Siin me oleme...

Aastaring sai täis

23:26Ketlin

Täpselt samal ajal aasta tagasi sai minust kooliõpilane! Mul oli nii hea meel tagasi kooli minna ja peab tunnistama, et õppimine hakkab mulle järjest rohkem meeldima. See on muide väga irooniline kui meenutada mu põhikooli- või gümnaasiumiaegseid aastaid, aga tol ajal olin ma hoopis teine inimene.

Kui esimesed pool aastat olin kogu programmi ja õppejõududega väga rahul, siis viimased pool aastat olen ikka päris palju vihastanud. Mitu kuud haudus peas plaan ametlik kaebus esitada, mida muidugi koguaeg üritasin edasi lükata. Aga lõpuks umbes kuu aega tagasi astusime kuue kursaõega selle raske sammu ja esitasime viimaks oma kaebuse.

Mul on mitu päris head ja professionaalset õppejõudu, aga siis on veel mõni selline, kes lihtsalt on sooja koha peale sattunud ja kes ei viitsi üldse pingutada. Täiesti tavaline, et su õppejõud jääb alati umbes 15 minutit hiljaks, lausub kaks sõna ja seejärel tormab oma materjale printima pooleks tunniks. Ja siis kõik õpilased lihtsalt istuvad ja jutustavad, sest muud pole teha. No kellele muidugi ei meeldiks tunni ajast oma tähtsaid jutte ajada, aga kui ma olen selle aasta eest maksnud $11 000, siis vot mulle ei meeldi tõesti! Või siis suvatseb su õppejõud kõik vajalikud materjalid liiga hilja kätte anda, sest ta lihtsalt ei jõudnud neid varem valmis. Selle tulemusel sa näiteks avastad, et sul on paar päeva aega oma hindelise töö üle andmiseks, kuigi ametlikult sul peaks olema selleks paar nädalat vähemalt. Ja nii edasi ja nii edasi.

Enamus mu kursakaaslasi ei julge õppejõule mitte midagi öelda. Neid on teisiti kasvatatud ja nende kultuuris väga vastu ei räägita. Tavaliselt ei saa nad isegi oma perekonnaliikmele vastu vaielda, kuidas nad siis suudaks õppejõule midagi öelda. Teiseks on paljudel neist inglise keele tase väga nõrk. Te lihtsalt ei kujuta ette, millist inglise keelt seal minu klassiruumis kuulda saab!

Ühesõnaga nad olid nõus oma nime küll kaebuse alla kirjutama, aga kooli esindajatega kohtumisele läksid siiski eestlane ja inglane. Selgus, et meie polnud üldse ainsad, kellel on midagi ebameeldivat öelda ja kaebusi on esitanud ka teised õpilased. Konflikt muidugi paisus päris suureks ja nii mõnigi laisk õppejõud sai vihaseks. Paljud asiaadid olid kohe paanikas, et nüüd ei saa nad kooli üldse lõpetatud ja kõik õppejõud hakkavad neid taga kiusama. Tänaseks on rahu jälle maa peal. Suhted on enam-vähem taastatud, iseasi, mis mõtteid tagaselja mõeldakse.

Paar nädalat tagasi sain oma esimese tunnistuse kätte! Nüüd on mul olemas Certificate III in Children’s Services, mis on esimene vajalik aste 0-12a lastega töötamisel. See kvalifikatsioon võimaldab mul lasteaias educator’ina töötada. Paari nädala pärast peaks mu postkasti saabuma Certificate IV in Children’s Services, millega saan 6-12a lastega töötades olla juba supervisor. Igas rühmas/vanusegrupis on üks inimene nö team leader, kes vastutab kogu rühma eest. Selleks, et ma pisikeste lastega saaksin see nö supervisor olla, tuleb veel edasi õppida.

