Kunagisest väiksest kalurikülast India ookeani kaldal on tänaseks saanud turistide seas populaarsust koguv suuruselt teine linn WA’s. Pidevalt kasvava populatsiooniga Mandurah’s elab eelmise aasta seisuga üle 85 000 inimese, linn asub Perth’st 70km kaugusel.

Ma pean ausalt tunnistama, et enne Mandurah’sse sõitmist ma isegi ei teadnud, et see on omaette linn, mitte üks paljudest Perth’i eeslinnadest. Perth koosneb kümnetest väikestest linnakestest, mida eraldiseisvana nimetatakse ikka City of Joondalup või City of Rockingham, kuid ühest linnast teise sõites jääb reis siiski Perth’i linnapiiridesse.

Meie eesmärk oli Mandurah’t avastada jalgratastel, aga kuna me veel päris tippsportlased ei ole, siis otsustasime 2x70km distantsist loobuda ja see vahemaa rongiga läbida. Pühapäevasel pärastlõunal pooltühja rongiga tunnike sõitu ja juba tervitab sind väike ja võluv Mandurah.

Eneselegi üllatuseks leidsime Mandurah’st ideaalse unelmatekodu. Nimelt on seal väike euroopalik linnaosa, mille ehitamisel on inspiratsiooni ammutatud Veneetsia kanalitest. Ma armusin sellesse piirkonda otsekohe! Sinna kolides tuleks muidugi endale ka paat osta, sest ilma paadita oleks lausa patt sellises kohas elada.

Piirkond on äge ja ilus, kuid ega ka hinnad tasemele alla jää. Näiteks 2 magamistoaga korteri hinnad algavad $700 000st, suuremad neist võivad vabalt maksta ka 2miljonit dollarit. Muidugi räägin ma praegu luksuslikust rajoonist ja eksklusiivsetest korteritest, aga üldiselt ongi Austraalias kinnisvarahinnad (kohati lausa utoopiliselt) kõrged.

Kinnisvara ongi ainus valdkond, mille puhul saab rääkida kättesaamatult kõrgest hinnatasemest. Vastupidiselt igasugustele müütidele meie arvates Austraalia elu ei ole kallis. Näiteks kütus on odavam kui teil Eestis, toiduained kohati samas klassis, riided vahel isegi odavamad. Samas keskmine- ja miinimumpalk on umbes viis korda kõrgemad!

Sõites rongiga seitsekümmend kilomeetrit läbi Perth’i linnast välja, on väga kerge tähele panna, kui laialivalguv see linn õigupoolest on. Ühel hetkel näed rongiaknast ainult majakatuseid ja tihedat asustust ja siis jälle tühermaad… kuniks jõuad järgmisesse suburbi… Sellest hoolimata on eramute krundid eestlase jaoks harjumatult pisikesed.

Kinnisvaraturul pakutakse enamasti krunte suuruses 400-500m2. Riigis, mille rahvastikutihedus on 2,8/ km2 ja kus vabast maast juba puudust ei tule, peab maa eest maksma üüratut hinda! Veel kümmekond aastat tagasi oli kinnisvara kohati kolm korda odavam, seega inimestele kättesaadavam. Vanemates linnaosades on ka krundid suuremad.

Austraalia kinnisvaramull algas 2000. aastal ja vastupidiselt paljude ootustele pole tänaseni lõpenud. Keskmise maja hind osariikide pealinnas võrdub täna seitsme aasta keskmise palgaga, samas kuni kaheksakümnendateni oli see vaid kolme aasta keskmine sissetulek.

Põhjuseid on palju, kuid nagu kinnisvarabuumile omane, on suur roll pankadel, kes teevad laenu saamise ka madala sissetulekuga ostjale kergesti kättesaadavaks. Lisaks on välismaalastel võimalik osta Austraaliasse kinnisvara investeerimise eesmärgil. Muidugi ei saa mainimata jätta väga kiiresti kasvavat populatsiooni (kaks korda kiirem kui mujal maailmas), mille tulemusel on nõudlus kinnisvara järele suur.

Teema on tänases Austraalias väga aktuaalne. Kohalikud ei suuda ära imestada, et oma kodu ostmine ei olegi enam nii lihtne nagu ta oli aastaid tagasi. Ikka ja jälle jõuab uudistesse lugusid telklaagrites elavatest perekondadest, kes on laenukoorma all murdunud ja kes ei suuda oma kodu enam üleval pidada.

Eksperdid arvavad, et nii kaua kuni WA kaevandustes rauamaak ega kullakamakad otsa ei saa, mis võiks põhjustada kaevanduskrahhi, ei juhtu ka pealinna kinnisvaraturul ennenägematuid muudatusi. Ja küllap tuleb siis austraallasel senikaua oma võluva Mandurah jahisadamaäärse luksuskorteri eest ka need paar miljonit dollarit välja käia.