Me kõik teame, et maailmas on palju vaesust ja inimesi, kes elavad (meie mõistes?) ebanormaalsetes tingimustes, aga me näeme seda oma silmaga ikka suhteliselt harva. Nii suurt ja häirivalt vaest agulielu näen mina esimest korda. Manila on räpane, ülerahvastatud ja haisev suurlinn, mille ilu on raske märgata.

Küll aga märkab kõikjal prahihunnikuid ja mustust, linnaõhk on heitgaasidest lausa paks ja liiklejad ei mahu naljalt oma teele ära. Mitmed käivad ringi näomaskidega või hoiavad suu ees käterätikut. Liiklusummik paistab olevat 24/7, niiet vahel tasub odavast taksosõidust loobuda ja jalutades on ajavõit garanteeritud. Hiigelsuured prussakad panevad tänavatel lausa parvedena ringi ja kodutud kassid hulguvad mööda rentsleid. Enda ümber vaadates tundub, et kõik Manila elanikud on niiiii vaesed.


Turvaline Manila?

Meie subjektiivsel hinnangul on vähemalt 50% Manila meestest turvamehed, 25% taksojuhid/bussijuhid/liiklusreguleerijad vms ja ülejäänud 25%le jäävad siis muud valdkonnad. Naistest 75% on poemüüjad/klienditeenindajad ja ülejäänud töötavad muudel elualadel. Linnas pole võimalik kahte sammu ka astuda nägemata mõnda turvatöötajat! Sellest hoolimata oleks mul üksinda väga kõhe Manilas ringi liikuda ja isegi Heikkiga kahekesi ei tahaks õhtul päris igale poole kolama minna. Mõelge vaid, mis turvameetmeid siin kasutama peab?! Turvamehed on kindlasti iga hotelli ukse ees, pankade ja poodide sissekäikude juures, aga ka lihtsalt tänavanurkadel, parkides, jalakäijate sildadel jne.

Iga kaubamaja ukse ees on turvakontroll, kes uurib hoolikalt, mis sul kotis on ja kontrollib, et keegi näiteks tulirelvade või pommidega ei siseneks :D. Peasissekäikude juures tuleb lausa läbi turvaväravate astuda. Esialgu tundus see väga koomiline, aga noh, sellega harjub kiirelt.

Minu arust täidavad turvamehed poole kohaga ka turismitöötaja ametikohta, sest neilt on alati kõike hea küsida. Siin linnas on võimalik ilma kaardita ükskõik kuhu minna, sest iga paarikümne meetri järelt saab ju elava suunanäitaja käest teed küsida!

Aga tegelikult on päris hull mööda linna jalutada ja näha, milliseid turvameetmeid siin kasutama peab. Täna näiteks käisime pangas ja juhuslikult toimus samal ajal panka raha transportimine. Peaks ütlema, et see oli vaatepilt omaette!
Igal pisikesel pangakontoril on vähemalt kaks turvatöötajat. Üks on see, kes koguaeg ust avab/sulgeb, väljast ise sisse ei saagi, töötaja paneb selle koguaeg lukku. Teine turva patrullib siis vastavalt olukorrale, kas sees- või väljaspool pangakontorit. Rahaauto (mis esimesel vaatamisel näeb meie jaoks välja nagu väike tank) sõidab ukse ette, ma ei tea, mitu meest seal sees on, aga väljas turvavad kaks meest pluss see tavaline panga turvamees. Kui töötaja jookseb rahapataka järele, siis kõik turvad muidugi võtavad nö kaitsepositsiooni, neil on püssid kohe laskevalmis. Aktsioon „Raha autost pangakontorisse“ näeb välja nagu märulifilmis!

Aga poodides on siin muidugi natuke tüütu käia. Kui meie Heikkiga kauplusesse siseneme, siis hõigatakse kasvõi muu sagimise sekka poe kõige tagumisest nurgast: „Hello, Sir! Hello, Ma’m!“. Ja muidugi hõikavad seda kõik klienditeenindajad, isegi kui neid juhtub olema näiteks kümme või veelgi rohkem! Nii me siis kõnnimegi mööda poodi ja jõuame näiteks viie minuti jooksul kõik müüjad ära tervitada. Väiksed filipiinod lausa kogunevad meie ümber ja nad absoluutselt ei häbene meie jõllitamist!

Pole üldse mingi ime, kui ma valin kaupu ja teenindaja seisab lihtsalt minu kõrval vahtides vaheldumisi mind ennast ja siis oma kaupu (mida mina just uurin:D). Muidugi on see ebamugav, aga kuna seda esineb peaaegu igas ostukeskuse nurgas, siis lõpuks ei viitsi sellest enam välja teha. Kui te nüüd arvate, et olen neis butiikides ainus klient ja seetõttu müüja saab vaid minu vahtimisega tegeleda, siis siin on ka selle peale mõeldud. Igas poes paistab olevat vähemalt paar teenindajat ühe ostja kohta. Müüjaid on lihtsalt nii palju, et enamasti pole neil muud teha, kui nelja- kuni viieliikmelistes kampades mokalaata pidada. Sellest ka meie humoorikas 75%-line klienditeenindajate hulk.


