Tööl on juba paar kuud rohkem stabiilsust – nimelt olen nüüd täiskohaga ühe majaga seotud ja hakkan vaikselt tiimi sisse sulanduma. Sellega seoses õpin oma töökaaslasi paremini tundma ja peab tunnistama, et kohati tean neist rohkem kui tahaksin.

Olen alati kirjeldanud austraallasi kui väga avatud ja avameelset rahvust. Kuna viimasel ajal on eelkõige just töö kaudu olnud palju uute inimestega tutvumist, siis olen saanud rohkem sel teemal mõtiskleda. Minu jaoks on alati olnud natuke harjumatu, et paljud kohalikud ei karda liiga isiklikke küsimusi küsida. Kui muidu peetakse raha tabuteemaks, siis näiteks õpingute rahastamise kohta ei pelga paljud küsida. Harjumatult on mõjunud ka iga uue tutvuse järel põhjalik perekonnaliikmete uurimine. Näiteks piisab vaid mainimisest, et olen abielus ja juba ma avastan end küsimusterahe alt oma abikaasa kohta. Ma ei mäleta, et Eestis keegi esmakohtumisel kohe oleks niimoodi pärima hakanud.

Võib-olla on see kõik seotud rohkem inimeste omaksvõtmisega. Mul on eluaeg olnud üsna väike sõpradering, kellega isiklikke asju jagada ja iga suvaline juhututtav sinna ringi kindlasti ei kuulu. Samas austraallased paistavad uusi inimesi palju lihtsamalt omaks võtvat. Küll on veider, kui mõni tuttav meid jälle kuskile kutsub ja ise mõtlen, et kas see on nüüd päris kutse või viisakusnorm. Alles eelmisel nädalavahetusel kutsusid Heikki endised töökaaslased meid roadtripile. Õnneks poleks me minna saanud, aga kuidagi veider oli siiski, et pole nii kaua enam suhelnud ja nüüd äkki selline kutse. Austraallastele paistavad uued tutvused hirmsasti meeldivat. Vahel ma ei mõista, kuidas neil reaalselt jääb aega oma päris sõpradega kõigi nende juhututvuste kõrvalt suhelda.

Mulle nii tihti tundub, et austraallasi saab lugeda nagu avatud raamatuid. Õpingute, praktika ja nüüd töö kaudu olen viimasel ajal palju kokku puutunud nö põlisaustraallastega, kes täiesti kompleksivabalt meie esimesel kohtumisel avaldavad oma seksuaalse orientatsiooni, räägivad oma keerulisest lapsepõlvest, kuidas neid seksuaalselt ära on kasutatud või kuidas nad lapsi ei saa või kuidas nad kannatavad lähisuhtevägivalla all. Sotsiaaltöötajana ma olen muidugi juba natuke harjunud selliseid asju kuulma, aga mind paneb siiski vahel imestama, kuidas kõigest sellest nii avameelselt räägitakse. Vahel mõtlen, äkki mul on endal mingi kiiks küljes, et kõik nende juttudega minuni jõuavad ja pihtima hakkavad. Kui muidu mind esmakohtumisel inimene kui isiksus väga huvitab, siis on teemasid, mida ma iial ei puudutaks – näiteks laste saamine või pereprobleemid, aga tihtipeale räägitakse sellest küsimatagi.

Mida vanemaks saad, seda raskem on õigeid sõpru leida. Tutvusringkonna loomine on kindlasti olnud kõige suurem väljakutse võõrasse riiki elama asumisel. Oli aegu, kus mul näiteks ei olnudki ühtegi sõpra – reisisime ringi ja kõik tutvused jäid väga põgusaks. Samal ajal hääbusid sõprussidemed eesti sõbrannadega, kes kõik läksid oma eluga edasi ja kellega ajavahe tõttu oli aina keerulisem suhelda. Sain kiiresti aru, et sellisel moel mina meie sõprust ette ei kujuta – elame eri riikides ja ajavööndites. Esimesed pool aastat/aasta elasin seda tegelikult päris raskelt üle – see oli aeg kui hakkasin aru saama, et näen oma tulevikku pigem Austraalias kui Eestis, kuid samas oli raske lahti lasta neist vähestest sõpradest, kes Eestisse minust maha jäid. Tean eestlasi, kes on aastaid Eestist eemal elanud, aga kes peavad kodumaale jäänud sõbrannasid ikka oma parimateks. Mina olen leppinud, et Eestisse jäid sõbrannad, kes on kunagi olnud väga tähtsal kohal mu elus, aga kes enam minu igapäevaellu ei kuulu. Sõbrannade puudumine muutis tegelikult meie omavahelist suhet palju tugevamaks – mõnda aega olimegi ju ainult kahekesi ja tegime kõike koos. Naersime, et kui keegi helistabki, siis tead alati kes helistajaks on. Ega meie muidugi ainsad ole, kes enda tutvusringkonna on nullist üles ehitanud – tean inimesi, kes meeleheitest kontvõõraid näiteks oma sünnipäevadele kutsuvad, et laua ääres rohkem rahvast istuks.

