Esimest korda juhtus see umbes poolteist aastat tagasi Darwinis. Olime alles üsna hiljuti Austraaliasse jõudnud ja seda kohalikku elu-olu veel päris hästi ei jaganud. Läksime apteeki. Kassapidaja juurde jõudes see juhtuski. „Oi, kui ilus kleit sul on!“ Jah, täiesti spontaanselt ja täiesti võhivõõralt apteegi kassapidajalt lausutud kompliment, mis pani mind punastama ja lisaks heameelele tekitas ka pisut ebamugavust.
Komplimentide jagamine on Austraalias väga tavaline komme. Siin on ennast väga lihtne tunda iga päev ilusa ja stiilse ja toredana, sest inimesed lausa tahavad sinus selliseid jooni välja tuua. Midagi erilist on sinus ju iga päev, miks mitte seda tähele panna!?
„Nii vahvad kõrvarõngad, need sobivad sulle nii hästi!“
„Sul on väga huvitav aktsent!“
„Oi kui lahe seelik, kas sa ostsid selle siit?“
„Nii stiilne soeng, sa näed sellega väga hea välja!
Ja kui te nüüd arvate, et selle kõik võib lõbusa flirdi arvele kirjutada, siis pean mainima, et enamasti üllatavad selliste komplimentidega hoopis naised! Kui nüüd aus olla, siis mehed lähenevad miskipärast üsna turvaliselt küsimusega: „Kust sa pärit oled?“ Seda küsimust ma vahepeal lausa vihkasin, sest seda lihtsalt küsiti nii tihti (ja mitte alati külgelöömise eesmärgil!).
Komplimente lennutavad võhivõõrad inimesed ülekäigurajal sinu kõrval rohelist tuld oodates või kassajärjekorras aega parajaks tehes, need tulevad kuidagi nii loomulikult ja nagu möödaminnes. See on vahetu suhtlus, milles enamasti ei ole õelaid tagamõtteid või kadedust. Kui keegi täiesti ootamatult sulle ütleb, et talle meeldib su parfüüm või teeb komplimendi su stiilsete prillide kohta, siis see mõjub nagu jäämurdja. Te võiks ju kohe sõpradeks saada! Või isegi kui sellest ei sünni tõeliselt sügavat sõprust, siis on esimene samm tehtud ja saab paar sõna lobiseda, noh nagu ajaviiteks.
Ükskord ma istusin rongijaamas ja üks vanem naine istus minu kõrvale sama rongi ootama. Ta avastas, et mul on lahe sall ja talle jäi kohe silma, et kannan seda väga huvitavalt. Sellest hetkest alates ootasime me juba koos. Jõudsin sellele Lõuna-Aafrikast pärit naisele rääkida natuke Eestist ja endast, tema lobises oma kodumaast. See oli kõigest kümne-minuti-sõprus, aga ometigi mäletan seda veel tänagi.
Ja kuigi mulle see väga meeldib, on see siiski harjumatu ja tekitab vahel ebamugavust. Ma püüan võtta neid komplimente sama vabalt nagu neid mulle öeldakse, aga ma pole siiski veel sellise tähelepanuga harjunud. Ma loodan väga, et vähemalt mõne aasta pärast olen ise ka professionaalne komplimendijagaja, sest praegu ma seda kunsti veel väga hästi ei valda.
Üks „õige eestlane“ ütleks nüüd kindlasti, et milleks üldse on vaja sellist võõraste kiitmist?! Mind niikuinii ei huvita, mis teised minust arvavad ja ma ise ei viitsi ka võõraid kuskil tänavanurgal tähele panna. Ja üldsegi, miks peaks ma suvalistele inimestele oma aega kulutama või nendega lampi kuskil rääkima hakkama!?! No tõesti, suhelda tuleb ikka ainult oma inimestega ja mingite komplimentide jagamine on üldse üks loll ameeriklaste komme!
Ükskord ma istusin rongijaamas ja üks vanem naine istus minu kõrvale sama rongi ootama. Ta avastas, et mul on lahe sall ja talle jäi kohe silma, et kannan seda väga huvitavalt. Sellest hetkest alates ootasime me juba koos. Jõudsin sellele Lõuna-Aafrikast pärit naisele rääkida natuke Eestist ja endast, tema lobises oma kodumaast. See oli kõigest kümne-minuti-sõprus, aga ometigi mäletan seda veel tänagi.
Ja kuigi mulle see väga meeldib, on see siiski harjumatu ja tekitab vahel ebamugavust. Ma püüan võtta neid komplimente sama vabalt nagu neid mulle öeldakse, aga ma pole siiski veel sellise tähelepanuga harjunud. Ma loodan väga, et vähemalt mõne aasta pärast olen ise ka professionaalne komplimendijagaja, sest praegu ma seda kunsti veel väga hästi ei valda.
Üks „õige eestlane“ ütleks nüüd kindlasti, et milleks üldse on vaja sellist võõraste kiitmist?! Mind niikuinii ei huvita, mis teised minust arvavad ja ma ise ei viitsi ka võõraid kuskil tänavanurgal tähele panna. Ja üldsegi, miks peaks ma suvalistele inimestele oma aega kulutama või nendega lampi kuskil rääkima hakkama!?! No tõesti, suhelda tuleb ikka ainult oma inimestega ja mingite komplimentide jagamine on üldse üks loll ameeriklaste komme!