Märkasime Manilas kohe, et klienditeenindus ja üldse inimeste suhtumine ei ole üldse nii sõbralik ja vahetu nagu Austraalias. Inimesed ei ole nii rõõmsameelsed ja naerusuised. On neid, kes piltlikult öeldes su ees kummardavad ja vaatavad sinu poole alt üles, aga seda ei saa pidada heaks teeninduseks. Siin on pigem selline turisti poputamise suhtumine, mitte just viisakas klienditeenindus. Kellele ikka meeldiks end tavalises toidupoes ebamaise Jumalana tunda lihtsalt sellepärast, et oled valge ja tuled eeldatavasti kõrge elatustasemega riigist.

Üks huvitav vahemärkus eilselt poetuurilt. Kui mul juhuslikult tekiks kange tahtmine Manilas ise poemüüjaks hakata, siis vähemalt ühe kaupluse uksed jääksid mulle küll suletuks. Miks? Sest tööpakkumises seisis kindel reegel: töötaja peab olema single ehk vallaline!

Kaubanduskeskused on võrreldes muu linnapildiga väga uhked ja hiigelsuured, aga hinnad on üsna tavalised. Kvaliteetne kaup on üldiselt samas hinnaklassis Austraaliaga ja turukaup on odav ja ebakvaliteetne nagu ikka igal pool. Imelik on see, et palju müüakse kampsuneid, tutimütse, salle, saapaid jne, kuigi kohalik kliima ei vaja sellist varustust… tundub, et kauplused mõtlevad natuke ka Euroopa turisti peale.

Üle pika aja oleme me jälle riigis, kus liiklus on parempoolne. Peab tunnistama, et alguses oli jälle nii harjumatu ja võõras. Aga nüüd võib öelda, et Manila liiklus vist ei saakski olla midagi muud kui võõras ja harjumatu. Tänavatel on peaaegu koguaeg ummikud, rahvast ja nende sõiduriistu on lihtsalt liiga palju. Tihti märkab liiklusreguleerijaid, kuigi sellist kaost on pealtnäha suht võimatu üldse kuidagi reguleerida.

Manilas täidab see linnaliini rolli, maapiirkondades või saartel sõidab külast külla. Jeepney on aretatud ameeriklaste 1945. aasta jeep’st. Alguses mõtlesime küll, et peaks selle huvitava sõiduvahendiga paar tiiru tegema, aga ei leidnud sobivat aega ja kohta ning tegemata see jäigi. Üldiselt tunduvad kõik ühistranspordi vormid Manilas väga ebamugavad.

Ma ütlen ausalt, et meil on selle linna liiklusest täiesti kõrini! Erilist vahet ei ole, mis kell sa tänavale astud, seal on koguaeg umbes miljon autot! 10km kaugusele võib vabalt sõita tund aega, sest lihtsalt tänavad on täiesti umbes! Kui keegi tuleb mulle rääkima, et Austraalias või Eestis on kohutavad ummikud, siis tulge vaadake parem Manila liiklus üle ja rääkige uuesti.


Ma arvan, et enamus Manilat külastavaid turiste vihkavad südamepõhjas kohalikke taksojuhte. Kui mitte kõik, siis vähemalt pooled korrad saime meie küll petta. Taksoga sõitmine on nii odav, et kutid sõidavad parem suure ringiga, et summa natukenegi arvestatavaks tiksuks. Näiteks sõit lennujaamast meie hotelli maksis esimene kord u 300 peesot (7,5dollarit), aga hotellist tagasi lennujaama saime 125 peesoga. Ei, me ei vahetanud hotelli ja lennujaam jäi ka sama koha peale, lihtsalt taksojuht tahtis rohkem raha saada. Kõige suurem summa, mis Manilas takso peale maksime, oligi veidi üle 300peeso, nii et transport on imeodav! Ka toidud ja väljas söömine on väga odav.






Üldiselt on Manila väga väsitav ja kole! Kui üks päev seda vaesust ja räpakust näha, ei ole nii hullu, aga meil sai küll juba mõõt täis. Inimesed lausa elavad mustadel linnatänavatel, õhtul tehakse pappkastist endale ase valmis ja ongi kõik. Lapsed mängivad sõiduteedel, linn on haisev ja tundub väga kriminaalne. Pole siis ime, et enamus reisikirju soovitab Manilast põgeneda nii kiiresti, kui võimalik!