Pean muidugi tunnistama, et mida aeg edasi, seda raskemalt ma inimesi omaks võtan. Heikki vahel naerab ja narrib, et ma olen antisotsiaalne, aga no tõesti – elu on liiga lühike, et veeta oma kvaliteetaega inimestega, kelle seltskond sulle mitte midagi paku. Selle koha pealt ei sobi ma vist absoluutselt Austraaliasse, kus ollakse pigem familiaarsed ja väga suure suhlusvajadusega. Kuigi uue tutvusringkonna tekitamine võib mõnele introvertsemale tüübile keeruliseks kujuneda, siis tegelikult pole ohtu, et kohalikud austraallased kedagi päris üksi ja ilma sõpruseta jätaks.

Austraallased on Perthi mitteametlikult kõige igavamaks linnaks ristinud – väidetavalt polevat siin midagi teha ega kuskile minna ning linn olevat ülejäänud maailmast nii maha jäänud. Tihti öeldakse, et siin pole piisavalt (pop)kultuuri ja paljud maailmastaarid jätavad Perthi oma plaanidest välja. Tõesti – näiteks hetkel tuuritab Taylor Swift Austraalias ning esineb isegi Adelaide’s (mis minu arust on veel unisem ja igavam linnake), kuid Perth’i ta ei jõua. Mitte, et Taylor Swift nüüd mingi näitaja oleks, sest ega mind ei tõmbaks ta kontsert ka siis kui see igal nädalavahetusel toimuks, aga väidetavalt on ta lihtsalt üks paljudest staaridest, kelle kontertidele peavad meie linna elanikud teistesse Austraalia otsadesse sõitma.

Me ise kontsertidel väga ei käi ja kui aus olla, saame tihti teada järjekordsest esinejast alles vahetult enne etteastet või peale selle toimumist. Mis puudutab aga igasugu muid festivale, spordisündmusi, külalisesinejaid jne siis peab tunnistama, et meil jäävad küll paljud kohad pigem ajapuudusest käimata – igale poole ju lihtsalt ei jõua ja mõnikord tahadki just sellest melust eemale saada. Vahel tunnistatakse, et Perth on väga palju muutunud ja näiteks 10 aastat tagasi siin tõesti linnarahvale väga  midagi ei korraldatud, nüüd aga muutub linn iga aastaga järjest elavamaks. Tegelikult ma usun, et vahel lihtsalt inimestele meeldib vinguda ka lihtsalt vingumise pärast.

Tasub veel mainida, et võrreldes Sydney või Melbournega on Perth ikkagi enam kui poole väiksema populatsiooniga linn, kuhu ei peagi iga kunstnik või muusik jõudma. Pigem jõuame siin järgmise probleemini – Perth on nii eraldatud ja asub teistest linnadest nii kaugel, et iga kultuurisündmuse pärast idakaldale lennata on vist lihtsalt natuke liiga kulukas. Melbourne ja Sydney asuvad teineteisest vaid päevase autosõidu kaugusel ja lennupiletid on teatavasti kättesaadavad poolmuidu.  Muide, lennuliin Melbourne ja Sydney vahel on populaarsuselt maailma kolmas marsruut!

