakka kedagi siia segadusse kutsuma.

Sünnipäevaõhtul läksime sõpradega sööma, kellest kolmel olid ka just sünnipäevad olnud ja nii saigi paika pandud sünnipäevade õhtusöök. Kõigi kolme tähtpäevad möödusid muide üsna vaikselt, nii igav on ikka nii vana olla.  Aga vähemalt sai paar tundi mõnusas seltskonnas veeta ja head-paremat nautida.

Parim kingitus tuli muidugi ikka minult! Ma ei hakka siin pikalt midagi kireldama, vaadake parem pilte. Kahjuks maru kaugelt küll pildistatud ja video on ka alles sõbra telefonis, aga saate natuke ikka aimu.

Tegemist oli aprilli esimese nädalavahetusega ja õnneks sattus täiesti super ilm olema. Võib vist öelda, et suvi on nüüd küll selleks aastaks jälle märkamatult läbi saanud, kahjuks.

Kolimine ja sellega kaasnev on paras peavalu olnud, aga lootust on, et see kõik tasub end ära. Kui kõik hästi läheb, siis juba umbes nädala pärast võib vahuveini juua ja õnnest lakke hüpata J

10. märts oli siis see kauaoodatud päev, mil ma viimast korda oma ülikooli läksin ja magistrikraadiga sealt mõned tunnid hiljem lahkusin. Paljudele on tundunud veider, et viimased eksamid said novembriks tehtud ja aktus toimus alles märtsis, aga tundub, et jõulupuhkuste tõttu ei olekski teisiti võimalik. Olgu veel selgituseks öeldud, et ülikoolide jõulupuhkus kestab tavaliselt veebruari keskpaigani st üsna kohe kooliaasta alguses toimuvadki lõpuaktused.

Tegelikult oli hinges natuke kurb ka, sest nüüd ma ei olegi enam üliõpilane. Elu on muidugi muretum ja ühtäkki tundus, et kuskilt taevast sadas nii palju vaba aega sülle, aga samas ei saaks öelda, et ma igal õhtul sama inspiratsioonivalanguga koju läheks. Loengud olid meil tõesti alati põnevad ja neis osalemine tundus pigem privileeg kui kohustus. Kuigi halle juuksekarvu tuli nii mõnegli perioodil juurde, siis lõppkokkuvõttes oli see kindlasti üks parimaid asju, mis kunagi olen ette võtnud. Jääb vaid loota, et see ei olnud mu viimane diplom.

 Naljakas, et Austraalias tuleb alati aktusele nö ametlikult registreerida. Kui registreerimistähtaja maha magad, siis saadetakse diplom postiga koju ja ongi kõik. Ma olin muidugi juba ammu nii elevil, et esimesel võimalusel registreerisin ja tellisin kohe ka lõpuaktuse riided ära (kõik sai netis korda ajada). Vend mul ikka naeris, et ma nagu Harry Potter’i filmist selle pika kuuega, aga peab tunnistama, et andis tunde küll, nagu lõpetaks päris ülikooli, mis maailma kontekstis midagi tähendab ka. Kõiki riideid on võimalik osta, aga nagu enamik üliõpilasi, siis ma laenutasin kõik peale mütsi. Mul mõned kursakaaslased ostsid selle kuue baka lõpus ja nüüd selgus, et see ei sobigi. Kogu selle riietusega käib kaasas paras teadus (kuidas mida kanda, mis värv vastab millisele harule, mis kraadiga lisandub veel midagi jne jne).

Minul oli vajalik:

Müts ehk trencher cap - $18 (ostuhind)

Kuub ehk gown - $50 (laenutus)

Värviline lint ehk hood $25 (laenutus)

Ma täpselt ei teagi mille järgi need värvid on välja töötatud, aga igal kursusel on siis ametlik värv (minul Spectrum Orange). Kui tänapäeval kantakse seda komplekti vaid lõpetamisel, siis ajalooliselt oli see umbes nagu koolivorm. Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi midagi ebamugavamat kandnud. Jube kui palav sellega oli, rääkimata sellest, et tegemist on täiesti vormitu asjaga, mis kuidagi seljas ei taha püsida (no vaadake ise mu pilte). Õnneks toimus aktus alles õhtul, aga ma siiski õhetasin ja higistasin sellega mitu tundi. Mehed muideks peaks selle all veel ülikonda kandma!

Lõpuaktusele sain ainult kaks kutset, sest rahvast oli lihtsalt nii palju ja lisakutseid ei jagatud (kuigi saal mahutab üle 1000 inimese). Aktus ise kippus natuke pikale venima, samas nautisin igat hetke, sest see oli peaaegu nagu ajas tagasiminek. Ma ise arvan, et mu ülikoolikompleks on üks ilusamaid ajaloolisi hooneid modernses Perth’is ja Winthrop Hall on nagu vaatamisväärsus omaette. Igal aastal toimub siin üle 20 lõpuaktuse.

