Kõigile neile, kes juba mõttes on meie blogi maha matnud, võime kinnitada, et kirjutame ikka ja jälle ja loodetavasti enam nii pikki vahepause sisse ei jäta. Vahepeal on kogu energia ja mõttetegevus kulunud natuke teiste asjade peale, millest küll hirmsasti tahaks juba rääkida, aga igaks juhuks (mine tea, mis ebaõnne see endaga kaasa tuua võib…) jäävad need jutud tulevikku. Aga kui ükskord see õige hetk kätte jõuab, siis peaks olema muljetada, kirjutada ja rõõmustada rohkem kui küll!

Pöördelisi muutusi vahepealne kuu aega meie ellu ei ole toonud, küll aga saame jälle kirjutada natuke reisilugusid. Nimelt jõudis kätte kauaoodatud Easter ehk munadepühad ehk kuhjaga töövabu päevi!

Good Friday varahommikul (suurel reedel) algas meie väljasõit üles põhjapoole delfiiniparadiisi Monkey Mia. Linnast välja sõites tundus, et lisaks meile on vähemalt pool Perth’i elanikkonnast otsustanud pühadeks loodusesse põgeneda. Tee oli kuni Geraldtoni (430km) väga rahvarohke, polegi midagi sellist varem kogenud. Ja muidugi ei ole me ühe päeva jooksul kunagi nii palju patrulle siin näinud, isegi uudistes teatati hommikul vahetpidamata, et politsei jahib liiklushuligaane igas Austraalia otsas.

Kui nüüd natuke rohkem liikluse teemal peatuda, siis ma kasutaks võimalust ja reklaamiks siinsetel teedel levinud „möödasõidutaskuid“, mis teevad ka tiheda liikluse puhul teed üsna turvaliseks. Iga natukese aja tagant läheb muidu tavaline üherealine maantee kahrealiseks, võimaldades täiesti ohutuid möödasõite. Neid „taskuid“ on mõlemal suunal kordamööda üsna tihedalt. Tallinn-Tartu maanteele kuluks need kahtlemata ära!

Geraldton’i jõudes tegime väikse peatuse, käisime söömas ja saime Andre, Taisto & Ristoga kokku. Tuleb tunnistada, et võrreldes meie viimase käiguga sinna linna, oli Geraldton nüüd nagu unest ärganud. Jõulude ajal vist ei tasu nii väikestesse kohtadesse väljasõite ette võtta…

Peale Geraldtoni ootasid meid ees vapustavad nelisada kilomeetrit! Nende tundide jooksul ei jäänud teele isegi mitte väikseid külasid, ei mingeid märke inimtegevusest (muidugi mõned roadhouse’d välja arvatud). Päeval üldiselt loomi teel ole, küll aga on neid öösiti surnuks sõidetud, sest siin-seal hakkas silma surnud kängurusid, emusid ja väiksemaid tegelasi. Päris võigas, kuidas mõnes kohas pikutas lausa känguru luukere!

Õhtuks jõudsime lõpuks Denham’i, kus meil oli ka ööbimine broneeritud. Üldiselt on pühade ajal päris keeruline endale sellistes turistide seas populaarsetes kohtades tuba leida, meie hakkasime juba umbes kuu aega varem otsima ja selgus, et olime üsna hiljaks jäänud. Aga siin see on – ookeanivaatega tuba Bay Lodge’s $120 öö kahele:

Denham on väike linnake u 600 elanikuga, kus asub enamus hotelle, motelle ja karavanparke Monkey Mia turistide jaoks. Linnaelanikud on suured kalastamise sõbrad, ükskõik kus suunas vaadata, ikka jäävad silma uhked paadid järelkärudel ja kõiksugu vajalik kalastamisvarustus jne. Õhtul ringi jalutades nägime esimest korda sellist ühiskasutatavat kalapuhastuskeskust:

Hommikul võtsime ette sõidu Monkey Mia’sse, mis asub Denham’ist 23km kaugusel. Meie ettekujutuses oli Monkey Mia väike linnake, tegelikult asub seal ainult nö delfiinirand ja resort, ei mingit muud asustust. Pilet delfiinikeskusesse maksis $8/in ja see tagas sissepääsu kaheks hommikuks. Ma olin päris elevil, sest vabas looduses ei ole me kunagi delfiine näinud ja no olgem ausad, kellele siis ei meeldiks need väiksed armsad delfiinid!

