Kui paar kuud tagasi algatas president Ilves kampaania leidmaks 100 Eesti eelist, siis olin ma väga põnevil! Kuigi ma ei ela enam Eestis, tekitavad sedalaadi algatused siiski palju uudishimu. Ja mis seal salata, mulle tundub juba ammu, et Eestis ei ole enam eriti hea elada.

Minule siit kaugelt näib, et eestlane on Eestis täna ikka väga rahulolematu. Inimesed ei ole õnnelikud ja rõõmsad, pigem on nad väsinud ja õnnetud, vaesed ja kurnatud. Ma ei räägi siin eelkõige mitte oma sõpradest ja lähedastest, ma räägin massist ja sellest, milliseid signaale see mass laia maailma välja saadab.

Pole siis ime, et sellistesse nö positiivsust süstivatesse kampaaniatesse kiputakse suhtuma natuke eelarvamusega. Umbes, et meil on kehv siin küll, aga me peame siiski leidma mingidki põhjendused ja õigustused. Ma ei ütle, et selliseid kampaaniaid ei tohiks korraldada, aga ma ei usu, et need sada põhjust muudavad nende eestlaste seisukohti, kes on juba ära läinud või kes plaanivad eestist lahkuda. Keda siis selline kampaania aitab, kellele see suunatud on?

Ametlikult ütleb president, et üleskutse ajendiks oli soov pakkuda inimestele mõtlemisainet ja rõõmu oma riigist. Ma ei ole mitte kunagi varem nii palju mõelnud Eestist ja eestlusest, ma olen sellele hakanud mõtlema siin, Eestist kümne tuhande kilomeetri kaugusel. Enne Eestist lahkumist ei olnud ma kunagi juurelnud, kas ja kellel on Eestis hea elada. Kui sa oled terve elu ühes riigis elanud, siis sul lihtsalt puudub võrdlusmoment. Nüüd ma tean, nüüd ma oskan võrrelda.

Presidendi üleskutsest osa võtnud inimeste sõnavõtte lugedes oli palju selliseid põhjusi, millega nõustun pikemalt mõtlemata, aga oli ka palju naiivseid ja lausa humoorikaid põhjendusi. Kõige erksamalt jäid meelde need kolm:

„Eestis on hea elada, sest siin on tugevad tammepuud, mida ei saaks ma kuskile kaasa võtta“

„Eesti asukoht on väga hea, sest siit on kiire ja mugav Soome tööle käia! Mõelge vaid, kui pikk tee on näiteks poolakatel Soome!“

„Eestlane saab igal pool maailmas hakkama, sest ta on harjunud kehva elukvaliteedi ja raskustega. Kui ta tuleb Eestis toime, siis tuleb ta kõikjal maailmas toime!“


Ma ei hakka üldse kirjutama, mis ma sellistest eelistest arvan. Tuleb tunnistada, et omamoodi tõde on neis muidugi olemas, iseasi jällegi, keda selliseid eelised siiralt rõõmustavad. Ja kuigi kampaania peaks olema ideaalis suunatud kõigile eestlastele (ka neile, kelle jaoks ei ole üldse aktuaalne teema Eesti vs välismaa) tundub siiski, et eelkõige võtavad sõna just need viimased. Sest nemad lihtsalt mõtlevad rohkem sellel teemal, sest nemad võib-olla otsivad enda jaoks iga päev põhjusi, et tagasi minna või võrdlevad-kaaluvad päevast-päeva ühe või teise (kodu)maa eeliseid.

Kui sa oled õnnelik ja rahulolev, kui sa tead, et tahad Eestis elada ja töötada, õppida ja areneda, abielluda ja lapsi saada ning kunagi vananeda, siis on sinu jaoks need eelised ammu südames paika pandud ja sa ei vaja 7000 eurot maksma läinud kampaaniat, et leida 100 Eesti eelist.

Vahel küsin endalt, kui palju on minus patriotismi. Ma ei söö iga päev kamajahu, mul ei ole isiklikke rahvariideid ja mu majapidamisest puudub eesti lipp. Kas need on mingid näitajad? Kas ma saaksin olla patrioot eelistades elada väljaspool Eesti riigipiire? Sest kui ma oleks tõeline patrioot, siis ma vist ei oleks kunagi üldse ära läinudki.

Omal moel armastan ikkagi Eestimaad, kuigi ma pole seal tänaseks poolteist aastat käinud. Tegelikult olen oma päitolu üle väga uhke! Ma rõõmustan, kui Eestis liiguvad asjad paremuse suunas, mind väga huvitab, kuidas eestlased elavad. Ütlen alati uhkusega, et olen Eestist ning julgen arvata, et see suhtumine ei muutu iial. Ma arvan, et Eesti on väga põnev, ilus ja eriline maa, sellele mõeldes tuleb mul alati soe ja hea tunne.

Eestis on kindlasti maailma parim toit, ma jumaldan eesti muusikat, teatrit, filme, kirjandust, mulle meeldivad põhjamaa valged suveööd ja lumised jõuluõhtud. Eesti on mõnusalt kompaktne ja väike, kõik on alati nii lähedal! Ma hindan eestlaste konkreetsust ja otsekohesust. Ma jumaldan Eestimaa paksude metsade vahel seenel käimist, sekka nopiks ka mõne magusa mustika!

Need lõhnad, mida pole kaua tundunud, aga silmad kinni pannes suudad alati ette kujutada… Ma olen täielik eesti keele fänn ja veel eriti meeldib mulle, et iga teine eestlane suudab vabalt suhelda vähemalt ühes võõrkeeles. Võiksin kohemaid tormata juba nii tuttavat, samas uut ja huvitavat vanalinna avastama või pageda võrratu Lõuna-Eesti looduse keskele! Kõik need ilusad ja erilised kohad… Otepää, Pärnu, Kauksi, Käsmu…

Kuldse sügise värvid ja lõhnad, karge ja tuuline õhk, härmatunud maapind, värvilised vahtralehed, mida lapsena raamatu vahele panid… Kevadine värskus, pehmed urvapuu oksad, volbriöö, iga-aastased klassilõpuekskursioonid naabermaakonda või pealinna teatrisse…

Minu lugematud ja kustumatult ilusad mälestused seoses Eesti ja eestlastega. Olen selle kõige üle nii uhke!


Aga ma ei taha enam Eestis elada.