Nagu kohe alguses eelkõige iseendale ja muidugi ka meie rohkearvulistele fännidele lubasime, siis püüame oma kogemusi edasi anda võimalikult ausalt ja tõetruult ning see sisaldab ka negatiivsetest sündmustest kirjutamist. Nüüd ongi mõned igapäevased asjad plaanitust natuke kehvemini läinud… Edasi ootame lugema kõiki neid, kes end optimistiks peavad ja pessimistidega kohtume ehk järgmises blogipostituses: ).

Esimese kehva uudise tõi meie jobu boss Garth, kes klopsib igal nädalal töögraafikuid kokku (jah, justnimelt klopsib kokku, sest graafik ilmub viimasel minutil ja on tihti vigu täis, rääkimata loogika puudumisest). Selgus, et meil on kaks täispikka 8-tunnist tööpäeva ja kaks poolikult päeva (umbes 4 tundi). Kokku teeb see 24 tundi. Umbes sama saatus ootab ka teisi bäkkereid. Probleem on selles, et lennugraafikut muudeti, lende ja reisijaid on vähem ning me jõuame tööga liiga kiiresti valmis. Meie kolleegid vanamehed kiruvad samamoodi nagu me ise, sest geenius Garth teadis tegelikult juba ammu, et tööd jääb vähemaks. Low season on selles linnas ja meie töökohas igal aastal samasugune ja kuni jõuludeni pole muutusi oodata. Mainimata ei saa jätta seda, et alles eelmisel nädalal palkas Garth kaks uut bäkkerit! Esimese hooga olime muidugi päris vihased, sest siin Darwinis ei ole meil enam väga muud peale töötamise teha ja tööd lubati jõuludeni. Tõeline õnn, et saime oma üürilepingu muudetud ja pääseme varem minema! Peale paari vihapurset ja pahameelt otsustasime oma kaks nädalat ära kannatada ja rõõmustada hoopis selle üle, et nii kergesti tööle saime! Oleme teeninud kordades rohkem, kui alguses arvasime, töö on olnud ootamatult lihtne ning peaaegu alati on arvestatud meie soovi koos töötada. Rääkimata fantastiliselt kirjust töökollektiivist!

Teine kehv uudis on minu tervis, mis hoolimata kuumast kliimast kipub mind alt vedama. Umbes kuu aega tagasi jäin esimest korda haigeks. Olin kõrges palavikus, kurk väga valus, köha, nohu ja üldine nõrkus. Apteeker hoiatas meid kohe, et Darwinis on mingi viirus ja väga paljud on sellesse nakatunud ning küllap peame arsti vastuvõtule minema. Ka meie töökaaslane oli veidi enne mind samasuguste sümptomitega kodus ning soovitas kohe arsti juurde minna. Vot nii kurnatud ja piinatud tunne oli viimati peale mandlioppi! Mul oli nii hull köha ja kurguvalu, et tekkis hirm, et mandlid on üleöö tagasi kasvanud :D! Kuna haiguse kõrghetk oli nädalavahetusel, siis otsustasime esmaspäevani oodata ja noh esmaspäevaks oli tervis juba parem ja minek jäi katki.

Nüüd on mul jälle paar päeva olnud nohu, kurguvalu ja kehv enesetunne. Pole nii halb, nagu viimati, aga vihale ajab, et elad niiii mõnusa kliimaga kohas, aga haige oled ikka tihedamini kui külmas Eestis. Muide – viimane rekordiliselt külm Eestimaa talv möödus mul haigestumata! Niisiis läksime täna jälle rohurallile! Mis selle teema juures kõige mugavam on – miniapteek on igas suures toidupoes! Kõik valuvaigistid, rohud külmetuse vastu, plaastrid, kurgupastillid või nohusalvid – kõik on olemas! Isegi kraadiklaasi ostsime täna toidupoest! Kui mäletate, siis ka eesti meedias oli sellisest plaanist juttu, aga tegudeni pole tänaseni jõutud. Siin on see tõesti mugav ja mõnus, väga kliendisõbralik: ).

Ma loobusin seekord enda pildistamisest ja kuna muud päevakajalist fotomaterjalina ka käeulatuses ei ole (ja et mitte päris kehva seisu jääda), siis siin näete minu rohukappi:D

Mõned vahemärkused veel siinsete toidupoodide reklaamimiseks: kaupluses saab lisaks kauba maksmisele ka pangakaardilt raha võtta. Iga kord, kui ostude eest kaardiga maksad, siis teenindaja küsib, kas soovid sularaha oma kaardilt. See on väga mugav, sest ei pea eraldi pangaautomaati otsima minema (mitte, et neid siin vähe oleks). Ja mis mulle veel meeldib: siin leiavad noored juba alaealisena tööd! Palka ja töötunde saavad nad muidugi vähem, kuid taskuraha teenimiseks on see siiski hea võimalus! Näiteks meie kodupoes töötab üks vahva poiss, kes on umbes 15-16 aastane. Ja meie töökaaslase 15-aastane tütar plaanib ka toidupoodi tööle minna, see on siin noorte seas üsna populaarne. Aga muidu on siinsed supermarketid samasugused nagu Eestis. Praegu on silma jäänud kaks suurt ketti: Woolworth ja Coles. Üldiselt on nad üsna sarnaste hindadega, teenindus on mõlemas väga hea. Kohalik trend on see, et poel on mitmesuguseid superpakkumisi omatoodete osas. Coles’i vesi ja sai ja suhkur ja köögipaber jne jne. Eestis on ka taolisi tooteid, aga mitte nii palju, siin on vist peaaegu iga toode esindatud. Oi, nüüd on juba nii palju neid vahemärkusi ja peamine teema jääb jälle tahaplaanile.. : )

Niisiis ma üritan siin tulikuuma ja jääkülma temperatuuri vahel terveks saada. Pole raske külmetuda, kui õues on 35kraadi ja siseruumides on konditsioneerid keeratud miinuskraadide peale! Okok, nii hull see ei ole, küllap ikka 18-20kraadi, aga kui oled niigi ülekuumenenud, siis tundub see LIIGA külm! Triinu saab nüüd noortekas naerda, sest tema vedas kihla, et minusugusel külmavaresel hakkab üks hetk ikka Austraalias külm:D

Eriliselt häid uudiseid meil seekord rääkida ei ole, elame ikka toredasti oma vanas rütmis ja üldiselt oleme rõõmurullid: ). Aa, Heikki käis paar päeva tagasi esimest korda Austraalia juuksuris, maksis 26 dollarit ja sai ilusa soengu!

Nii nagu eestlased peavad alati ilmast rääkima, on ka austraallastel see tihti jututeemaks (siin kandis on ju ilm teinekord väga äkiliselt muutuv ja isegi ohtlik). Ja kuna minu ilmateade annab adekvaatset infot rohkem mineviku kohta, siis viimastel päevadel vihmasadu ega keeristorme pole olnud... Tulevikku prognoosin palju päikest ja pilvitut taevast, aga et ikka põnevam oleks, siis ka üksikuid äikesetorme;)