Monkey Mia delfiinilugu sai alguse juba pea viiskümmend aastat tagasi, kui kohalik kalamees ja tema naine märkasid rannas delfiiniperekonda ja hakkasid neid toitma. Uudised enneolematutest delfiinidest levisid kiiresti ja nii hakkasidki inimesed üle Austraalia kohale sõitma, et oma silmaga seda inimese ja delfiini omanäolist sõprust näha. Kahekümne aastaga kasvas see ettevõtmine juba nii suureks, et oli vajadus ehitada infokeskus ja luua tingimused sadade ja tuhandete uudishimulike turistide vastuvõtmiseks. Ja nii näebki 99% tõenäosusega igal hommikul u kell 7.45 Monkey Mia rannas delfiine!

Muidugi nägime ka meie neid, aga üldiselt oli rahvast nii palju (kindlasti ka seetõttu, et sattusime sinna pühade ajal) nii et väga ülevaid emotsioone meile see atraktsioon ei pakkunud. Nägime delfiinid küll ära, aga seda tunnet, et kohtasime neid vabas looduses, küll ei olnud. Paar üksikut inimest said delfiine toita ka, aga sellest me suurt midagi ei näinud, sest olime liiga kaugel.

Pigem tekitasid elevust igal pool ringi jalutavad emud. Nad liikusid alati koos, koguaeg võis näha, kuidas nad „emureas“ üle hoovi jalutavad. Väga lähedale ei tahtnud ma neile minna, minu arust on nad väga vihase näoga ja kurja olekuga koledad linnud. Pealegi on nad (eriti linnu kohta) jube suuuured! Seal kandis tasubki ettevaatlik olla, sest üks töötaja rääkis meile, kuidas vahel võivad nad suurest näljast täitsa ohtlikuks muutuda.

Peale hommikusööki sõitsime järgmisesse ilusasse ja erilisse kohta – Shell Beach’i. Maailmas on kaks randa, mis on täielikult merekarpidega kaetud ja üks neist asub just siinsamas WA’s 45km kaugusel Denhamist. Väidetavalt on pinnas kuni 10m sügavuseni karpidest!

Shell Beach on väga-väga ilus, aga kuna see asub üsnagi eraldatud kohas, siis ongi see eelkõige vaatamisväärsus, mitte tavaline rand. Mõned külastajad küll ujusid, aga üldiselt turistid lihtsalt tulevad seda randa uudistama ja pildistama. Täpselt nagu meiegi :)

Peale Shell Beach’i ootas meid taas umbes 350km pikkune „põnev“ autosõit, mille tulemusel jõudsime me Kalbarri väikelinna, mille külje all asub maaliline Kalbarri Rahvuspark.

Jätkub…

Kunagisest väiksest kalurikülast India ookeani kaldal on tänaseks saanud turistide seas populaarsust koguv suuruselt teine linn WA’s. Pidevalt kasvava populatsiooniga Mandurah’s elab eelmise aasta seisuga üle 85 000 inimese, linn asub Perth’st 70km kaugusel.

Ma pean ausalt tunnistama, et enne Mandurah’sse sõitmist ma isegi ei teadnud, et see on omaette linn, mitte üks paljudest Perth’i eeslinnadest. Perth koosneb kümnetest väikestest linnakestest, mida eraldiseisvana nimetatakse ikka City of Joondalup või City of Rockingham, kuid ühest linnast teise sõites jääb reis siiski Perth’i linnapiiridesse.

Meie eesmärk oli Mandurah’t avastada jalgratastel, aga kuna me veel päris tippsportlased ei ole, siis otsustasime 2x70km distantsist loobuda ja see vahemaa rongiga läbida. Pühapäevasel pärastlõunal pooltühja rongiga tunnike sõitu ja juba tervitab sind väike ja võluv Mandurah.

Eneselegi üllatuseks leidsime Mandurah’st ideaalse unelmatekodu. Nimelt on seal väike euroopalik linnaosa, mille ehitamisel on inspiratsiooni ammutatud Veneetsia kanalitest. Ma armusin sellesse piirkonda otsekohe! Sinna kolides tuleks muidugi endale ka paat osta, sest ilma paadita oleks lausa patt sellises kohas elada.

