Mõned kultuurid peavad seda ülimaks, kui oma armastusavaldusi jne tervele maailmale näidatakse. Need mehed on väga armukadeda ja millegipärast arvavad, et kui sa tervele maailmale ei julge rääkida oma suhtest ja näidata kõiki neid armastus avaldusi, siis ehk on tarvis nende suhet kellegi eest varjata. Arvatakse, et siis on naine nende suhtes ebakindel. Kummaline, aga nii nad paraku mõtlevad.

Aga tegelikult märkab seda ka eestlaste seas kohati, kui postitatakse nt facebooki, et minu mees maailma parim ja pildid lilledest, mida mees on toonud. Muidugi rohkem postitataks pilte lastest ja koduloomadest, stiilis kõige kallimad ja nunnumad. Kuna sul palju rahvusvahelisi sõpru, siis küsiksin, kuidas on lood sinu tutvusringkonnas facebooki endavalmistatud toitude piltide postitamisega? Tundub, et see ja igasuguse tegevuse raporteerimine on viimasel ajal eestlaste seas vaga populaarne. Tekib tunne, et kui inimesed, facebooki kaudu koike teada ei anna, siis nagu polekski neid asju juhtunud. Ei ole meest, ei ole lapsi, ei ole süüa, ei ole tegevusi, ei ole elu...

Stella

Jah, ma olen ka vahel mõelnud (eriti veel peale seda intrigeerivat küsimust mu suhte kohta), et äkki peaks ka iga päev oma elust ülekande tegema, mine tea, mida inimesed muidu mõtlevad, hahaa.

Seda meil-on-niii-suur-armastus näitemängu teevad muidugi eestlased ka. Tavaliselt on põhjust selliseks komejandiks mustadel päevadel, kui asjad väga hästi ei lähe, seda tean kolme suhte näitel.. Armukadedusest hästi toimivas suhtes ma ka aru ei saa, ju see on ikkagi mingi kultuuriline eripära.

Kokkamise pilte nagu väga ei jagata, selle asemel on kõik restoranis käigud ilusasti jäädvustatud. Asiaadid muide armastavad igasugustele sellistele piltidele mingeid roosamanna raame ümber panna. Umbes, et pildil on praad ja siis ümberringi on südamed ja lilled ja karumõmmid jne:D Aga nad kipuvad muidu ka sellised lapsemeelsed olema. Näiteks kannavad Hello Kitty riideid ja mobiili korpus on vilkuvate jänese kõrvadega ja isegi oma sõiduautod dekoreerivad nad igasugu värviliste vidinatega ära (rooli ümber on pardininaga ümbris jne). Kõik need näited on elust enesest ja oma silmaga nähtud!

Jeerum Kets, niimoodi eestlase rahvuspühal kirjutada? :D Mulle ka meeldib multikultuurne ühiskond, aga olen isegi mitmel korral kultuurierinevuste pärast ja valesti mõistmiste tõttu Austraalias maa alla vajuda tahtnud :) Kui ma olin siin vist vaid paar kuud elanud ja koguaeg tööle lõunasöögiks kartulit erinevas vormis kaasa toonud, küsisid kolleegid, kas ma siis ei teagi midagi teiste kultuuride köökidest, kartuli söömine on igav ja kahjulik. Siis oli korraks väga piinlik.
Aga mingi hetk avanesid teiste kultuuride köökidele..ja ei kahetse.

Ses suhtes on ju savi, kui keegi on ülemäära alandlik ja järelandlik ning oma arvamust asjade suhtes ei oma (siin ei pruugi ainult kultuurilised, vaid ka isiksuse tasandilised erinevused mängu tulla, näiteks mu ema on venelanna, aga olles mu isaga suhtes oli väga järelandlik ja alandlik nning alluv), kui see inimene on ise rõõmus ja rahul ning talle meeldib oma mehele meele järgi olla. Kurb on lugu juhul, kui see inimene tunneb ennast alasurutuna ja põrandalapina - sellisel juhul peaks midagi ette võtma ja oma elu muutma.

Aga rääkides eksponeerimisest, siis kaasaja tehnoloogia inimesed vist elavadki rohkem väljapoole, keskendunult muljete ja imagote loomisele :) Kui vahva elu mul on, kus ma kõik väljas käin, mis riideid kannan ja kui palju mu mees mind armastab. Ja siis elad koguaeg pinge all, et kujundatud imidžile vastavalt elada.