Kui esimesed kõned olid peetud, siis hakkasid lõpetajad ükshaaval lavalt läbi käima, et rektor Michael Chaney’ga kätt suruda. Vahepeal oli muusikapalu ja veel kõnesid ja lõpus said mõned eriti tähtsad professorid oma elutöö medalid kätte ja oligi aktus läbi. Selle aja peale olid väljas lauad kaetud ja kui mina arvasin, et suupistete näol pakutakse puuvilju ja küpsiseid, siis tegelikult olid seal sellised hõrgutised, mida pigem eeldaks presidendi vastuvõtul näha. Haarasin kohe klaasi vahuveini, sest no lihtsalt nii hea tunne oli nagu oleks just miljoni võitnud! Kui palju on olnud neid hetki, mil õudusega mõtlesin, et see kool ei saa kunagi läbi, kui palju unetuid öid sai selle kraadi nimel ohverdatud ja kui lugematuid kordi ma olin sellest päevast unistanud!

Video tähtsast hetkest:

Mäletan kuidas enne kursuse algust üks mu tuttav ütles, et kui esimesel kooliaastal minust veel midagi võib kuulda, siis teisel aastal ta üldse ei hakkagi mind kuskile kutsuma – ja kui täpselt ta seda teadis (ise sama kooli lõpetanu). Ise ma ütlen ikka: jumal tänatud, et mul polnud aimugi kui intensiivne see kursus olema saab.

Natuke kahju oli nende ülevoolavate tunnetega lihtsalt koju sõita, sest ma poleks kuidagi osanud neljapäeva õhtul tähistada. Nagu öeldud, siis eriti kedagi aktusele kutsuda ei saanud, kuna inimesed poleks saali mahtunud. Sõbral oli väike sünnipäev ja oleks hea meelega lihtsalt sinna edasi läinud, aga Austraaliale omaselt sai pidu juba kella kümneks läbi ja nii me siis tagasi koju sõitsimegi. Üldse peab tunnistama, et ma olen väga kehv tähistaja vist viimasel ajal. Mingit pidu kursakaaslastega ka ei olnud, enamusel oli üldse reede tööpäev ja nii mitmedki ei tulnud lõpetamiselegi.

Eriti lahe lugu oli see, et üks mu kursakaaslane sõitis otse peale aktust haiglasse, kus mõne tunni möödudes sündis tal tütar! Mõned mu kursakaaslased töötavad nüüd koos ja nii mõnedki alles otsivad tööd või plaanivad maailma vallutama minna. Aga doktorantuuri küll keegi veel ei kipu.

Mitmes kõnes mainiti, et ärge unustage tänada neid, kes teid sellel teel toetasid. Läksingi koju ja kallistasin Murphy't, kellele sai kõik ettekanded sada korda ette loetud ja kellega peaaegu kahasse see kraad sai kirjutatud.

Saime vahepeal Austraalia elamisloa ehk püsiviisa kätte. Aega võttis see omajagu ja mingil hetkel tundus ikka väga keeruline kogu see ettevõtmine, aga kindlasti on kõik jõupingutused seda väärt olnud ja nüüd tundub kogu tulevik jälle helgem. Mida aeg edasi, seda keerulisemaks püsiviisade saamine tehakse, aga kui aus olla, siis tegelikult ei saakski see imelihtne ja igaühele kättesaadav ju olla.

Me ei tulnud kunagi Austraaliasse lotuses siia päriselt jääda, aga südant ei saa paraku sundida ja nii me siin õnnelikult oleme juba viiendat aastat. Meie tee elamisloani osutus üsna aeganõudvaks, aga tagantjärgi ei oskakski midagi teisiti teha. Tean, et väga paljud saavad püsiviisa tööandja kaudu vahel väga kiiresti ja erilise vaevata, aga igaühel on siiski oma rada ja me õnneks pole väga teiste eluga oma pead vaevanud. Lõppkokkuvõttes läks kõik täpselt nii nagu minema pidi.

Kui sotsiaaltöö magister lõpetatud sai, hakkasin kohe 189 – Skilled Independent viisa pabereid ajama. Tegelikult oli mul üsna ammu juba kogu protsess selge ja peas läbi mõeldud. Olgu veel öeldud, et nö eraldi elamisluba ei olegi olemas, on lihtsalt püsiviisa, (viisad jagunevad kaheks: ajutine temporary/püsiviisa permanent). Nii et lihtsustatud kujul on tegemist nagu iga teise viisa taotlemisega, lihtsalt permanent viisa puhul nõutakse rohkem pabereid ja seetõttu on see ka mahukam.

Kuigi viimased eksamid said tehtud oktoobri lõpus, siis ametlikud tulemused saime alles detsembriks. Tellisin koolist tõendi (sest lõpupidu on alles paari päeva pärast märtsis), mille alusel skills assessment teha. Pead ei anna, aga skills assessmenti peaks üsna iga punktipõhise permanent viisa puhul vaja minema, lihtsalt eri ametite puhul tuleb pöörduda eri assotsiatsiooni poole. Sotsiaaltöötajatega tegeleb siis Australian Association of Social Workers ja kuna ma olen ka selle liige, siis sain assessmenti liikmehinnaga $250. Jõulupuhkuste tõttu võeti paberid menetlusse alles 6. jaanuaril, aga õnneks käis asi kähku ja dokument oli käes 12. jaanuariks.