Piirkond on äge ja ilus, kuid ega ka hinnad tasemele alla jää. Näiteks 2 magamistoaga korteri hinnad algavad $700 000st, suuremad neist võivad vabalt maksta ka 2miljonit dollarit. Muidugi räägin ma praegu luksuslikust rajoonist ja eksklusiivsetest korteritest, aga üldiselt ongi Austraalias kinnisvarahinnad (kohati lausa utoopiliselt) kõrged.

Kinnisvara ongi ainus valdkond, mille puhul saab rääkida kättesaamatult kõrgest hinnatasemest. Vastupidiselt igasugustele müütidele meie arvates Austraalia elu ei ole kallis. Näiteks kütus on odavam kui teil Eestis, toiduained kohati samas klassis, riided vahel isegi odavamad. Samas keskmine- ja miinimumpalk on umbes viis korda kõrgemad!

Sõites rongiga seitsekümmend kilomeetrit läbi Perth’i linnast välja, on väga kerge tähele panna, kui laialivalguv see linn õigupoolest on. Ühel hetkel näed rongiaknast ainult majakatuseid ja tihedat asustust ja siis jälle tühermaad… kuniks jõuad järgmisesse suburbi… Sellest hoolimata on eramute krundid eestlase jaoks harjumatult pisikesed.

Kinnisvaraturul pakutakse enamasti krunte suuruses 400-500m2. Riigis, mille rahvastikutihedus on 2,8/ km2 ja kus vabast maast juba puudust ei tule, peab maa eest maksma üüratut hinda! Veel kümmekond aastat tagasi oli kinnisvara kohati kolm korda odavam, seega inimestele kättesaadavam. Vanemates linnaosades on ka krundid suuremad.

Austraalia kinnisvaramull algas 2000. aastal ja vastupidiselt paljude ootustele pole tänaseni lõpenud. Keskmise maja hind osariikide pealinnas võrdub täna seitsme aasta keskmise palgaga, samas kuni kaheksakümnendateni oli see vaid kolme aasta keskmine sissetulek.

Põhjuseid on palju, kuid nagu kinnisvarabuumile omane, on suur roll pankadel, kes teevad laenu saamise ka madala sissetulekuga ostjale kergesti kättesaadavaks. Lisaks on välismaalastel võimalik osta Austraaliasse kinnisvara investeerimise eesmärgil. Muidugi ei saa mainimata jätta väga kiiresti kasvavat populatsiooni (kaks korda kiirem kui mujal maailmas), mille tulemusel on nõudlus kinnisvara järele suur.

Teema on tänases Austraalias väga aktuaalne. Kohalikud ei suuda ära imestada, et oma kodu ostmine ei olegi enam nii lihtne nagu ta oli aastaid tagasi. Ikka ja jälle jõuab uudistesse lugusid telklaagrites elavatest perekondadest, kes on laenukoorma all murdunud ja kes ei suuda oma kodu enam üleval pidada.

Eksperdid arvavad, et nii kaua kuni WA kaevandustes rauamaak ega kullakamakad otsa ei saa, mis võiks põhjustada kaevanduskrahhi, ei juhtu ka pealinna kinnisvaraturul ennenägematuid muudatusi. Ja küllap tuleb siis austraallasel senikaua oma võluva Mandurah jahisadamaäärse luksuskorteri eest ka need paar miljonit dollarit välja käia.

Long weekend ehk pikk nädalavahetus on selline tore nähtus, millest kohalikud hakkavad rääkima juba vähemalt paar nädalat varem. Viisakas on teistelt uurida, mis plaanid neil pikaks nädalavahetuseks on, enamasti kavatsevad kõik linnast vähemalt paariks päevaks välja sõita. Vahet ei ole, mis pühad või puhkus tulemas on, Austraalias on kombeks olla aktiivne!

Täna on Labour Day, mis muudabki meie nädalavahetuse mõnusalt pikaks. Seda päeva tähistatakse WA’s märtsi teisel esmaspäeval. Ametlikult on tegemist töörahva pühaga, reaalselt tähistavad inimesed lihtsalt töövaba päeva : )

Meiegi pikk nädalavahetus ei jäänud tähistamata väikse väljasõiduga. Käisime Lancelin’is (u 130km) liivamägesid vallutamas. Lancelin on tõeline liivadüünide paradiis! Seal on u 200ha suurune off road ala, kus möllavad krossirattad, ATVd, bagid, maasturid jne. Lisaks kõiksugu mootorsõidukitele leidub seal ka palju sandboarding’u fänne.