Aga minu edasiõppimise soovid on nüüd natuke muutunud. Kuna tafe (sedasi nimetatakse minu kooli) tundub natuke liiga lihtne, aga samas üsna kulukas, siis otsustasin oma kursust muuta. Plaan on minna ülikooli, aga seda saan teha alles veebruaris (veebruar on nagu teie september). Sellest tulenevalt võtan praegu tafe’s pooleaastase kursuse Certificate III in Education Support, mille lõpetades saab minust abiõpetaja. Ja sealt edasi saan juba veebruaris teist bakalauruse kraadi omandama minna. Kuna ma pole veel 100% kindel oma uues kursuses, siis räägime sellest teine kord.

Tafe siseselt on kursust väga lihtne muuta, selleks on eraldi vorm vaja ära täita ja nii lihtne see ongi! Praegu jääb viisa samaks, aga veebruarist, kui kool vahetub, on uut viisat ka vaja. Kes oleks seda kõike võinud ette näha.

Aasta tagasi enne kooli minekut ma ikka mõtlesin, et äkki on väga raske ja äkki ei saa üldse aru jne. No kõige keerulisem on kindlasti inglise keeles laste psühholoogiat ja arengut õppida, aga isegi see pole nagu midagi hullu. Üks kõige suurem erinevus Eestis ja Austraalias õppimise vahel ongi vist faktide pähe õppimine. Kui eestis oli mul näiteks arengupsüholoogias vaja kõike peast teada, siis siin toimuvad arvestused kõigi materjalidega. Tihti on vaja ise näiteid tuua, erinevaid teooriaid võrrelda või mingeid olukordi lahendada mingile kindlale teooriale tuginedes. Pähe ei õpi me mitte midagi. Ja alguses tundus see mulle harjumatu. Umbes, et noh tore küll, aga millal me päriselt õppima hakkame!?

Eesti haridussüsteemile on just seda faktide põhist metoodikat palju ette heidetud. Eestis me õpime võib-olla tõesti natuke liiga palju teooriat, rõhk on enamasti teoreetilisel poolel. Eks oleneb ka erialast ja koolist, aga nö juhtumipõhiseid ülesandeid meil küll ette ei tulnud. Siin on kogu õppimine just praktilisele poolele üles ehitatud. Näiteks on konkreetne juhtum, kus kaks last hakkavad omavahel kaklema ja sina pead selgitama, mida sa teed ja mida sa ütled ja millele sa tugined selliselt käitudes. Pean tunnistama, et ilma teoreetilise kontrolltööta on võimalik targemaks saada küll!

Aga nüüd on õppimisest üldse kolmenädalane paus, mille ma loodan vähemalt osaliselt töötamisega sisustada. Mis mõte siis üldse neil kvalifikatsioonidel on, kui neid ei kasuta, eksole. Praeguse seisuga saan oma vanale töökohale tagasi minna. Ja juuli lõpust ootab mind jälle uus koolitee, no mida veel elult tahta!

Kultuuridevahelised erinevused

22:36Ketlin

Minu tutvusringkond ei ole mitte kunagi varem olnud nii kirev ja kirju. Olen selle lühikese (või mitte enam NII lühikese?) ajaga Austraalias tundma õppinud igasugu kultuurilise taustaga inimesi. Naljakas on see, kuidas enamus mu sõpru-tuttavaid võib iseloomustada nende päritolumaa järgi. Samamoodi olen mina kindlasti paljude tuttavate jaoks lihtsalt “Estonian”.

Aga just see ongi üks kõige olulisem põhjus, miks mulle meeldib siin elada ja miks ma ennast hetkel Eestis ei näe. Andke andeks, aga Eestis elavad ju ainult eestlased! Jah, lisaks veel venelased ja siis mingi 2% muulasi. Ja kuigi enamus põliseid eestlasi tahaks mulle nüüd verbaalselt kallale tulla ja öelda, et polegi sinna Eestisse mingeid immigrante vaja, siis minule näiteks meeldib multikultuurne ühiskond iga kell rohkem!

