Oleme praeguseks kolm päeva oma uues kodus elanud ja olen täiesti vaimustuses sellest! Vaimustus ei tulene mitte luksuslikust elupaigast, vaid lihtsatest asjadest, mis on eestlaste jaoks üsna eksootilised.

Elame Bunbury linnast umbes 20km kaugusel viinamarjafarmis. Tegemist on ühe perekonna väikefarmiga, kus peale meie töötab veel 5 iirlast. Siin ootab meid ees viinamarjade korjamine ja pakkimine. Korjamise ülesanne jääb eeldatavasti Heikkile ja pakkimise eest hoolitsen juba mina. Kui oleme selgeks saanud, kuidas see töö välja näeb, siis kindlasti anname teile hea ülevaate.

Nagu varasemalt kirjutasin, siis pääsesime siia tööle just Katrini ja Urmase kaudu, sest nemad töötasid siin umbes aasta tagasi. Nagu juba neilegi ütlesime, siis oleme väga õnnelikud, et sedasi siia sattusime! Pererahvas on väga sõbralik ja vahva, ainult kiidusõnu võib nende kohta öelda. Peres on 4 last, kellest kahe nooremaga oleme juba tutvust teinud.

Juba esimesel päeval tegi perepoeg Jack meile ekskursiooni ümbruskonnas. Vähe sellest, et neil on ridade viisi viinamarjapuid, tegelevad nad ka loomakasvatusega. Väike Jack võttis meid ATV peale ja tutvustas oma koeri, hobuseid, lambaid, sigu, lehmasid, papagoisid, jänest ja kängurusid! Kes oleks võinud arvata, et siin elavad nö kodustatud kängurud!

Sel õhtul oli mul selline tunne, et ma ei kavatsegi siit farmist minema kolida! Elada kõigi nende loomade keskel on minusuguse linnatüdruku jaoks hoopis uus kogemus. Võib-olla me ei olekski nii vaimustatud, kui meie akna all ei elaks just kängurud. Ma jumaldan neid loomi, nad on nii armsad ja omamoodi! Õhtul, kui tuppa hakkame minema, siis Roxy ja Bundy hüppavad kohe ligi! Ma hakkan neile vist pätside viisi saia sisse söötma, sest see paistab nende lemmiksöök olevat ja nende söötmine on täiesti omaette rituaal! Nunnukad hüppavad ligi, alguses nuusivad ninaga õhus, siis limpsivad sind ja nuruvad miskit hamba alla. Võrratu kogemus! Ma ei kujuta elu enam kängurudeta ettegi!

Roxy ja Bundy on tõeliselt armsad kukkurloomad, kelle võiks vist õhtul kaissu ka võtta! Kui te varsti uudistest loete, et mingi hull eestlane võttis känguru enda kõrvale tuppa elama, siis võite kindlad olla, et jutt käib minust! Kusjuures Tallinna Loomaaias ei köitnud mind kängurud üldse, aga siin neid poputades võin ajataju täiesti kaotada! Iga kord kui neid toitma lähme, siis kappab hobune ka kohale ja ükskord sai ta nii kurjaks ja armukadedaks! Aga no kuulge, kes viitsib hobule tähelepanu pöörata, kui samal ajal vaatavad sulle otsa suured pruunid kängurusilmad?!

Natuke veider on praegu see, et elame karavanis. Alguses tundus see päris imelik mõte, aga siia kohele jõudes veendusime, et see on igati ok. Karavanis on üllatavalt palju ruumi meile kahele. Meil on suur voodi ja lisaks nö väiksem voodi, kööginurk, isegi laud ja nö diivan. Natuke ebamugav on muidugi see, et siin pole isiklikku wc‘d ja vannituba, aga küll harjume. Üüri maksame 14dollarit öö in, ehk siis kahepeale kokku 196dollarit nädalas.

Eks näis, kas see maaelu meid ära ka millalgi tüütab ja kuidas oma uue tööga hakkama saame. Praegu naudime kärarikkaid hommikuid, mil kogu meie loomariik siin ärkab ja meilgi enam tukkuda ei lase. Aga kaua sa ikka magad, kui ümberringi on nii palju uut ja huvitavat!