Aga meid viis sinna eelkõige Heikki suur soov bagiga liivamägedes natuke ringi kihutada. Tegemist oli päris suure ja võimsa bagiga, kuhu mahtus kokku lausa viis inimest. Selliseid tuure korraldatakse seal igal nädalavahetusel ja need on üsna populaarsed (meie bookisime oma aja mitu kuud tagasi). Kes otsib midagi adrenaliinirohket, sellel tasub sellisele sõidule kindlasti minna!

Peale bagisõitu tuli katsetada kohalikke liivalaudu, Lancelin'i ümbruses on see ettevõtmine väga popp, isegi pühapäeval oli kohalik sandboard'i kauplus avatud.

Esmapilgul paistab see off road ala täielik ekstreemspordisõprade paradiis, rahvast oli igal pool nii palju! Üsna kiirelt hakkas tunduma, et kuigi põnevusest seal kohe kindlasti puudu ei tule, võib sealne seiklus olla üsnagi ohtlik. Ainus rajal kehtiv reegel on… kiiver! Kui kiiver peas, siis sõida kuidas ja kuhu iganes tahad. Hiljem saimegi teada, et õnnetusi juhtub seal väga tihti ja vahel ikka päris õnnetute tagajärgedega. Harjumatu, et kohati nii ülereguleeritud Austraalias leidub selliseid täiesti reguleerimata ekstreemsusi.

Meie pikk nädalavahetus oli väga lõõgastav! Natuke meelelahutust, natuke sportimist ja väike väljasõit, mida veel tahta. Kuigi ametlikult on sügis käes (jah, isegi telekas räägitakse, et suvi on läbi ja käes on aeg sügist nautida), käime ikkagi rannas ja veedame võimalikult palju aega õues.

Kui paar kuud tagasi algatas president Ilves kampaania leidmaks 100 Eesti eelist, siis olin ma väga põnevil! Kuigi ma ei ela enam Eestis, tekitavad sedalaadi algatused siiski palju uudishimu. Ja mis seal salata, mulle tundub juba ammu, et Eestis ei ole enam eriti hea elada.

Minule siit kaugelt näib, et eestlane on Eestis täna ikka väga rahulolematu. Inimesed ei ole õnnelikud ja rõõmsad, pigem on nad väsinud ja õnnetud, vaesed ja kurnatud. Ma ei räägi siin eelkõige mitte oma sõpradest ja lähedastest, ma räägin massist ja sellest, milliseid signaale see mass laia maailma välja saadab.

Pole siis ime, et sellistesse nö positiivsust süstivatesse kampaaniatesse kiputakse suhtuma natuke eelarvamusega. Umbes, et meil on kehv siin küll, aga me peame siiski leidma mingidki põhjendused ja õigustused. Ma ei ütle, et selliseid kampaaniaid ei tohiks korraldada, aga ma ei usu, et need sada põhjust muudavad nende eestlaste seisukohti, kes on juba ära läinud või kes plaanivad eestist lahkuda. Keda siis selline kampaania aitab, kellele see suunatud on?

Ametlikult ütleb president, et üleskutse ajendiks oli soov pakkuda inimestele mõtlemisainet ja rõõmu oma riigist. Ma ei ole mitte kunagi varem nii palju mõelnud Eestist ja eestlusest, ma olen sellele hakanud mõtlema siin, Eestist kümne tuhande kilomeetri kaugusel. Enne Eestist lahkumist ei olnud ma kunagi juurelnud, kas ja kellel on Eestis hea elada. Kui sa oled terve elu ühes riigis elanud, siis sul lihtsalt puudub võrdlusmoment. Nüüd ma tean, nüüd ma oskan võrrelda.

