Minu tutvusringkond ei ole mitte kunagi varem olnud nii kirev ja
kirju. Olen selle lühikese (või mitte enam NII lühikese?) ajaga Austraalias tundma
õppinud igasugu kultuurilise taustaga inimesi. Naljakas on see, kuidas enamus
mu sõpru-tuttavaid võib iseloomustada nende päritolumaa järgi. Samamoodi olen
mina kindlasti paljude tuttavate jaoks lihtsalt “Estonian”.
Aga just see ongi üks kõige olulisem põhjus, miks mulle meeldib siin
elada ja miks ma ennast hetkel Eestis ei näe. Andke andeks, aga Eestis elavad
ju ainult eestlased! Jah, lisaks veel venelased ja siis mingi 2% muulasi. Ja
kuigi enamus põliseid eestlasi tahaks mulle nüüd verbaalselt kallale tulla ja
öelda, et polegi sinna Eestisse mingeid immigrante vaja, siis minule näiteks
meeldib multikultuurne ühiskond iga kell rohkem!
Aga tegelikult ma arvan, et siinkohal võikski sõna võtta ainult
need, kellel on vähemalt pooleaastane kogemus kuskil erinevate rahvuste keskel
igapäevaselt elades. Kui keegi oleks minult sama küsimuse näiteks 3 aastat
tagasi Tallinnas küsinud, ma vastaks ka kindlasti teistmoodi. Ja ega meie elu
siin kultuuride keerises ka päris muinasjutuline ei ole, mõnele ei meeldi üldse
nende “värviliste inimestega” külg-külje kõrval elada. Eks kindlasti kohtab ka
Austraalias rassiste, aga vähemalt minust on see riik küll multikultuursuse
fänni teinud.
Nüüd tuleb mängu üks AGA. Peab tunnistama, et kuigi ma austan oma
kirevat tutvusringkonda, siis vahel jään küll mõttesse ja ei suuda ära
otsustada, kas inimesed on nii erinevad või on tegemist kultuuridevahelise
erinevusega.
Näiteks on mul kursaõdesid, kes ei tohi peale pikka koolipäeva
teiste tüdrukutega kohvikusse tulla. (NB! Meil on kursusel üksainus
meesterahvas, kes on u 50a pereisa ja kes niikuinii mitte kunagi kohvikusse ei
tule ehk siis vallatuid kursavendi siinkohal süüdistada ei saa). Kui nad õigeks
ajaks koju ei jõua, siis ootab ees korralik kodusõda. Kuulekate
koduperenaistena nad üldse ei astugi üle piiri ehk siis ei jää kunagi koju hiljaks!
Päris kurb on kõrvalt vaadata, kuidas kursaõde jälle linnaloast ilma jääb ja
saba jalge vahel koju tõttab. Ma vist ei pea enam lahti seletama, mis mõtteid
selline peremudel minus tekitab.
Mõni aeg tagasi oli mu sõbrannal sünnipäev ja tüdrukutega oli pidu
kokku lepitud reedeseks päevaks. Juhuslikult oli tema elukaaslane haigeks
jäänud ja sõbrannal ei olnud võimalik kodus pidu pidada. Olgu öeldud, et nad
elavad kolme magamistoaga majas, mitte ühetoalises stuudiokorteris, kus haigel
elukaaslasel poleks kuhugi meie eest pageda. Murelik sõbranna siis uuris meie
teise sõbranna käest, et äkki siis pidu tema pool pidada. See teine sõbranna
lubas mehe käest küsida, hiljem helistas tagasi ja teatas, et pole mingit
probleemi pidu tema juures teha, ainult et… me võime olla ainult TAGAAIAS! Olgu
siis öeldud, et ta elab kahe magamistoaga majas ja väljas oli sel ajal u
38kraadi. Kui see murelik sõbranna seepeale mulle helistas ja jõudis ära
mainida selle tagaaia plaani, siis ma ütlesin talle kohe, et selle sünnipäeva
saab vabalt minu juures pidada! Sõbranna muidugi kahtles pikalt, sest ma polnud
ju oma elukaaslaselt luba küsinud ja kui ma talle selgitasin, et mis Heikkil
ikka selle paaritunnise tüdrukute sünnipäevapeo vastu saab olla, ei suutnud ta
mind uskuda. Jällegi ei jäänud mul muud üle, kui süüdistada kultuuridevahelist
erinevust.
Ma arvan, et enamus mu kursaõdesid on palju paremad kodukanad kui
mina. Meie majas ei ole naiste- või meestetöid. Kui vaja, võib Heikki vabalt
kodu ära koristada või süüa teha ja samamoodi saan mina näiteks prügi välja
viimisega hakkama. Minu kursaõed võivad sellisest elust ainult und näha.