Pannes Google otsingusse “why is Perth so… “ (miks on Perth nii…) pakub otsingumootor kõige populaarsemaid vasteid –

Igav

Tuuline

Suitsune

Kallis

Igavusest me juba rääkisime. Tuuline on siin tõesti, aga pigem on see kuumadel suvepäevadel plussiks. Jahedat pärastlõunast ookeanituult kutsutakse Fremantle Doktoriks, mis tõesti leevendab +40 kraadiste päevade kuumust. Loodusseaduste vastu paraku ei saa – ookeani ääres elades kuulub tuul aastaringselt muidugi elu juurde. Suitsuvine all on siis mõeldud metsatulekahjudest või kevadistest ennetuspõlengutest tekitatud suitsu, mille alla vahel tõesti kogu linn mattub. Tundub, et kontrollitud põlenguid tehakse igal aastal järjest rohkem, sest sel kevadel oli tõesti pidevalt vingune ja vahel kestis see lausa mitu päeva. Ma ei teagi, kas Eestis selleks vajadust on, aga kuna meil on väga kõrge metsatulekahjude oht, siis vahel on kasulikum mõned alad nö ära põletada, et hoida ära suurema tulekahju tekkimist. Samas on igasugu põelngud ja neist tekkiv suits väga ohtlik ja igal aastal põhjustab see lisaks näiteks mitmeid liiklusõnnetusi.

Kallidusest olen ma varasemaltki siin-seal kirjutanud. Arvestades, et palgatase on teiste osariikide pealinnadest kõrgem, siis pisut kõrgem hinnatase väga ei heiduta. Ei teagi, kust see kalliduse jutt pärit on, sest igasugu uuringute ja võrdluste kohaselt on siiski kõige kallim linn Austraalias Sydney.

Viisime sõbrad Mandurah' avastama

Beaufort tänavafestival

+40 kraadi ja tänavafestivali jäätis

Üritusi isegi neljajalgsetele sõpradele - Scruffs koerashow

Murphy peale Scruffs koerashowd

Ja elamiseks valiks ma ikka ja jälle Perthi! Meilt on tihti uuritud, et miks me just siin otsustasime paikseks jääda. Mäletan, et kui me veel Darwinis elasime, siis küsisime kohalikelt alati just Sydney ja Melbourne kohta ning ülekaalukalt soovitati Melbsi. Veetsime Melbournes kaks nädalat ja üsna kiirelt sai selgeks, et meile see linn elamiseks ei sobi. Esiteks on sealne ettearvamatu kliima vastumeelt, lisks on üle 4 miljoni elanikuga linn kindlasti natuke liiga suur ja tülikas meie jaoks. Lahkusime Melbournest teadmisega, et pikemalt elamiseks on vaja mõni muu linn leida. Juhuslikult jõudsime välja Perthi, mis hakkas meile mõlemale otsekohe meeldima. Top 3 põhjusteks oleks kindlasti kliima (kõige päiksepaistelisem linn Austraalias), ilusad rannad ning kolmandaks majandusnäitajad. Ahjaa, lisaks kindlasti ka elutempo – Perth pole liiga suur ega liiga väike – meile täpselt paras. Nii et võib öelda, et Perthi sattumine pole olnud meie teadlik valik, küll aga on seda olnud siia jäämine.

Avastasin, et Lõuna-Aafrika viimane sissekanne on kuidagi kahe silma vahele jäänud. Niisiis, peale Krugeri rahvusparki sõitsime tagasi Johannesburgi, et järgmisel hommikul edasi Cape Towni lennata. Ööbisime lennujaama lähedal Aviator OR Tambo hotellis, mille hinna-kavliteedi suhe oli meile täitsa meele järgi. NB – sõime hotelli restoranis oma elu parimat pitsat – tasub kindlasti proovida kes sinnakanti satub!

 Lend Johannesburgist Cape Towni oli hea kiire – kõigest 2h. Ma pole iial eriline lennukiaknast pildistaja olnud, aga Cape Towni kohal lausa pidin paar pilti tegema, sest nii lahe vaatepilt avanes. Otsustasime auto rentida ja tagantjärgi võib öelda see oli ainuõige moodus linna avastamiseks. Kui muidu oli kõik LAVis üsna odav, siis autorent oli võrdne Austraalia hindadega. Erinevus oli ka selles, et päris ilma omavastutuseta kindlustust polnudki võimalik võtta – meil jäi omavastutuseks $400. Kokku läks viis päeva 2500ZAR ($250/€165), kasutasime soodsa pakkumise tõttu Bidvesti, mis oli kohe lennujaamas olemas.