Skills assessmendi eesmärk on otsustada, kas kandidaadi haridus, töökogemus jne on kooskõlas Austraalia nõudmistega st kas inimene saab siin nimetatud ametikohal töötada. Nagu öeldud, siis iga ameti puhul on eri nõudmised väljaõppele, praktikale, kogemustele jne. Immigratsiooniamet poleks suuteline olema ekspert igas valdkonnas ja seetõttu tulebki kõigepealt taotleda skills assessment. Minu soovitus olekski alustada skills assessment’st, sest ilma selleta punktide põhist püsiviisat (näiteks 189, 190) ei saa.

Punktide põhine viisa tähendab siis iga valdkonna (vanus, haridus, inglisk oskus jne) eest punktide kogumist, vajalik on saada kokku vähemalt 60 punkti. Kui kõik vajalikud dokumendid koos, siis järgmine samm on Expression of Interest ehk EOI. Mina hakkasin kõiki asju ajama kohe kui kool läbi, et õigel hetkel oleks kogu paberimajandus koos. Kõik väga lihtne ja loogiline – esitama peab sünnitunnistused, keeletesti, karistusregistri väljavõtte, passi koopia, koolipaberid, sellesama skills assessmenti, abielutunnistuse (vms mis tõestaks suhte). Viisataotlusesse saab lisada kogu pere, st kui meil oleks lapsed, siis kõik lähevad ühe viisa alla.

Niisiis EOI. See pole veel viisataotlus iseenesest (st bridging viisat ei saa), aga see on vajalik, et üldse taotlus sisse anda. Tegemist on automaatse süsteemiga, kuhu nö sisestad enda punktid ja arvuti moodustab selle järgi nö pingerea. Võetakse arvesse taotluse esitamise aeg, punktisumma, aga ka nõudlust vastavale ametile. Mina tegin EOI ära 19. jaanuaril ja juba 22. jaanuaril tuli kutse viisataotlus sisse anda. Samas tean inimesi, kes on mitu kuud oodanud.

Ja sealt edasi siis 189 taotlus: midagi erilist jällegi seal ei ole, lihtsalt rida küsimusi iseenda kohta. Kõige kauem võttis aega viimase 10 aasta elukohtade ja tööandjate andmete sisestamine. Kõige lõpuks saab taotlust toetavad dokumendid üles laadida ja ei jäägi muud kui maksta $5400 (3600 minu eest ja 1800 lisaks perekonnaliikme eest). Panin taotluse kohe 22. jaanuaril sisse, aga kuna me vahepeal käisime Queenslandis, siis meditsiinilise ülevaatuse broneerisime alles 1.veebruariks.

Medical võttis aega umbes kaks tundi – üldläbivaatus, uriini- ja vereproov ning röntgen, mille eest tasusime $684. Ametlikult võtab viisa aega umbes kolm kuud, nii et läksime koju ja mõtlesime, et ega midagi enne maid ei kuule. Pidin pikali kukkuma kui samal nädalal 5.veebruariks oli viisa käes!!! Ei osanud unistadagi, et asjad nii kiirelt ja lihtsalt võiks minna! Võib öelda, et see keeras kogu elu kohe peapeale. Kuigi peamine põhjus, miks üldse elamisloaga kiirustasime, oli lootus oma kodu osta, siis tundus asjade nii kiire käik siiski väga ootamatu. Pikalt midagi mõelda polnudki ja nüüd olemegi mitu nädalavahetust avatud uste päevadel käinud ja … võib-olla isegi päris oma maja leidnud!

Vahel arvatakse, et sain viisa puhul mingeid eelistusi kuna õppisin kohalikus ülikoolis. Tegelikult peale 5 punkti kohaliku hariduse eest mingeid eelistusi ei olnudki. Ka magistrikraad otseselt punkte juurde ei anna (sama punktisumma nagu bakalaurusel). Veel arvatakse tihti, et viisasid peab taotlema läbi agendi. No minu arust on see lihtsalt raha raiskamine ja mõnel juhul ka kindlasti ajakulu. Kellel inglise keel suus, siis ei tohiks küll raskusi olla. Enamus asju ei saa agent niikuinii sinu eest ära teha (näiteks viimase 10 aasta andmete sisestus jne), pealegi kuuleb neilt üllatavalt tihti eksitavat informatsiooni. Saatsin ise ka kunagi paar emaili ühe registreeritud agendiga, aga lõpuks tuli välja, et teadsin ise enda viisa kohta rohkem kui tema. Mu enda sõbranna on otsaga kohtusse jõudnud, kuna agent soovitas neil riskida ja panna sisse segastel asjaoludel poolik taotlus.

Väga paljud sisserännanud elavad aastakümneid Austraalias püsiviisaga, sest tegelikult otsest vajadust kondakondsust omada ei ole. Arvan, et meie küll taotleme kunagi kohaliku kodakondsuse, eriti kuna plaanime siia jääda. Ega topeltkodakondsuse omamine meid vähem eestlaseks muuda.