Näiteks üks tüdruk on kihlatud Indiast pärit taimetoitlasega, kes nõuab kodus
ainult spetsiaalseid ja traditsioonilisi India toite. Tüdruk ise on Belgia-Tuneesia
taustaga mitte-taimetoitlane. Asiaatide mehed ei liiguta kodus lillegi. Ma
kujutan ette, et nad isegi ei tea, kus asub tolmuimeja või kuidas seda
kasutatakse. Muidugi on selliseid kodusid igas maailma riigis, ainsa vahega, et
kunagi varem pole mu tutvusringkonnas need nii hästi silma paistnud.
Tundub, et enamus mu kursakaaslaste peremudel minusuguse eurooplase
jaoks poleks üldse vastuvõetav. Mõiste “võrdsus” võib paljudes kodudes kaotada
tähenduse. Küllap ma üldse ei kirjutakski sellest kui need tüdrukud ise nii
õnnelikud oma olukorras oleks. Iseseisvus ja naised ei näi ikka väga hästi kokku sobivat. Ma ei ole mingi feminist, aga samas ma ei näe ka ühtki põhjust, miks
täiskasvanud naine peaks õue minnes alati oma mehe käest luba küsima, eriti
veel, kui suure tõenäosusega ta seda ei saa.
Armastuse ja selle demonstreerimisega on ka mingid huvitavad lood.
Olen märganud, et mitmed mu tuttavad siin pool maakera tegelevad väga
aktiivselt oma suhte reklaamimisega. Selle asemel, et oma mehele öelda, kuidas
nad neid armastavad, käib kogu see mäng näiteks facebook’is või blogis kõigi
silme all. Samamoodi on mul täielik ülevaade kõikidest kinkidest ja
lillebukettidest, mis neile naistele kingitakse, mida mehed neid kingitusi
edasi andes oma naistele ütlevad ja kuidas siis naised omakorda oma mehi
tänavad. Mul on koguaeg selline tunne, et nad ise ka ei usu oma suhtesse väga
tugevalt ja siis on vaja sellist avalikku vaatemängu kogu maailmale pakkuda.
Või on see ikkagi mingi kultuuriline eripära, millest minugune külma südamega
põhjamaalane aru ei saa!?
Ja siis ükskord natuke lõbusamas meeleolus veinipokaali taga üks mu
kursaõde küsiski niimoodi ettevaatlikult, et kas minul ja Heikkil on avatud
suhe, et noh kui keegi teine peaks meeldima, siis saaks kohe minna!!! Ja seda
kõike facebook’i pärast!!! Sellepärast, et ma ei fotografeeri kõiki kinke ja
armastusavaldusi ja et ma (selle asemel, et mehele otse öelda) teda
sotsiaalmeedias avalikult ei võrguta ja kogu maailmale ei kiida!!! Ma olen
tegelikult juba ammu aru saanud, et erinevatest kultuuriruumidest pärit
inimestel võib väga huvitavaid seisukohti sinu suhtes tekkida, aga see
arvamusavaldus oli siiski tippude tipp.
Õppides neid inimesi tundma, saab üsna kiiresti aru, kui palju
mõjuvõimu on stereotüüpidel ja kui rumalaid seisukohti võib nende tõttu võtta.
Muidugi mulle ei meeldi absoluutselt
kõik need inimesed, kellega siin kokku olen puutunud, aga mulle meeldib,
et nad on nii erinevatest maailma otsadest. Ma arvan, et eestlased on nii
vaenulikud teiste rahvuste suhtes just seetõttu, et nad ei tea ega tunne neid
veel väga hästi ja seepärast ei taha neid ka omaks võtta.
Selliste huvitavate erinevuste taustal on siinne multikultuurne
elanikkond mulle ka palju õpetanud ja mind ehk paremaks inimeseks teinud.
Näiteks on kirjutamata reegel see, et kui sa midagi sööd, siis alati on
viisakas kõigepealt teistele ka pakkuda. Keegi ei näri oma küpsiseid kuskil
nurgas, need tuleb ikka kogu seltskonnaga jagada!
Sinu perekond või lähedased omandavad su sõprade silmis hoopis teise
tähenduse. Normaalne on kõigist sulle olulistest inimestest oma sõprade ringis
palju rääkida. Näiteks mu sõbrannad on
alati kursis, kuidas mu vennal läheb. Nad elavad kaasa mitte ainult minu
õnnestumistele, vaid ka minu lähedaste kordaminekutele.
Muidugi on ka mõningaid selliseid asju, millega on raske kohaneda.