Kohe sai selgeks, et Cape Town ja Johannesburg on nagu öö ja päev! Kui Johannesburg on mustade linn, siis Cape Townis on juba palju rohkem valgeid, ka enamus teenindajaid on siin valged. Juba lennujaamast hotelli sõites hakkas silma lummav loodus – Cape Town on vist tõesti üks ilusamaid linnasid, kus ma iial käinud olen.

Ööbisime Hyde All-Suite hotellis, kuhu läheks kindlasti tagasi. Teadsin küll, et tegemist on lausa stuudiokorteriga, aga olime siiski väga positiivselt üllatunud, kui nägime toa suurust ja kiidusõnu võiks jagada ka asukoha ning ülihea klienditeeninduse eest. Üldse tundus, et lõuna-aafriklased on sündinud klienditeenindajad – kohalike külalislahkus oli tõesti igal sammul märgatav.

Cape Town on elanike poolest suuruselt teine linn Lõuna-Aafrikas (3,7 miljonit elanikku), mida peetakse üheks multikultuursemaks linnaks maailmas. Tegemist on olulise sadamalinnaga, kus asub muuseas ka parlament ning mida on vohavast kuritegevusest hoolimata korduvalt nimetatud parimaks turismisihtkohaks maailmas. Kuni Johannesburgi kullapalavikuni oli Cape Town suurim linn LAVis.

Cape Townis on tihti kuulda afrikaani keelt – see jäi kõrvu juba tegelikult Mauritiusel, mis on populaarne lõuna-aafriklaste seas, aga ekslikult arvasime, et tegemist oli hollandi keelega, sest see tuleneb hollandi keelest ja kuulub läänegermaani keelte hulka. Afrikaani keel ongi paljudele emakeeleks, väidetavalt on see kogu riigis populaarsuselt kolmas keel. Kuulsime afrikaani keelt kõige rohkem oma Krugeri öösafaril, kus sattusime Cape Towni turistidega ühele bussile. Ega muud neist aru ei saanudki kui vaid üksikuid inglise keelseid sõnu või väljendeid, mis aeg-ajalt kõrvu jäid.

Cape Town on kindlasti kõige tuulisem linn, kus ma kunagi käinud olen! Ega siis niisama pole tegemist populaarse surfisihtkohaga. Väidetavalt on parim aeg linna külastamiseks detsembrist aprillini, mil on seal soe kuiv suvi ja palju päikest. Meie sattusime sinna korraliku uluva tuule ja tormidega talveperioodil ja no ikka väga harjumatult külm oli. Õhutemperatuurid jäid umbes 15 kraadi juurde, kuigi mõnel päeval oli lausa 20-24 kraadi. Arvestage sinna 15 kraadi juurde muidugi korralik tormituul ja tundub kohe nagu 10 kraadi või nii. Ega me tegelikult polnud ka piisavalt varustatud selliste ilmade jaoks, aga eks madalhooajal ole ka palju eeliseid nagu soodsamad hinnad ja vähem turiste jne. Muide, kui ma muidu ei ole üldse suur teesõber, siis seal jõin ma koguaeg igal pool kuuma teed!

Ma ütlen seda nüüd ühe korra veel, aga no tõesti – Cape Town on kõige ilusam linn, kus ma kunagi käinud oled. Seal kohe oli midagi maagilist nende mägede vahel. Küll ma vihusin pilte teha, aga mingi hetk tundus, et ma ei suuda seda vääriliselt jäädvustada ja koguaeg jäid pildid tegelikkusele nii alla. Väga tihti lihtsalt istusime autosse ja sõitsime ringi, ühe võimsa mäe juurest teise juurde. Nii palju lummavat loodust keset linna ja selle ümber!

Enamusele peaks Cape Town seostuma Table Mountain’iga – 7 uue loodusime hulka kuuluv laua-kujuline hiigelsuur mägi, mille kõrgeim tipp on 1085m. Arvatavalt üks vanimaid mägesid maailmas on tõeline turismimagnet! Mäge saab täitsa iseseisvalt vallutada erineva raskusastmega matkaradadel või kaabelraudtee abil. Oleks hea meelega teinud mõne raja läbi, aga selleks oleks ikka paremat ilma olnud vaja. Muide, tuule tõttu töötab kaabelraudtee vaid sobiliku ilmaga, aastast umbes 60-90 päeva on see suletud. Vahel võib ka juhtuda, et hommikul saab üles sõita, aga vahepeal tuul tõuseb ja turistid on sunnitud jala alla tulema. Pealtvaadates tundus see päris ekstreemne teekond, mis kindlasti igaühele jõukohane pole, aga mine sa tea.

