Nagu ma juba varem kirjutasin, siis igasugu reisikirjade andmeil on El Nido üks tõeline Filipiinide pärl! Kõige ilusam osa Palawani saarest asub kohalike sõnul just siin, El Nidos. Peale sellist kiidulaulu olime oma ootused vist liiga kõrgele lennutanud…

Selleks, et El Nidos üldse midagi ilusat näha, peab minema paadituurile. Neid tuure pakuvad vähemalt pooled kohalikud, hind ja marsruut on kõigil üsna sama. Meie võtsime oma tuuri Art Café’st ja soovitaks seda julgelt ka teistele. Art Café keskust reklaamisin juba ka eelmises postituses.

Kõige levinumad on Island Hopping A, B või C, lisaks saab valida poolepäevaseid paadireise või näiteks saaretuure kajakiga. Võimalusi on nii palju, et igaüks peaks midagi täpselt enda jaoks leidma. Hinnad on soodsad: meie tuur A maksis 700peesot/in ja sisaldas ka lõunasööki. Muideks turistide jaoks on eraldi välja mõeldud nö keskkonna arendamise vms tasu 200 peesot, pilet kehtib 10 päeva ja ilma selle piletita ei lubanud kohalik inspektor meid laevale.

El Nido kandis peaks olema üle 45 väikse saare, enamus neist on inimtühjad, osadel asuvad uhked hotellid vms. Kellel on palju aega ja kes otsib „Kaldale uhutud“ stiilis seiklusi, saab osta saarereisi ööbimisega, mille käigus peaks võimalikult reaalselt kätte saama üksikule saarele sattumise tunde.

Meie piirdusime ainult A tuuriga, mis kestis u 7h ja mille jooksul me nägime mitmeid pisikesi paradiisisaari ja salajasi laguune. Selline tripp on kahtlemata iga snorgeldaja eluunistus! Meie tahtsime lihtsalt natuke Filipiinide loodust nautida, ujuda, mõnuleda ja kõige selle jaoks oli see paadireis ideaalne. Seal oli küll esimest korda tunne, et ilusad postkaardid ei olegi ületöödeldud ja paradiis ei eksisteerigi ainult filmides!

Paljudest väga ägedatest kohtadest pole meil ühtki pilti, sest näiteks laguunidesse paadiga ei pääsenud, sinna ujus igaüks ise. Või siis nagu mina: ujusin enamus ajast meie tuurijuhiga. Juba esimese laguuni juures kõrvetas mingi värk(?) või tegelane(?) mu jalga ja eks mu kisa ja ehmatus ehmatas omakorda pisikest filipiinost tuurijuhti. Kutt võttis mul käest kinni ja vedas mind läbi laguuni, väga mugav:D Natuke vastik oli küll, et keegi pidevalt näksis ja suurte kivide tõttu ei olnud just kõige muretum ujuda, aga kui aus olla, siis ma olen vist niikuinii rohkem basseini sõber.

Käisime järjest igasugu laguune vaatamas, lõunasöögiks jõudsime Inambuyodi saarele, kus meie kolmeliikmeline korraldustiim grillis kogu seltskonnale mõnusa lõuna. Selleks hetkeks kallas õues juba nagu oavarrest ja pidasime oma piknikku kaljuserva all otse rannas. Sõin seal liivaste näppude vahelt tundmatut, aga väga maitsvat kala ja mõtlesin, et enam ilusam ei saakski mu elu olla!

Veel enne tagasi El Nidosse jõudmist nägime midagi, mis ujumise isu esimese hooga küll eemale peletas. Olime just teinud viimase supluse ja tagasi paati tulnud, kui tuurijuht avastas täpselt sealtsamast vesimao!!! Maod on enamus inimeste jaoks vastikud, aga kui need olevused veel vees sinu kõrval ujuvad, siis on see ikka liig mis liig! Kohalikes ei tekitanud olukord muidugi mingeid emotsioone ja üsna tuimalt hüppas filipiino vette, et madu vaikselt kõrvaldada. Umbes sama rahulikult lööme meie kodus kärbseid maha.

Merelt vaadatuna on Filipiinid, eriti just see El Nido kant, väga-väga ilus! Me pole kumbki varem midagi taolist näinud. Häirima jäi, et ilma paadita ja maa peal ei ole seal kandis suurt midagi teha. Pakutakse küll matku džunglisse või koskede juurde, aga omal käel niisama uudistades ilusat loodust pole eriti võimalik avastada. El Nidos ei ole mõnusat randa, valge liivaga rannaribad on vähemalt 20km kaugusel (kui õigesti mäletan, siis reklaamiti Duli Beachi ja Bucana kanti).

Meie jaoks oli El Nido natuke pettumus. Usun, et taolisi paadituure korraldatakse ka teistel saartel, kuhu pääseks pisut kiiremini ja lihtsamalt kohale. Tuletan meelde, et Puerto Princesast sõidab autoga umbes 5h El Nidosse!!! Ja see sõit ajab väga kergesti südame pahaks, sest saar on mägine ning tee ei ole just kõige parem. Näiteks meie tagasisõidul oksendas üks tüdruk vähemalt kolm korda!

El Nidosse on võimalik ka lennata või sõita paadiga, aga kumbki neist variantidest ei ole just parim. Lennuliiklus El Nido ja Manila vahel on kallis ja toimib vaid teatud nädalapäevadel (vt ITI või SEAIR) ning laevaga sõites tuleb läbida marsruut Manila-Coron-El Nido (Atienza Shipping) ja arvestada tundidepikkuse loksumisega. Jah, El Nido asub ikka suhteliselt pärapõrgus!

Irooniline, et linnas pole ühtki sularahaautomaati ega panka, aga näiteks internetti jagatakse isegi elektrivabal ajal ja avalikke netipunkte jääb linnapildis ikka päris palju silma. Surfad ise netis, aga kõrvalputkas müüb keegi küünlavalgel pehmeks mädanenud puuvilju. Mõtled küll, et kui Aasias muud süüa ei taha, siis värskeid puuvilju võtaks ikka, reaalsus on aga see, et midagi värsket on kohalike ärist raske leida.

Kas ma tahaksin kunagi veel El Nidosse minna? Kindlasti mitte. Kas ma soovitaks kellelgi teisel sinna reisida? Ainult siis, kui teie jaoks möödub ideaalne puhkus hommikust õhtuni snorgeldades või sukeldudes või äärmisel juhul mööda džungliradasid matkates. Kui te pole eriti mugavad reisijad ja teie jaoks ei tundu viietunnine raputav bussireis väsitava ja tüütuna. Kui teil ei ole eriti vahet, mida/keda hamba alla pista, te ei hooli toidu kvaliteedist ja olete valmis selleks, et peale mõnda söögikorda võib sisikond hakata nalja tegema. Jah, siis ma küll soovitaks El Nidos natuke ringi vaadata! Sest võin siin viriseda küll, et ei leidnud sealt seda, mida lootsin, kuid samas julgen arvata, et ma ei satu iial enam taolisesse kohta nagu pisike El Nido!