Aga tegelikult ma arvan, et siinkohal võikski sõna võtta ainult need, kellel on vähemalt pooleaastane kogemus kuskil erinevate rahvuste keskel igapäevaselt elades. Kui keegi oleks minult sama küsimuse näiteks 3 aastat tagasi Tallinnas küsinud, ma vastaks ka kindlasti teistmoodi. Ja ega meie elu siin kultuuride keerises ka päris muinasjutuline ei ole, mõnele ei meeldi üldse nende “värviliste inimestega” külg-külje kõrval elada. Eks kindlasti kohtab ka Austraalias rassiste, aga vähemalt minust on see riik küll multikultuursuse fänni teinud.

Nüüd tuleb mängu üks AGA. Peab tunnistama, et kuigi ma austan oma kirevat tutvusringkonda, siis vahel jään küll mõttesse ja ei suuda ära otsustada, kas inimesed on nii erinevad või on tegemist kultuuridevahelise erinevusega.

Näiteks on mul kursaõdesid, kes ei tohi peale pikka koolipäeva teiste tüdrukutega kohvikusse tulla. (NB! Meil on kursusel üksainus meesterahvas, kes on u 50a pereisa ja kes niikuinii mitte kunagi kohvikusse ei tule ehk siis vallatuid kursavendi siinkohal süüdistada ei saa). Kui nad õigeks ajaks koju ei jõua, siis ootab ees korralik kodusõda. Kuulekate koduperenaistena nad üldse ei astugi üle piiri ehk siis ei jää kunagi koju hiljaks! Päris kurb on kõrvalt vaadata, kuidas kursaõde jälle linnaloast ilma jääb ja saba jalge vahel koju tõttab. Ma vist ei pea enam lahti seletama, mis mõtteid selline peremudel minus tekitab.

Mõni aeg tagasi oli mu sõbrannal sünnipäev ja tüdrukutega oli pidu kokku lepitud reedeseks päevaks. Juhuslikult oli tema elukaaslane haigeks jäänud ja sõbrannal ei olnud võimalik kodus pidu pidada. Olgu öeldud, et nad elavad kolme magamistoaga majas, mitte ühetoalises stuudiokorteris, kus haigel elukaaslasel poleks kuhugi meie eest pageda. Murelik sõbranna siis uuris meie teise sõbranna käest, et äkki siis pidu tema pool pidada. See teine sõbranna lubas mehe käest küsida, hiljem helistas tagasi ja teatas, et pole mingit probleemi pidu tema juures teha, ainult et… me võime olla ainult TAGAAIAS! Olgu siis öeldud, et ta elab kahe magamistoaga majas ja väljas oli sel ajal u 38kraadi. Kui see murelik sõbranna seepeale mulle helistas ja jõudis ära mainida selle tagaaia plaani, siis ma ütlesin talle kohe, et selle sünnipäeva saab vabalt minu juures pidada! Sõbranna muidugi kahtles pikalt, sest ma polnud ju oma elukaaslaselt luba küsinud ja kui ma talle selgitasin, et mis Heikkil ikka selle paaritunnise tüdrukute sünnipäevapeo vastu saab olla, ei suutnud ta mind uskuda. Jällegi ei jäänud mul muud üle, kui süüdistada kultuuridevahelist erinevust.

Ma arvan, et enamus mu kursaõdesid on palju paremad kodukanad kui mina. Meie majas ei ole naiste- või meestetöid. Kui vaja, võib Heikki vabalt kodu ära koristada või süüa teha ja samamoodi saan mina näiteks prügi välja viimisega hakkama. Minu kursaõed võivad sellisest elust ainult und näha. Näiteks üks tüdruk on kihlatud Indiast pärit taimetoitlasega, kes nõuab kodus ainult spetsiaalseid ja traditsioonilisi India toite. Tüdruk ise on Belgia-Tuneesia taustaga mitte-taimetoitlane. Asiaatide mehed ei liiguta kodus lillegi. Ma kujutan ette, et nad isegi ei tea, kus asub tolmuimeja või kuidas seda kasutatakse. Muidugi on selliseid kodusid igas maailma riigis, ainsa vahega, et kunagi varem pole mu tutvusringkonnas need nii hästi silma paistnud.