Muide, ka tööandjad ei ole mind kunagi varem nii palju kiitnud (ja ma ei tööta elupäästjana ega juhi riigioperatsioone). Tööandja imagoga lihtsalt käibki kaasas väikeste asjade märkamine ja töötaja turgutav kiitmine. See võib olla kõigest lihtne „Aitäh“ raske tööpäeva lõpus või tunnustav neljasilmavestlus. Peaasi, et töötaja teaks, kui palju tööandja teda hindab. Muidugi tekitab selline kiitus hea meeleolu ja motiveerib ka sombuselt unistel hommikutel tööle minema.
Ükskord töötas Heikki Flexistaffi heaks supervisorina, talle usaldati 40-liikmelise meeskonna ohjeldamine. Esimene mõte oli mul kohe, et tee, mis sa teed või ütle, mis sa ütled, aga sa pead kindlasti kiitma! Just seda oleme me mõlemad Heikkiga siin õppinud, tehes väga erinevaid, kuid valdavalt väga lihtsaid töid. Kutid töötasid tavaliste koristajatena, aga lahkusid töölt tundega, nagu just oleks maailma paremaks muudetud. Vahet ei ole, mis ametipostil sa oled, sa oled tähtis ja sind tunnustatakse.
Üks tore lugu veel, sellega ma tervitaks eelkõige just Austraalia vanaprouasid! Kohalikud tädikesed kutsuvad minusuguseid tihti hellitavalt love või darling, näiteks „Thank you, love“ („Aitäh, kullake“). Seda kõnemaneeri kasutavad ka meesterahvad, näiteks mu boss ütleb peaaegu alati „Sorry, darling“. Võite isegi arvata, kui koomiline see mulle alguses tundus, aga see tekitab kuidagi väga sooja tunde ja sellest lausa õhkub sõbralikkust.
Ma ei kujuta ette, kuidas sellised käitumisnormid transportida Eestisse nii, et need ka sama loomulikud tunduksid ja ei tekitaks kurje pilke. Isegi, kui ma homme päev koliks tagasi Eestisse, ei tahaks ma vist inimkatsetega riskida. Võib-olla kulub aega, enne kui eestlane julgeb rohkem võõrast ligi lasta, võib-olla jääb eestlane alati eestlaseks, kes ei tahagi igal sammul suhelda.
Ma ei tea, kas ma olen võimeline kunagi päriselt sulanduma siinsesse massi ja oma avatud suhtlemisega ära petma, et olen ka üks nende seast või jääb minusse siiski alatiseks eestlaslik tagasihoidlikkus, mis kasvatab minu ja võõraste vahele mugavalt isoleeriva suhtlemisbarjääri. Aga mulle meeldiks olla see esimene, kes tuleb komplimentide ja kiitusega lausa mängleva kergusega toime!
Ükskord töötas Heikki Flexistaffi heaks supervisorina, talle usaldati 40-liikmelise meeskonna ohjeldamine. Esimene mõte oli mul kohe, et tee, mis sa teed või ütle, mis sa ütled, aga sa pead kindlasti kiitma! Just seda oleme me mõlemad Heikkiga siin õppinud, tehes väga erinevaid, kuid valdavalt väga lihtsaid töid. Kutid töötasid tavaliste koristajatena, aga lahkusid töölt tundega, nagu just oleks maailma paremaks muudetud. Vahet ei ole, mis ametipostil sa oled, sa oled tähtis ja sind tunnustatakse.
Üks tore lugu veel, sellega ma tervitaks eelkõige just Austraalia vanaprouasid! Kohalikud tädikesed kutsuvad minusuguseid tihti hellitavalt love või darling, näiteks „Thank you, love“ („Aitäh, kullake“). Seda kõnemaneeri kasutavad ka meesterahvad, näiteks mu boss ütleb peaaegu alati „Sorry, darling“. Võite isegi arvata, kui koomiline see mulle alguses tundus, aga see tekitab kuidagi väga sooja tunde ja sellest lausa õhkub sõbralikkust.
Ma ei kujuta ette, kuidas sellised käitumisnormid transportida Eestisse nii, et need ka sama loomulikud tunduksid ja ei tekitaks kurje pilke. Isegi, kui ma homme päev koliks tagasi Eestisse, ei tahaks ma vist inimkatsetega riskida. Võib-olla kulub aega, enne kui eestlane julgeb rohkem võõrast ligi lasta, võib-olla jääb eestlane alati eestlaseks, kes ei tahagi igal sammul suhelda.
Ma ei tea, kas ma olen võimeline kunagi päriselt sulanduma siinsesse massi ja oma avatud suhtlemisega ära petma, et olen ka üks nende seast või jääb minusse siiski alatiseks eestlaslik tagasihoidlikkus, mis kasvatab minu ja võõraste vahele mugavalt isoleeriva suhtlemisbarjääri. Aga mulle meeldiks olla see esimene, kes tuleb komplimentide ja kiitusega lausa mängleva kergusega toime!
0 kommentaari