Presidendi üleskutsest osa võtnud inimeste sõnavõtte lugedes oli palju selliseid põhjusi, millega nõustun pikemalt mõtlemata, aga oli ka palju naiivseid ja lausa humoorikaid põhjendusi. Kõige erksamalt jäid meelde need kolm:

„Eestis on hea elada, sest siin on tugevad tammepuud, mida ei saaks ma kuskile kaasa võtta“

„Eesti asukoht on väga hea, sest siit on kiire ja mugav Soome tööle käia! Mõelge vaid, kui pikk tee on näiteks poolakatel Soome!“

„Eestlane saab igal pool maailmas hakkama, sest ta on harjunud kehva elukvaliteedi ja raskustega. Kui ta tuleb Eestis toime, siis tuleb ta kõikjal maailmas toime!“


Ma ei hakka üldse kirjutama, mis ma sellistest eelistest arvan. Tuleb tunnistada, et omamoodi tõde on neis muidugi olemas, iseasi jällegi, keda selliseid eelised siiralt rõõmustavad. Ja kuigi kampaania peaks olema ideaalis suunatud kõigile eestlastele (ka neile, kelle jaoks ei ole üldse aktuaalne teema Eesti vs välismaa) tundub siiski, et eelkõige võtavad sõna just need viimased. Sest nemad lihtsalt mõtlevad rohkem sellel teemal, sest nemad võib-olla otsivad enda jaoks iga päev põhjusi, et tagasi minna või võrdlevad-kaaluvad päevast-päeva ühe või teise (kodu)maa eeliseid.

Kui sa oled õnnelik ja rahulolev, kui sa tead, et tahad Eestis elada ja töötada, õppida ja areneda, abielluda ja lapsi saada ning kunagi vananeda, siis on sinu jaoks need eelised ammu südames paika pandud ja sa ei vaja 7000 eurot maksma läinud kampaaniat, et leida 100 Eesti eelist.

Vahel küsin endalt, kui palju on minus patriotismi. Ma ei söö iga päev kamajahu, mul ei ole isiklikke rahvariideid ja mu majapidamisest puudub eesti lipp. Kas need on mingid näitajad? Kas ma saaksin olla patrioot eelistades elada väljaspool Eesti riigipiire? Sest kui ma oleks tõeline patrioot, siis ma vist ei oleks kunagi üldse ära läinudki.

Omal moel armastan ikkagi Eestimaad, kuigi ma pole seal tänaseks poolteist aastat käinud. Tegelikult olen oma päitolu üle väga uhke! Ma rõõmustan, kui Eestis liiguvad asjad paremuse suunas, mind väga huvitab, kuidas eestlased elavad. Ütlen alati uhkusega, et olen Eestist ning julgen arvata, et see suhtumine ei muutu iial. Ma arvan, et Eesti on väga põnev, ilus ja eriline maa, sellele mõeldes tuleb mul alati soe ja hea tunne.

Eestis on kindlasti maailma parim toit, ma jumaldan eesti muusikat, teatrit, filme, kirjandust, mulle meeldivad põhjamaa valged suveööd ja lumised jõuluõhtud. Eesti on mõnusalt kompaktne ja väike, kõik on alati nii lähedal! Ma hindan eestlaste konkreetsust ja otsekohesust. Ma jumaldan Eestimaa paksude metsade vahel seenel käimist, sekka nopiks ka mõne magusa mustika!

Need lõhnad, mida pole kaua tundunud, aga silmad kinni pannes suudad alati ette kujutada… Ma olen täielik eesti keele fänn ja veel eriti meeldib mulle, et iga teine eestlane suudab vabalt suhelda vähemalt ühes võõrkeeles. Võiksin kohemaid tormata juba nii tuttavat, samas uut ja huvitavat vanalinna avastama või pageda võrratu Lõuna-Eesti looduse keskele! Kõik need ilusad ja erilised kohad… Otepää, Pärnu, Kauksi, Käsmu…

Kuldse sügise värvid ja lõhnad, karge ja tuuline õhk, härmatunud maapind, värvilised vahtralehed, mida lapsena raamatu vahele panid… Kevadine värskus, pehmed urvapuu oksad, volbriöö, iga-aastased klassilõpuekskursioonid naabermaakonda või pealinna teatrisse…

Minu lugematud ja kustumatult ilusad mälestused seoses Eesti ja eestlastega. Olen selle kõige üle nii uhke!


Aga ma ei taha enam Eestis elada.

