Iga kord, kui me oma hotellist linna läksime, sõitsime mööda El Nido koolimajast. Päevasel ajal oli koolimaja ümber alati palju sagimist, koguaeg nagu keegi läks kooli ja keegi tuli koolist. Ma oleks niiväga tahtnud salaja seda koolimaja uudistama minna!

Üldiselt lapsi Filipiinidel kerjama ei aeta, seega keegi turisti rahulikku puhkust ei häiri. Lapsed väga tahavad võõramaalastele lehvitada ja „Hello!“ hõigata. Poes jälgivad lapsed iga su sammu, valge nahaga turist oleks nagu Jõuluvana või maailmakuulus popstaar, keda uudishimulik silmapaar kunagi silmist ei lase. Ma poleks üldse imestanud, kui mõni mürsik oleks tulnud meid näpuga katsuma!

Nii et kui me koolimajast mööda jalutasime, siis leidus ikka väikseid murjameid, kellele lehvitada, naeratada, tere hommikust soovida. Mul oli koguaeg natuke kehv tunne nende pisikeste ees. Nad vaatasid meid täpselt nii, nagu me oleks rikkad ja ilusad, kes kunagi ei nuta.

Ja ükskord, kui me jälle sealt mööda jalutasime ja neid kohalikke lapsi igal pool enda ümber nägime, küsis Heikki üsna ootamatu küsimuse: „Kas sa tahaks siin nende lastega töötada?“

Kuigi ma panin neid lapsi kogu reisi ajal palju tähele ja mõtlesin tihti nende heaolulule, oli see küsimus siiski nagu välk selgest taevast. Aga tahaks väga, lausa hirmsasti tahaks! Kui kaua ma vastu peaks ja kuidas mulle meeldiks… Sel teemal jätkus meil mõtteid päris pikaks ajaks.

Kui fantaseerida, et keegi pakuks mulle näiteks vabatahtliku kohta kuskil Filipiinidel, no oletame, et siinsamas El Nidos, siis keeruline oleks sellele eitavalt vastata. Ma arvan, et see oleks väga põnev ja ekstreemne, aga samas oleks see rusuv ja raske. Proovida tahaks kindlasti, aga ma tõesti ei oska ettegi kujutada, kui kaua ma suudaks sellises keskkonnas endast midagi anda. Heikki ei mõista mind selles osas vist kunagi.

Mina ei tea, kas teised ka Aasias niimoodi ringi reisivad, aga minul lähevad sealset elu nähes mõtted tihti just laste ja nende võimaluste peale. Maailmas vist lihtsalt peabki nii olema, et kõik ei saa hästi elada! See vaatepilt, kuidas väiksed armsad filipiinod elavad… see on minu jaoks liig.

Või äkki need pisikesed ei aimagi, et elavad näiteks iga keskmise eurooplase jaoks ebainimlikes tingimustes ja ehk nad ise ei arvagi, et elul oleks miskit viga. Küllap lapsepõlv ei saagi olla vaid muretu mäng ja lust, sest igapäevane töötamine nõuab oma aja. Misasi on üldse isiklik taskuraha? Oma tuba? Võib-olla on need lapsed just niimoodi elades õnnelikud ja ei vahetaks oma värvikat lapsepõlve iial igava ja korraliku euroopa lapsepõlve vastu. Julgen kahelda.

Kui me olime El Nidost juba tagasi Puerto Princesa poole sõitnud ja vahepeal Roxases peatuse tegime, tuli silmnähtavalt alatoidetud u 4-5a poiss arglikult meie juurde, ise samal ajal käega kõhtu patsutades. Eemal ootasid poisi kaks sõpra, kes jälgisid huviga toimuvat. Kuigi see kerjamine on üldiselt vastik, ei suutnud me sellisele lapsele ei öelda. Mündid üle antud, tuli sealt viisakas: „Thank You“ ja kondine laps kinkis meile oma tänuliku naeratuse. Sekund hiljem nosisid kõik kolm kõrvalputkast soetatud maiuspala.

Meie jaoks oli Filipiino peeso nagu mänguraha! Ostad ja kulutad küll, aga otsa ei saa. Käid päev otsa mööda linna ja tarbid, aga summad on dollariteks ümber arvutades ikkagi naeruväärsed. Ja siis sa kõnnid oma punnis rahakotiga mööda Filipiinide tänavaid ja näed, kui palju peab mõni kohalik selle „mänguraha“ jaoks pingutama. Sa ei tahaks „rikas“ olla, tahaks pool kasvõi kuskile ära anda, et äkki on siis võrdsem või midagi. Maailma paremaks tegemise illusioonidega on emotsionaalses mõttes Filipiinidel raske ellu jääda.

Mõnes mõttes mulle selline „raputus“ meeldib! Et võtad oma roosad prillid eest ära ja vaatad natuke, milline on reaalsus. Hindad mõned asjad jälle enda jaoks pisut ümber ja astud oma mugavast rütmist korraks välja. Ma ei ole kunagi arvanud, et mul ei ole hea elu, aga peale sellist kogemust oskan siiski olla tänulikum. Vahepeal on sellised kehvad emotsioonid ka kasulikud.