Tundub, et enamus mu kursakaaslaste peremudel minusuguse eurooplase jaoks poleks üldse vastuvõetav. Mõiste “võrdsus” võib paljudes kodudes kaotada tähenduse. Küllap ma üldse ei kirjutakski sellest kui need tüdrukud ise nii õnnelikud oma olukorras oleks. Iseseisvus ja naised ei näi ikka väga hästi kokku sobivat. Ma ei ole mingi feminist, aga samas ma ei näe ka ühtki põhjust, miks täiskasvanud naine peaks õue minnes alati oma mehe käest luba küsima, eriti veel, kui suure tõenäosusega ta seda ei saa.

Armastuse ja selle demonstreerimisega on ka mingid huvitavad lood. Olen märganud, et mitmed mu tuttavad siin pool maakera tegelevad väga aktiivselt oma suhte reklaamimisega. Selle asemel, et oma mehele öelda, kuidas nad neid armastavad, käib kogu see mäng näiteks facebook’is või blogis kõigi silme all. Samamoodi on mul täielik ülevaade kõikidest kinkidest ja lillebukettidest, mis neile naistele kingitakse, mida mehed neid kingitusi edasi andes oma naistele ütlevad ja kuidas siis naised omakorda oma mehi tänavad. Mul on koguaeg selline tunne, et nad ise ka ei usu oma suhtesse väga tugevalt ja siis on vaja sellist avalikku vaatemängu kogu maailmale pakkuda. Või on see ikkagi mingi kultuuriline eripära, millest minugune külma südamega põhjamaalane aru ei saa!?

Ja siis ükskord natuke lõbusamas meeleolus veinipokaali taga üks mu kursaõde küsiski niimoodi ettevaatlikult, et kas minul ja Heikkil on avatud suhe, et noh kui keegi teine peaks meeldima, siis saaks kohe minna!!! Ja seda kõike facebook’i pärast!!! Sellepärast, et ma ei fotografeeri kõiki kinke ja armastusavaldusi ja et ma (selle asemel, et mehele otse öelda) teda sotsiaalmeedias avalikult ei võrguta ja kogu maailmale ei kiida!!! Ma olen tegelikult juba ammu aru saanud, et erinevatest kultuuriruumidest pärit inimestel võib väga huvitavaid seisukohti sinu suhtes tekkida, aga see arvamusavaldus oli siiski tippude tipp.

Õppides neid inimesi tundma, saab üsna kiiresti aru, kui palju mõjuvõimu on stereotüüpidel ja kui rumalaid seisukohti võib nende tõttu võtta. Muidugi mulle ei meeldi absoluutselt kõik need inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, aga mulle meeldib, et nad on nii erinevatest maailma otsadest. Ma arvan, et eestlased on nii vaenulikud teiste rahvuste suhtes just seetõttu, et nad ei tea ega tunne neid veel väga hästi ja seepärast ei taha neid ka omaks võtta.

Selliste huvitavate erinevuste taustal on siinne multikultuurne elanikkond mulle ka palju õpetanud ja mind ehk paremaks inimeseks teinud. Näiteks on kirjutamata reegel see, et kui sa midagi sööd, siis alati on viisakas kõigepealt teistele ka pakkuda. Keegi ei näri oma küpsiseid kuskil nurgas, need tuleb ikka kogu seltskonnaga jagada!

Sinu perekond või lähedased omandavad su sõprade silmis hoopis teise tähenduse. Normaalne on kõigist sulle olulistest inimestest oma sõprade ringis palju rääkida. Näiteks mu sõbrannad on alati kursis, kuidas mu vennal läheb. Nad elavad kaasa mitte ainult minu õnnestumistele, vaid ka minu lähedaste kordaminekutele.

Muidugi on ka mõningaid selliseid asju, millega on raske kohaneda. Näiteks arusaam ajast ja täpsusest võib juhtumisi olla väga erinev. Kui hiinlased ei jää kunagi hiljaks, siis näiteks brasiillaste ajaarvamine võib teinekord korralikult ärritada. Või räägin ma siinkohal tegelikult lihtsalt kahest erinevast inimesest…

Aasia Singapur

Tere jälle, Singapur!

