Manilas olles keerles mu peas tihti üks mõte ühest filipiinost. Töötasime Darwinis koos Joseph’ga, kes kasvas üles Manilas, aga kes praegu elab Austraalias. Ma mäletan, kuidas Joseph rääkis, et tahab kunagi tagasi Manilasse kolida, aga kui küsisime, kas meil tasuks Manilasse reisida, kehitas mees alati õlgu ja arvas, et pigem mitte. Ma püüdsin need kolm päeva mõista, miks Joseph igatseb elada sellises linnas nagu Manila. Küllap sa pead olema manilalane, et sellest aru saada!

Erinevate andmete järgi elab Manilas 16-20 miljonit inimest, see on kõige tihedamalt asustatud linn maailmas. Õhk on Manilas nii saastatud, et igal aastal sureb selle tagajärjel vähemalt 4000 inimest. Puuduliku infrastruktuuri tõttu on näiteks prügi käitlemine üks linna suurimaid probleeme, väidetavalt on Manila jõed ühed saastatumad maailmas. Tundub, et Manila juhib päris mitmeid selliseid edetabeleid, kuhu üks endast lugupidav linn üldse kuuludagi ei tahaks.

Vihjeid hotelli valikul: tasub otsida piirkonda Makati või näiteks Ermita. Meie hotell Asian Mansion II oli väga hea asukohaga ja soodsa hinnaga, kuid näiteks kehva hommikusöögiga. Meie tuba asus 19.korrusel, kust oli võrratu vaade linnale, hotelli parim osa: katusel asuv bassein viis meid lausa 30. korrusele:

Planeerisime Manilas endale täpselt ühe ekskursiooni ja kui aus olla, siis ega seal vaatamisväärsusi väga palju ei olegi. Kuna olin varem kuulnud vulkaanijärvest Taal, siis seal oma ühe reisipäeva ka kulutasime. Taali vulkaanijärv asub u 50km kaugusel Manilast Luzoni saare edelaosas. See on aktiivne vulkaan, mis viimati purskas 1977. aastal.

Taali äärde sõitsime kuuekesi: meie sõbrad Viktoria ja Andres ning nende sõbrad Triin ja Tarmo. Rentisime mikrobussi koos juhiga, see peaks olema üks mugavamaid variante Manilas. Kaasaegne buss juhiga kaheteistkümneks tunniks maksis 5500 peesot.

Sõit ei kesta kaua ja ümberringi pakub silmailu kaunis Filipiinide loodus. Saarele jõudes ostsime nö sissepääsupileti rahvusparki ja meie retk kõrgele mäe otsa võis alata! Tavaliselt võtavad turistid endale minihobu ehk muula, et ei peaks kuuma ilmaga üles ronima. Meie otsustasime muulast loobuda ja ise tippu jõuda. Valisime selleks juhuslikult päeva kõige palavama aja, niiskus oli tohutu ja üsna kiirelt olime kõik läbimärjad. Aga peale 3,5km pikkust retke oli mägi vallutatud!
Vaade Luzoni saarele:

Mõned infovoldikud reklaamivad Taali vulkaanijärve kui ühte olulisemat vaatamisväärsust Filipiinidel. Meie julgeme selles kahelda. Vaatepilt oli ilus, aga ei midagi erakordset. Kui arvestada, mitu tundi kulub Manilast edasi-tagasi sõiduks, siis ma usun, et oma Filipiinide puhkusega on targematki teha, kui tundide viisi bussiaknast ülerahvastatud teeääri vahtida. Ja Manilas kulub 50km läbimiseks vähemalt paar tundi.

Natuke kohalikku elu-olu:

Hiljem läksime väidetavalt ühte parimasse Filipiinide restorani Josephine kohalikku toitu proovima. Tellisime tawilise kala, mis nägi välja väga halb, aga maitses päris huvitavalt. Tawilis on väidetavalt selline mageveekala, mida leidubki ainult Filipiinidel (Taali järves), see on nagu pisike sardiin. Õhtusöök koos jookide ja magustoiduga kuuele inimesele läks maksma 3300 peesot.

Veetsime Manilas 3 päeva ja sellest piisas mõistmaks, et Manila meile ei meeldi. Muidugi me teadsime, et Manila on vaene, ülerahvastatud ja räpane, aga eks seda peab ikka ise nägema. Elamuse mõttes võib Manilas peatuda näiteks üheks päevaks, piisab ka sellest, kui lihtsalt takso võtta ja ringi sõita. Mul ei ole eriti häid fotosid vaatepiltidest, mis mulle endale mällu sööbisid, sest taksoaknast ei ole just lihtne pildistada ja õhtuti tänavatel fotograafi mängida ei tundu väga turvaline.

Filipiinide loodus on väga ilus ja kuna Filipiinid on saareriik, siis soovitakski pigem mõnel saarel oma puhkust veeta. Tänaseks oleme meie jõudnud Palawani saarele, aga sellest juba järgmine kord : )