Esimest korda juhtus see umbes poolteist aastat tagasi Darwinis. Olime alles üsna hiljuti Austraaliasse jõudnud ja seda kohalikku elu-olu veel päris hästi ei jaganud. Läksime apteeki. Kassapidaja juurde jõudes see juhtuski. „Oi, kui ilus kleit sul on!“ Jah, täiesti spontaanselt ja täiesti võhivõõralt apteegi kassapidajalt lausutud kompliment, mis pani mind punastama ja lisaks heameelele tekitas ka pisut ebamugavust.

Komplimentide jagamine on Austraalias väga tavaline komme. Siin on ennast väga lihtne tunda iga päev ilusa ja stiilse ja toredana, sest inimesed lausa tahavad sinus selliseid jooni välja tuua. Midagi erilist on sinus ju iga päev, miks mitte seda tähele panna!?

Ja kui te nüüd arvate, et selle kõik võib lõbusa flirdi arvele kirjutada, siis pean mainima, et enamasti üllatavad selliste komplimentidega hoopis naised! Kui nüüd aus olla, siis mehed lähenevad miskipärast üsna turvaliselt küsimusega: „Kust sa pärit oled?“ Seda küsimust ma vahepeal lausa vihkasin, sest seda lihtsalt küsiti nii tihti (ja mitte alati külgelöömise eesmärgil!).

Komplimente lennutavad võhivõõrad inimesed ülekäigurajal sinu kõrval rohelist tuld oodates või kassajärjekorras aega parajaks tehes, need tulevad kuidagi nii loomulikult ja nagu möödaminnes. See on vahetu suhtlus, milles enamasti ei ole õelaid tagamõtteid või kadedust. Kui keegi täiesti ootamatult sulle ütleb, et talle meeldib su parfüüm või teeb komplimendi su stiilsete prillide kohta, siis see mõjub nagu jäämurdja. Te võiks ju kohe sõpradeks saada! Või isegi kui sellest ei sünni tõeliselt sügavat sõprust, siis on esimene samm tehtud ja saab paar sõna lobiseda, noh nagu ajaviiteks.

Ükskord ma istusin rongijaamas ja üks vanem naine istus minu kõrvale sama rongi ootama. Ta avastas, et mul on lahe sall ja talle jäi kohe silma, et kannan seda väga huvitavalt. Sellest hetkest alates ootasime me juba koos. Jõudsin sellele Lõuna-Aafrikast pärit naisele rääkida natuke Eestist ja endast, tema lobises oma kodumaast. See oli kõigest kümne-minuti-sõprus, aga ometigi mäletan seda veel tänagi.

Ja kuigi mulle see väga meeldib, on see siiski harjumatu ja tekitab vahel ebamugavust. Ma püüan võtta neid komplimente sama vabalt nagu neid mulle öeldakse, aga ma pole siiski veel sellise tähelepanuga harjunud. Ma loodan väga, et vähemalt mõne aasta pärast olen ise ka professionaalne komplimendijagaja, sest praegu ma seda kunsti veel väga hästi ei valda.

Üks „õige eestlane“ ütleks nüüd kindlasti, et milleks üldse on vaja sellist võõraste kiitmist?! Mind niikuinii ei huvita, mis teised minust arvavad ja ma ise ei viitsi ka võõraid kuskil tänavanurgal tähele panna. Ja üldsegi, miks peaks ma suvalistele inimestele oma aega kulutama või nendega lampi kuskil rääkima hakkama!?! No tõesti, suhelda tuleb ikka ainult oma inimestega ja mingite komplimentide jagamine on üldse üks loll ameeriklaste komme!

Muide, ka tööandjad ei ole mind kunagi varem nii palju kiitnud (ja ma ei tööta elupäästjana ega juhi riigioperatsioone). Tööandja imagoga lihtsalt käibki kaasas väikeste asjade märkamine ja töötaja turgutav kiitmine. See võib olla kõigest lihtne „Aitäh“ raske tööpäeva lõpus või tunnustav neljasilmavestlus. Peaasi, et töötaja teaks, kui palju tööandja teda hindab. Muidugi tekitab selline kiitus hea meeleolu ja motiveerib ka sombuselt unistel hommikutel tööle minema.