17:34Ketlin

Aasia Tai Kuningriik

Viimane Tai

21:10Ketlin

Enamus mõtteid Tai teemal on nüüdseks teiega vahetatud (jah, ma tean, et need sissekanded on piinlikult hiljaks jäänud, aga kuna nad olid poolikult valmis, siis jõudsid nad ka blogisse). Tai on kindlasti huvitav ja kirev maa, mida näeb arvatavasti palju paremini väljaspool Phuketit. Meie kahjuks sel korral pettusime ja seetõttu soovitaks neil turistidel, kes peale pidutsemise veel midagi teha tahaks, Phuketist eemale hoida.

Viimased tähelepanekud , mis kohapeal said üles kirjutatud, aga mis pole teistesse postitustesse jõudnud:

Kinoskäik on Tais omamoodi elamus. Enne seanssi lastakse hümni ja tutvustatakse Tai kuningat Rama IX ja tema perekonda. Kõik saalis viibijad peavad austuseks püsti seisma. Mina teadsin seda juba enne Taisse jõudmist ja kui ma seda Heikkile rääkisin, siis ta keeldus mind uskumast ja mõtles, et püüan teda haneks tõmmata. Päris naljakas oli ta reaktsioon kinosaalis, kus hümni saatel Tai kuningat tutvustati.

Tai kuningas on kõige kauem troonil olnud monarh kogu maailmas, lisaks on ta ka maailma rikkaim monarh. Tai inimesed väga armastavad ja austavad oma kuningat. Kogu kuninglik perekond on Tais väga austatud ja armastatud ja sellest saab iga turist juba väga kiiresti aru. Esimesena võivad silma hakata kuningliku perekonna hiiglasuured fotod kõikjal tänavapildis, inimesed toovad sinna isegi annetusi. Kuninga ja tema pere kohta ei tohi kunagi midagi solvavat öelda, sealses kultuuris oleks see esiteks väga lugupidamatu ja teiseks on see karistatav.

Maailma pikim kohanimi kuulub Tai pealinnale Bangkokile, mille ametlik täisnimi on Krungthepmahanakhon Amonrattanakosin Mahintharayutthaya Mahadilokphop Noppharatratchathaniburirom Udomratchaniwetmahasathan Amonphimanawatansathit Sakkathattiyawitsanukamprasit. See on nüüd küll esimene ja viimane kord kui ma sellesse nimesse süvenen...

Pea on Tai inimeste jaoks kõige tähtsam kehaosa, mida mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel ei ole lubatud katsuda. Isegi laste pea katsumine on väga halb komme. Kohalikud üritavad alati oma pea hoida madalamal kui näiteks mõne vanema või tähtsama inimese pea ja see on muide neist väga viisakas.

Jalad on kõige räpasem kehaosa, mis sümboliseerivad kokkupuudet maaga ja see peaks viitama maapealsele kannatusele. Seega on jalgadega millelegi osutamine väga ebaviisakas. Isegi näiteks jalaga ukse lahti hoidmine on üsna halb märk. Kõige parem on jalad hoida võimalikult maadligi, istudes sättida need istumise alla (põlvitada) ja ruumi sisenedes muideks võetakse jalanõud jalast ära (ka näiteks kauplustes või ilusalongides).

Enne 20. eluaastat lähevad noormehed munga elu proovima, see on täiesti tavaline elu osa kohalike jaoks.

Tais lastakse igal hommikul (vist oli kella 8 paiku) ja õhtul kella 6 ajal hümni ning kõik inimesed tavaliselt katkestavad töötamise ja näitavad sellega oma austust. Meie selle tunnistajaks ei olnud, aga mu tailannast kursaõde väitis, et see on väga oluline osa tema elus.

Nagu paljude teiste asiaatide jaoks on ka Tai naiste iluideaal lumivalge nahk. Enamus ilutooteid on nahka valgendavad, täpselt nagu Euroopas on need pruunistavad. Näiteks dusigeeli ostmisel peaks igaks juhuks üle kontrollima, kas tegemist on tavalise või valgendava tootega, seda muideks ka tuntud kaubamärkide puhul. Mitmed mu asiaatidest tuttavad kasutavad neid valgendavaid tooteid.