Ilma tõttu läks meil ikka väga napilt – mitu päeva oli kaabelraudtee suletud ja ma olin päris nördinud, et kuidas saab koju minna kui pole üleval ära käinud ja siis ÕNNEKS meie viimasel päeval oli see avatud! Kustumatu elamus, ikka väga võimas mäeahelik! Olime küll korraliku pilve sees, aga natuke ikka oli näha ka. Aga oh hullu, kui külm ja niiske seal üleval oli!

Ühel päeval tegime Cape of Good Hope tripi – jällegi oli sinnasõit nii ilus, et olekski võinud pildistama jääda. Cape Townist asus see u 60km kaugusel, sissepääs rahvusparki maksis 110ZAR täiskasvanu. Cape of Good Hope (hea lootuse neem) nimetati algselt Cape of Storms (tormide neem), mis iseloomustaks seda kohta tõesti palju paremini – no vahepeal tundus see tuul seal lausa inimohtlik! Vastutuult kõndimine nägi välja nagu multifilmis.

Tagasiteel käisime pingviinide juurest läbi – küll olid vahvad tegelased. Boulders’i rannas pesitseb hinnanguliselt paartuhat aafrika pingviini, neil on seal hea tuulevaikne ja nii nad siis seal elavad oma pingviinielu. Sissepääs 60ZAR/in.

Oleks hirmsasti tahtud Chapman’s Peak Drive mööda koju sõita, aga tormi käigus teele kukkunud kivide tõttu oli see ohtlik ja seega suleti tee teadmata ajaks.

Mitu päeva oli tormi tõttu küsimärgi all ka meie Robben Islandi reis. Robben’i saar on pisike 5 km² suurune saar, mis asub maismaast ainult 7km kaugusel. Saarel asub (poliit)vangla, kus Mandela veetis 18 aastat, lisaks on seal kinni peetud veel kaks LAVi presidenti – vähemtuntud Motlanthe ja praegune Zuma. Kuigi siin on vange hoitud sajandeid, ehitati vangla alles 1960-ndatel ning see suleti 1990-ndatel. Ega see elu seal lihtne polnud, nii mõnigi vang kahjustas oma tervist sealse orjatöö käigus, kaasa arvatud Mandela, kelle silmanägemist ei suudetudki hiljem päriselt taastada.

Kuigi see oli üks esimesi vaatamisväärsusi, mis sai paika pandud, avaldas see vist kõige vähem muljet. Samas küllap oleks õigem öelda, et seda “atraktsiooni” saaks kõige enam täiendada või paremaks muuta. Näiteks sattusin ma väga elevusse, et meie giid on ise kunagine poliitvang samast vanglast, aga hiljem võis öelda, et ega see fakt väga lisandväärtust ei andnud. Teine giid saarel, kellel küll puudus isiklik kokkupuude, oskas palju põnevamalt infot edasi anda ja tegi kogu tuuri lõppkokkuvõttes palju huvitavamaks. Näiteks saime teada, et igal aastal Valentinipäeval on võimalik saarel abielluda (see pidavat muide aina populaarsust koguma).

Kuigi pealtnäha tegime ja nägime palju, tundus siiski, et veel nii palju jäi nägemata. Mäletan, kuidas mul üks sõber, kes hiljuti enda jaoks reisimise avastas, küsis miks ma just Austraalias elan. Ta ise seikles pikemalt Kanadas ja jõudis ka otsaga Austraaliasse. Ütlesin talle, et ma ei oska maailmas ühtki teist riiki välja mõelda, kus mulle rohkem võiks meeldida. Talle see vastus ei paistnud väga meeldivat ja mühatas midagi stiilis, et kuidas ma tean kui olengi ainult Austraalias elanud. Elu paraku pole nii pikk, et jõuaks igal pool elamist proovida, aga nüüd võiks talle öelda, et Cape Town oleks küll üks selline koht, kus mulle meeldiks mõneks ajaks end sisse seada.