Lõpuks ometi võib operatsiooni „Türklase Võlg“ lõppenuks lugeda ja kaua oodatud töötasu tasku pista! Vahepeal tundus see ettevõtmine täielik peaga vastu seina jooksmine, sest ajasime oma 400 dollarit ehk umbes 290 eurot (mis siinses mõistes pole eriti suur töötasu) umbes kuu aega taga.

Alguses arvasime, et türklane Fuat (kes oli meie supervisor ja ainus kontaktisik) tahab meid lihtsalt proovile panna ja loodab, et kui me raha nõudma ei hakka, siis lihtsalt jätabki maksmata. Otsustasime kohe alguses, et lähme kasvõi politseini välja ja põhimõtteliselt ei loobu oma tasust. Tuletan meelde, et töötasime detsembris 4 kohutavat päeva viinamarja lehti kobarate ümbert kitkudes ja kahepeale kokku teenisime nende päevadega 404 dollarit kätte. Olgu veel öeldud, et siin ei ole selliseid töölepinguid, nagu Eestis, kus kõik on paberil kenasti kirjas ja iga palganumber koos kuupäevaga on fikseeritud.

Esialgu tulid temalt vabandused stiilis Queensland uputab ja firma peakontor ei saa arveldustega tegeleda. Seejärel teatati, et me vist töötasime liiga lohakalt ja keegi teine pidi meie viinamarjapuud uuesti üle tegema. Järgmine vabandus käis panga kapsaaeda, sest meie ülekanne olevat kellegi teise arvele jõudnud. Siis teatas türklane Fuat, et ka temal on töötasud saamata mitu kuud ja peame veel ootama. Kõigi nende vabanduste vahepeal oli türklase telefon tumm ja me ei saanud temaga päevade viisi ühendust. Käisime vahepeal juba firma Mildura kontoris, mis mõnevõrra küll pani asjad liikuma, sest mees maksis ära osa summast ehk 150 dollarit. Muide – sealt kontorist saime hiljem teada, et Fuat on kõik rahad (ka meie töötasu) ammu kätte saanud!

Kõige tipp oli see, kui leppisime kokku, et tuleme põllule, kus Fuat jätkuvalt töötas ja saame sealt raha. Seni, kuni tiirutasime viinamarjapuude vahel ja teda otsisime, panid viimased töölised meid märkamata istanduse väravad tabalukuga kinni!

Oleme vist õnnesärgis sündinud, sest õnneks juhtus ime ja mingi teine supervisor juhtus sealt mööda sõitma, kes sai kutsuda firma manageri meid välja päästma. Kui seda meest ei oleks tulnud, oleksime pidanud auto sinna jätma, mitmeid kilomeetreid jala kõndima, et suurele maanteele jõuda ja sealt oleks saanud ehk koju hääletada:D Päris kena olukord!
Kasutasime oma lukustamist kasulikult ära ja sõime viinamarju...

Kui manager saabus, tekkis hea võimalus ka temale rääkida oma „headest suhetest“ türklasega. Vot see lüke tõi Fuat’ile vist korraliku peapesu, sest alates sellest hetkest oli ülisõbralik türklane asendunud ähvardava ja vihase türklasega:D Fuat lubas Heikkil „näo segi peksta“ ja kõige lõpuks teatas, et temal on nendest krdi bäkkeritest kopp ees!

Samal päeval, kui Fuat’i rusikad sügelema hakkasid, saime temaga kokku, mees oli lõpuks madalam kui muru ja ei jõudnud oma ähvarduste pärast ära vabandada. Heikki oleks küll äärepealt kõrvakuulmise ta telefonitorru röökimise tõttu kaotanud, kuid noh eks siis lõi välja see türklase temperament. Fuat maksis meile lausa 6 dollarit rohkem, kui oleks pidanud ja sõbraliku naeratuse saatel saime oma raha lõpuks kätte! Juhhuu, meie võit!

Loo moraal? Kõlab küll rassistlikult, kuid tasub hoiduda türklastest, itaallastest jms, sest nendega on probleeme siin alatasa. Rääkides seda lugu austraallastest tööandjale kõlas naiivne küsimus: kuidas keegi nii teeb ja miks? Eks kelme ole iga rahvuse esindajate seas ja ettevaatlik peab alati olema. Päris karm, kuidas siinsed Fuat’i sugused tööandjad kasutavad ära näiteks asiaatide horde, kes nende põllud saagist tühjaks korjavad ja kelle töötasu arvestades siinseid palkasid on kohati poole väiksem kui peaks olema. Enamasti asiaat inglise keelt ei oska ehk siis enda eest seista ta ei suuda. Usun, et iga teine asiaat oleks meie olukorras lihtsalt kurvastanud, et jäi rahast ilma, aga välja nõuda ta seda ei oskaks. Asiaadid töötavad siin olematu raha eest ja ei saa vist arugi, kui suured on tegelikult keskmised töötasud. Kui üks aasia plika juhtus nädalaks uue töö peale, teenis seal 6 päevaga 500 dollarit ja oli šokis, et sellist raha makstakse! Muidugi võib alati öelda, et ise nad on lollid ja keelt ei oska ehk siis mis nad üldse siia Austraaliasse tulevad, kuid samas arvestades olukora nende riigis ei saakski neid süüdistada. Seal teenivad nad veel vähem.

Aega läks küll poolteist kuud, kulutasime oma närve, bensiini, aega ja telefoniarvet, aga lõpuks saime oma tahtmise! Annaks jumal, et enam iial ei peaks me viinamarjalehe kitkujatena mõne türklase alluvuses töötama : )