Mis mulle Tai kultuuri juures väga meeldib, on nende arusaam austusest, ja seda mitte tingimata selles tähenduses, et ma tahaksin ise ka nii elada, aga pigem on see huvitav ja omapärane. Näiteks traditsiooniliselt aitäh ütlemiseks tuleb käed nagu palveks kokku hoida ja väike kummardus teha pead samal ajal all hoides. Umbes samamoodi toimub ka tervitamine. Minu arust on see nii vahva, et näiteks mu kursaõde läheb alati koju ja kõigepealt avaldab oma abikaasale austust/tervitab teda traditsiooniliselt. Eks nüüd muidugi see võrdsuse teema selles abielus ole omaette küsimus.

Siinkohal võiks mainida, et kuigi Tai kultuur on väga rikas ja huvitav, siis tegelikult on see ka üsna kaitstud turistide eest. Väga hoolikalt on valitud, mida maailmale eksponeerida ja mida rohkem varjata.

Selleks korraks on Tai jutud räägitud. Edasi viis meie reisiplaan meid Singapuri. Linn, mida me mõlemad palavalt armastame ja millest ei saa vist iial küllalt!

Aasia Tai Kuningriik

Kirev Tai ööelu

22:41Ketlin

NB! Alla 18-aastastele pole soovitatav.

Tai on kontrastide maa. Hommikul ringi kõndides näed igal pool sügavalt usklikke kohalikke (95% elanikest), kes elavad kogu oma elu budistlike õpetuste kohaselt. Kui palju on neid pisiasju, mis budistidele rangelt keelatud, kes seda teab. Öösiti muutuvad Tai tänavad aga patusteks seksikeskusteks, kus reeglid kas üldse puuduvad või on neid väga vähe!

Üks kohustuslik “vaatamisväärsus” on kindlasti ping pong show. Seda ei ole lühidalt eriti kerge lahti seletada, aga põhimõtteliselt on tegemist kohati üsna vulgaarse etteastega, kus naine lõbustab publikut oma tussutrikkidega. Näiteks peidab erinevaid esemeid sinna sisse või puhub tordilt küünlaid või mängib noolemängu või mida iganes veel!

Ma üldse ei proovigi seletada, kuidas ta kõiki neid trikke teeb, sest minu arust on see kirjeldamatu vaatemäng. Alguses võib olla kuidagi piinlik seda jälgida, aga see tunne läheb kiirelt üle. Vahepeal peab end kontrollima, et liiga kauaks suu ammuli vahtima ei jääks, sest mõni trikk mõjub just sedasi. Näiteks kui tädi kõnnib lavale ja võtab oma tussust väikse hiire välja. Või avab klaaspudeli. Või peidab teravad žiletid enda sisemusse ära. Tussuga joonistamine mõjub selle kõige juures juba natuke igavalt.

Vahepeal tädi puhkab oma trikkidest ja sel ajal tantsivad laval tavalised striptiisitarid. Neile tüdrukutele oleks küll natuke liikumist ja esinemist vaja õpetada, aga noh kes olen mina kritiseerima, ma pole vist tegelikult isegi selle show esmane sihtgrupp. Alguses tundusid nende etteasted üsna süütud ja tavalised, aga pinge koguaeg kasvas. Õnnestus ka endal laval ära käia, tagantjärgi kõlab see päris uskumatult.

Kaks tai tüdrukut kutsusid publiku seast lavale neli inimest. Üks neist plikadest pikutas alasti poodiumil ja meie siis (mina + kolm pealtvaatajat) istusime tema umber nagu laua ääres. Tüdruk oli ihualasti ja tema kehale asetati õunaviile, mida meie pidime siis käte abita sööma. Hmm, no muidugi sel hetkel kui ma lavale astusin, polnud õrna aimugi, mis me tegema peame. Igaüks sai oma õunaviilud söödud ja lõppkokkuvõttes oli see üks parajalt koomiline kogemus. Hiljem läksid trikid natuke pöörasemaks ja nii mõnigi mees, kes lavale kutsuti, lõpetas ka riieteta. Kohati läks minu arust asi käest ära, aga eks see ole ka tarbitava alkoholikoguse küsimus. On juhtumeid, kus show lõpus toimub reaalne suguakt keset lava ja kõigi silme all. Meie seda ei näinud.

