Millal te viimati sattusite sellisesse piirkonda, kus elekter oleks eelkõige luksuskaup? Kui paaritunnised elektrikatkestused välja arvata, siis pole ma iial varem elanud stabiilse elektriühenduseta! Aga elus vist peabki kõike proovima : D

Meie reis on meid viinud Palawani põhjaossa paljukiidetud El Nido’sse. Elektrit jagatakse siin teatud kellaaegadel: viiest õhtul kella kolmeni öösel. Lausa kümme tundi, patt oleks nuriseda! Lisaks on enamus hotellidel ja restoranidel oma generaatorid, näiteks meie elektriajad on 5pm-6am. Muidugi esineb siin tihti elektrikatkestusi, aga ega sellepärast veel elu seisma jää!

Voolu puudumine võib panna sind naljakatesse olukordadesse. Näiteks päeval on oht oma hotellituppa lombiks sulada või parimal juhul higistad lihtsalt terve nädala varud paari tunniga välja. Kohvikus tellimusi esitades võib jäätise olemasolu ära unustada ja akendeta tualettruumidesse tasub näiteks taskulamp kaasa haarata. Aga kas te kujutate ette, millist elevust elektri saabumise kellaaeg endaga kaasa toob!? Fantastika!

Palavuses aitab ellu jääda vana hea lehvik:

El Nido tähendab hispaania keeles „pesa“. Filipiinidel on üldse palju hispaania mõjutusi (näiteks kohanimed hisp.k), sest pikka aega oli riik Hispaania võimu all. Oluline mõjutaja on olnud ka USA, sest peale Hispaaniat läks võim USAle, iseseisvus saavutati peale Teist Maailmasõda. Ametlikud riigikeeled on filipiino ja inglise, kuid veel 40 aastat tagasi oli riigikeeleks hispaania keel. Enamus kohalike emakeel tundub olevat filipiino, kuigi näiteks meid teenindanud taksojuhid armastasid vanduda hispaania keeles:D

Sabangist El Nidosse sõitsime u 6h, kuigi vahemaa peaks olema u 200km ja muide, see on kiireim variant! :D Turistid võtavad kamba peale tavaliselt mikrobussi (akende ja konditsioneeri, autojuhi ja kuni 10 istekohaga), samal ajal kui kohalikud reisivad selliseid otsi isegi 10 või 12h reisibussi või jeepneyga (akendeta, airconita ja istekohti tekitatakse vajadusest lähtuvalt). Nägime oma teel mitmeid busse, kus veeti nii inimesi, loomi kui ka kaupu ja kui enam bussi ei mahtunud, siis osad paigutati lihtsalt katusele!

Olin varem lugenud, et Palawani teed on kohutavad, seega olime end ette valmistanud halvimaks. Jah, tee oli tõesti kurviline, aga enamuses betoneeritud. Sõidu muudab lisaks kurvidele ja tõusudele-langustele ebastabiilseks ka kohalik elanikkond ja loomariik. Iga natukese aja tagant unustas end teele mõni koer, kass, kana, kukk, kits vms. Selle kuue tunni jooksul nägime vähemalt pooli saare koduloomi, aga alla ajasime nii muuseas ainult ühe õnnetu kana!

Peaaegu igal pool, kus on kirjutatud midagi El Nido kohta, on kirjutatud millestki võrratust, fantastilisest, vaimustavast. Me olime põnevil! Linn, kus elab u 30 000 inimest, aga kus ei jätku elektrit ja kuhu on nii aeganõudev sõita, võiks meid vähemalt oma lummava loodusega tummaks võtta! Aga sellel teemal peab lausa uue sissekande vist kirjutama…