Näiteks arusaam ajast ja täpsusest võib juhtumisi olla väga erinev. Kui
hiinlased ei jää kunagi hiljaks, siis näiteks brasiillaste ajaarvamine võib
teinekord korralikult ärritada. Või räägin ma siinkohal tegelikult lihtsalt
kahest erinevast inimesest…
5 kommentaari
Mõned kultuurid peavad seda ülimaks, kui oma armastusavaldusi jne tervele maailmale näidatakse. Need mehed on väga armukadeda ja millegipärast arvavad, et kui sa tervele maailmale ei julge rääkida oma suhtest ja näidata kõiki neid armastus avaldusi, siis ehk on tarvis nende suhet kellegi eest varjata. Arvatakse, et siis on naine nende suhtes ebakindel. Kummaline, aga nii nad paraku mõtlevad.
ReplyDeleteAga tegelikult märkab seda ka eestlaste seas kohati, kui postitatakse nt facebooki, et minu mees maailma parim ja pildid lilledest, mida mees on toonud. Muidugi rohkem postitataks pilte lastest ja koduloomadest, stiilis kõige kallimad ja nunnumad. Kuna sul palju rahvusvahelisi sõpru, siis küsiksin, kuidas on lood sinu tutvusringkonnas facebooki endavalmistatud toitude piltide postitamisega? Tundub, et see ja igasuguse tegevuse raporteerimine on viimasel ajal eestlaste seas vaga populaarne. Tekib tunne, et kui inimesed, facebooki kaudu koike teada ei anna, siis nagu polekski neid asju juhtunud. Ei ole meest, ei ole lapsi, ei ole süüa, ei ole tegevusi, ei ole elu...
ReplyDeleteStella
Jah, ma olen ka vahel mõelnud (eriti veel peale seda intrigeerivat küsimust mu suhte kohta), et äkki peaks ka iga päev oma elust ülekande tegema, mine tea, mida inimesed muidu mõtlevad, hahaa.
ReplyDeleteSeda meil-on-niii-suur-armastus näitemängu teevad muidugi eestlased ka. Tavaliselt on põhjust selliseks komejandiks mustadel päevadel, kui asjad väga hästi ei lähe, seda tean kolme suhte näitel.. Armukadedusest hästi toimivas suhtes ma ka aru ei saa, ju see on ikkagi mingi kultuuriline eripära.
Kokkamise pilte nagu väga ei jagata, selle asemel on kõik restoranis käigud ilusasti jäädvustatud. Asiaadid muide armastavad igasugustele sellistele piltidele mingeid roosamanna raame ümber panna. Umbes, et pildil on praad ja siis ümberringi on südamed ja lilled ja karumõmmid jne:D Aga nad kipuvad muidu ka sellised lapsemeelsed olema. Näiteks kannavad Hello Kitty riideid ja mobiili korpus on vilkuvate jänese kõrvadega ja isegi oma sõiduautod dekoreerivad nad igasugu värviliste vidinatega ära (rooli ümber on pardininaga ümbris jne). Kõik need näited on elust enesest ja oma silmaga nähtud!
Jeerum Kets, niimoodi eestlase rahvuspühal kirjutada? :D Mulle ka meeldib multikultuurne ühiskond, aga olen isegi mitmel korral kultuurierinevuste pärast ja valesti mõistmiste tõttu Austraalias maa alla vajuda tahtnud :) Kui ma olin siin vist vaid paar kuud elanud ja koguaeg tööle lõunasöögiks kartulit erinevas vormis kaasa toonud, küsisid kolleegid, kas ma siis ei teagi midagi teiste kultuuride köökidest, kartuli söömine on igav ja kahjulik. Siis oli korraks väga piinlik.
ReplyDeleteAga mingi hetk avanesid teiste kultuuride köökidele..ja ei kahetse.
Ses suhtes on ju savi, kui keegi on ülemäära alandlik ja järelandlik ning oma arvamust asjade suhtes ei oma (siin ei pruugi ainult kultuurilised, vaid ka isiksuse tasandilised erinevused mängu tulla, näiteks mu ema on venelanna, aga olles mu isaga suhtes oli väga järelandlik ja alandlik nning alluv), kui see inimene on ise rõõmus ja rahul ning talle meeldib oma mehele meele järgi olla. Kurb on lugu juhul, kui see inimene tunneb ennast alasurutuna ja põrandalapina - sellisel juhul peaks midagi ette võtma ja oma elu muutma.
Aga rääkides eksponeerimisest, siis kaasaja tehnoloogia inimesed vist elavadki rohkem väljapoole, keskendunult muljete ja imagote loomisele :) Kui vahva elu mul on, kus ma kõik väljas käin, mis riideid kannan ja kui palju mu mees mind armastab. Ja siis elad koguaeg pinge all, et kujundatud imidžile vastavalt elada.
See kartuli söömise lugu on mulle ka tuttav ja üldse see söökide teema võib teinekord väga huvitavate olukordadeni viia.
DeleteHahaa no rahvuspüha jah, aga kuidas sa seda ikka siin enam tähistad..