Kuidas sellisele show’le minna? Õhtuti pannakse tänav liikluse jaoks kinni ja sellest saab Patongi peotänav, kus on met-si-kult rahvast! Lisaks turistidele töötab seal väga palju kohalikke, kes kõik sulle midagi pakkuda tahavad. Julgen arvata, et ühe baari jaoks töötab vähemalt 20 inimest, kes siis oma flaieritega lehvitavad ja näiteks ping pong showle kutsuvad. Meil oli kindel soov see kuulus show oma silmaga ära näha ja nii me esimese pakkujaga kaasa läksimegi.

Piletit tavaliselt sinna ostma ei pea, selle asemel on kohustuslik tellida vähemalt üks jook. Hinna mõttes pole muidugi eriti vahet, et piletiraha ei küsita, sest selle asemel on jookide hinnakiri ulmeline. Näiteks minu Tequila Sunrise maksis ฿1200, Heikki õlu ฿900. Ma isegi ei tea, kas seal oleks saanud tingida, aga kogu õhkkond oli täpselt selline, et me ei viitsinud oma pead hindade pärast vaevata ja pöörasime rohkem tähelepanu showle. Olgem ausad, midagi sellist on võimatu Austraalias näha, nii et pole see nii kallis midagi. Kui on soov vähem maksta, siis tasub hindade üle juba tänaval enne baari jõudmist kokkulepe saavutada.

See oli üks koomiline päev. Hommikul Suure Buddha juures käies pidin oma õlad ja põlved kinni katma, sest teisiti pole sobilik. Õhtul viibisin ping pong showl, kus muuhulgas sain paljaste tai tüdrukute ihult õunu süüa. Kuidas sellest kõigest arvata? Mida nende perekonnad asjast arvavad? Kas need tüdrukud käivad ka templites? Kõik need tüdrukud, keda on kogu see peotänav täis, kelle puhul ei teki küsimustki, millega nad leiba teenivad. Aga see olukord tekitab vist küsimusi ainult minus. Mis puudutab seksi ja striptiisi, siis tundub Tai väga vabameelne. Muide, ametlikult on prostitutsioon Tai Kuningriigis keelatud.

Olen kuulnud, et eraldi on olemas ka nö meeste tänavad, kus leidub midagi nii homoseksuaalidele kui ka pisikeste poiste fännidele. Päris karm. Meie päris selliseid baare ei näinud, aga Tais on nad üsna tavalised. Väga palju on juttu olnud Tais vohavast pedofiiliast, millele on raske piiri panna. Kui Heikki esimest korda Tais, täpsemalt Pattayal käis, siis jäid talle pisikesed poisid vanameeste käevangus just eriti hästi meelde.

Tai naised on turistide seas väga populaarsed. Nüüd pean ma silmas neid naisi, kellele hommikul maksma ei pea. Linnapildis hakkab väga palju silma kohalikke naisi võõramaiste vanameeste käevangus. Nagu teate, siis aasia naised näevad väga noored välja! Ja nii mõtledki, et tegemist on alaealisega, kuigi tegelikult on tüdruk võib-olla minust vanem. Valgetele vanameestele need naised hirmsasti meeldivad. Eks see vaatepilt natuke ebamugav ole, aga samas küllap mõlemad osapooled saavad sellisest suhtest täpselt selle, mida otsivad.

Öine Phuket on üsna kirev. Peotänaval jalutades hakkab silma kümneid kui mitte sadu postitantsijaid. On isegi baare, mis reklaamivad end näiteks vene stripiisitaride või lõbutüdrukutega. Niimoodi ühe korra seda möllu näha oli omamoodi põnev, aga rohkem küll ei viitsiks minna. Äkki sellepärast, et kogu see trall on suunatud hoopis teistsugusele majandusharule – seksiturismile.