Ükskord töötas Heikki Flexistaffi heaks supervisorina, talle usaldati 40-liikmelise meeskonna ohjeldamine. Esimene mõte oli mul kohe, et tee, mis sa teed või ütle, mis sa ütled, aga sa pead kindlasti kiitma! Just seda oleme me mõlemad Heikkiga siin õppinud, tehes väga erinevaid, kuid valdavalt väga lihtsaid töid. Kutid töötasid tavaliste koristajatena, aga lahkusid töölt tundega, nagu just oleks maailma paremaks muudetud. Vahet ei ole, mis ametipostil sa oled, sa oled tähtis ja sind tunnustatakse.

Üks tore lugu veel, sellega ma tervitaks eelkõige just Austraalia vanaprouasid! Kohalikud tädikesed kutsuvad minusuguseid tihti hellitavalt love või darling, näiteks „Thank you, love“ („Aitäh, kullake“). Seda kõnemaneeri kasutavad ka meesterahvad, näiteks mu boss ütleb peaaegu alati „Sorry, darling“. Võite isegi arvata, kui koomiline see mulle alguses tundus, aga see tekitab kuidagi väga sooja tunde ja sellest lausa õhkub sõbralikkust.

Ma ei kujuta ette, kuidas sellised käitumisnormid transportida Eestisse nii, et need ka sama loomulikud tunduksid ja ei tekitaks kurje pilke. Isegi, kui ma homme päev koliks tagasi Eestisse, ei tahaks ma vist inimkatsetega riskida. Võib-olla kulub aega, enne kui eestlane julgeb rohkem võõrast ligi lasta, võib-olla jääb eestlane alati eestlaseks, kes ei tahagi igal sammul suhelda.

Ma ei tea, kas ma olen võimeline kunagi päriselt sulanduma siinsesse massi ja oma avatud suhtlemisega ära petma, et olen ka üks nende seast või jääb minusse siiski alatiseks eestlaslik tagasihoidlikkus, mis kasvatab minu ja võõraste vahele mugavalt isoleeriva suhtlemisbarjääri. Aga mulle meeldiks olla see esimene, kes tuleb komplimentide ja kiitusega lausa mängleva kergusega toime!

Kuigi minu vend Andu on Austraalias juba päris pikka aega olnud, pole me koos väga miskit teinud ja kuskil käinud. Enamasti ei klapi meil vaba aeg, vahel ka huvid. Aga loomaaeda tahtis ta juba ammu minna ja muuhulgas oli ka meil see külastamata.

Perthi Loomaaed asub kesklinnast umbes viieminutilise autosõidu kaugusel, nii et täitsa linnas sees ja mugavalt ligipääsetav. Sissepääs maksab $22, lisaks on võimalik juurde osta erinevaid tuure. Kes maksta ei taha, aga eelistaks organiseeritud külastust, peab ennast sättima vabatahtlike poolt korraldatavatele tasuta tuuridele. Meie käik tuli nii ootamatult, et magasime kahjuks need tuurid ja ka enamus showsid maha.

Mõned pildid sai ikka tehtud : )

Sellistes puurides hoiti vanasti nii karusid kui ka näiteks rebaseid või dingosid. Praegu seisavad need niisama tühjalt külastajatele näitamiseks:

Kängurud on kohe kahtlemata minu lemmikloomad! Kes pole känkse eriti veel oma silmaga näinud, neil soovitaks pigem wildlife parki minna (näiteks Caversham), sest siin loomaaias kängurusid küll eriti lähedalt ei näe...

Nägime natuke elevandishowd, mis oli päris lahe! See vasakpoolne londiste oli lausa hull igasuguste pallimängude järele!

Need naljakad "vorstikesed" võivad kaaluda kuni 4kg, nii et puu all ei tasu vist tuulise ilmaga väga passida. Mitmed loomad söövad vorstipuud, inimesele on värsked viljad väga mürgised. Vorstipuust valmistatakse muideks ravimeid ja alkoholi.

Võib kohe ära öelda, et kahjuks me enamus loomi üldse ei näinudki. Perthi Loomaaed on kõige tavalisem loomaaed selle kõige halvemas tähenduses. See tähendab siis seda, et paljud puurid ongi nii ehitatud, et enamus külastajaid neid loomi kunagi ei näe. Jah, ma usun, et kindlasti on igasugu piiranguid ja ettekirjutusi, millised peavad olema tingimused loomadele jne, aga natuke loomingulist lähenemist ei teeks ometi paha. Ma arvan, et kui te olete Tallinna Loomaaias käinud, siis võib Perthis selle külastuse vabalt vahele jätta.